Laupäevast kolmapäeva

Kiire ülevaade siis vahepeal: terve pika laupäeva olime raamatutega Vanamõisa laadal, kuigi terve öö ja hommikulgi veel olin seisukohal, et me ei peaks minema.
Oti tervis nimelt keeras kohutavalt halvaks, aga tegelikult juba enne, läinud kolmapäeval või nii.
Ega ta ole käitunud ka kuigi ennastsäästvalt. Eriti arvestades, et viimase aasta lõikes on ta samadel põhjustel raskete tervisehäiretega ravi saanud mitu korda ja meedikute prognoos teemal, mis juhtub lähima kümne aasta jooksul, kui ta samas vaimus jätkab, täidab mind musta masendusega iga kord, kui see meelde tuleb.
Ja ma olen ju iga kord paha, kui talle seda meelde tuletan.
Ööl vastu laupäeva proovikas võtsid sõbrad teema üles, mitte mina. Teema laienes. Enesehävituseni üldisemalt. Ma teadsin, et see on tõsi.
Koju aga läksin temaga ju ikka mina. Vihma sadas ja me kõndisime, käest kinni, ladiseva vihma all, läbimärjad.
Öösel tulid tal koos köhaga jälle lämbumishood. Aga hullemad, kui eelmisel kolmel ööpäeval olid olnud.
Ühesõnaga, see, mis temaga toimus laupäeva õhtul, ööl vastu pühapäeva ning terve pühapäevase päeva, oli täiesti kohutav, piinav ja väga-väga hirmutav.
Pühapäeva hommikupoolikul kleepis ta endale Nicorette plaastri peale ja neljas ööpäev jookseb ainsagi sigaretita. Muidugi ravime kõigi teadaolevate ja käepäraste asjadega. Käis täna lõpuks ka arsti juures, kuigi midagi uut sealt küll ei kuulnud; vähemalt oli tal seekord enesekaitseks öelda, et tegeleb parajasti suitsetamise mahajätmisega.
Minul nüüd muidugi on paanikakeskus kõik need päevad töös püsinud. Vaevu suudan midagi muud teha, kuigi eile sain mõne asja ikka laabuma ja jooksma, jõudsime kindlustusega kokkuleppele selle kevadise matsu hüvitise väljamaksmise korras ja sellega saab nüüd kenasti; samuti sai makstud hunnik rohkem või vähem tuliseid arveid ja pühapäeval veel kokku panna, korda teha ja raamatupidaja kätte viia MTÜ juulikuu dokumendid, aga kirjatöö jaoks on ajud hetkel liiga sõlmes. Mis omakorda kütab paanikat, sest tähtajad, tähtajad…
Ja hispaanlased (see Hisp. kirjandusagentuur) on asunud nüüd ka tagant kiirustama, neil enda väitel on eellepped juba olemas 3 kirjastusega, kes on väga “interested” minu lasteraamatute kohapealt. Nii et täna ma peangi ühendust võtma daamiga, kes mu raamatute sisukokkuvõtteid koos muu “promopaketiga” korralikku inglise keelde tõlgib, et kaugel on. Ja siis mul on vaja lõpuks ometi saada rääkida autorite ühingu juristiga, kes lubas mind selle agentuurilepingu juures aidata.
No ja siis pean ma lõpuks otsustama, mida ma teen Anni-raamatutega kogu selle asja juures. Nende õigused tulevad minu kätte tagasi ju alles uue aasta algul. Alles siis mul on endal omapäi õigus nende peale ka näiteks tõlkeõigusi müüa jmt.
Aga promopaketi vormistamist, saatmist ja võimalikke eellepinguid ka enne uut aastat see ei tohiks ju takistada?
Ma pean selle endale väga selgeks tegema. Keskenduda suutma. Oma energia jälle üles leidma.

