Augusti lullamillapõimik ja muud

29. aug. 2011 kell 18:01 (Muiduelu, Töised asjad)

Otil kaheksas päev suitsuta ja muidu ta peaaegu täitsa terve. Käisid poistega laupäeval Harjumaal ühel juubelil laulmas ja mängimas, naasesid väga heade