4 kommentaari

  1. Maire said,

    24. aug. 2011 kell 23:10

    Suitsetamise mahajätmine on tohutult raske, minul õnnestus kolmandal katsel. Olin ahelsuitsetaja ja köhisin mis kole. Viimasel paaril aastal ei saanud ei laulda ega naerda, alati tuli kohe köhahoog peale. Autos ei saanud rooli taga ilma sigaretita olla, sest kuhu ma siis käed panen kui midagi teha pole? Restoranis sööki oodates pidi alati sigaret näpus olema, sest mis sa seal ikka niisama istud (siis veel võis). Käekotis kandsin kaasas sellist pisikest klõpsuga kinnikäivat tuhatoosi, rahvusliku mustriga – et ikka oleks võimalik igal pool suitsetada, kus isu peale tuli. Aga see köha… ma olin veendunud, et see oli mul gripi tüsistus, sest peale üht haigust ta jäi ja enam ära ei läinud. Ja olin nii kindel, et ega suitsetamise mahajätmine ei aita nagunii – aga oh imet, aitas ikkagi! Esimesed kaks nädalat oli kõige raskem. Hiljem muidugi nägin ikka aeg-ajalt unes, et suitsetan ja ärkasin suure pettumusega, et olen end alt vedanud – sellele järgnes kergendustunne, et see oli vaid uni. Veel mitmel aastal peale mahajätmist tabasin end rooli taga mõttelt, et isver, ma ei suitsetagi! See tõi alati naeratuse näole 🙂 Ja olin endale tohutult tänulik, et suutsin. Üks kolleeg tookord tänitas, et küll hakkad uuesti, aga ega ikka ei hakka küll, nüüd enam ammugi mitte, ainuüksi mõte ajab iiveldama. Tänaseks pole ma suitsetanud üle kümne aasta, nii et lõplik mahajätmine on võimalik ja tõepoolest nii, et ei tunne enam suitsust kõige vähematki puudust. Hoian Otile pöialt, algus ei ole kerge, aga need kannatused on seda väärt!

  2. aidivallik said,

    25. aug. 2011 kell 22:01

    Mul on ka käekoti-tuhatoos… Ja pärast seda, kui koledalt kujundatud hirmutamiskirjad suitsupakkide peale tekkisid, on mul ka portsigar. Aga köha ei ole. Vbl kerge köhatlemine aeg-ajalt. Olekski imelik, kui pärast 24 aastat suitsetamist kohe mitte midagi ei oleks.
    Aga Oti bronhid ei ole üldse need, millega pikalt suitsumees olla saaks. Seda ütlesid arstid juba umbes pooleteise aasta eest, kui tal tulid rängad kuiva köha ja lämbumishood ja siis teda uuriti kopsuarstide poolt üsna hoolega. Selle tõve nimi mul meeles ei ole, aga miski krooniliste ja pikaaegsete suitsetajate asi. Ott sai selle lihtsalt poole varem kätte, kui ta muidu normaalselt tulema peaks (pärast 40-aastast ohjeldamatut suitsetamist või nii, ja mõnedel ei tule üldse kunagi).
    Aga ta muidugi tõmbas ka miski kaks ja pool pakki päevas julmalt. Viimase ajani. Ja need haigushood läksid järjest räigemaks. Seekord oli juba nii, et ma kartsin, et äkki lähebki öösel mu kõrvalt minema, kui unerohi ka sees ja… no kui ei jaksa unerohu all õhu läbipääsu eest võidelda.
    Aga nüüd on juba parem.

  3. aidivallik said,

    25. aug. 2011 kell 22:09

    Ah jaa, Otil on ka kolmas kord maha jätta. Ma soovin südamest, et seekord õnnestuks, sest vastasel korral ei ole tal kopsuarsti prognoosi järgi hingamist enam kauemaks kui maksimaalselt 8-9 aastaks.
    Kui see asi nii tõsine poleks, siis võinuks teha julma ja filmida hetki tema sellest haigushoost mõne õppedoku tarbeks… hoiatuseks 15-aastastele, kes mõtlematult suitsetamist alustavad. Ma usun, et kui mina oleks seda õigel ajal näinud, poleks iialgi hakanud.

  4. Maire said,

    25. aug. 2011 kell 23:41

    Hoian pöialt, et seekord õnnestuks! See on raske, aga see raskus on seda väärt, et kannatada. Ja elu on ju ometigi elamist väärt, no peab lihtsalt olema! Suurim lohutus mahajätjale on see, et piinad on tõesti ajutised, sellele mõeldes ehk saab raskeimatest hetkedest üle. Ma ise mõtlesin vahel ka rahale – et kui palju seda alles jääb kui enam suitsu ei osta – see võib ka natuke motiveerida.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: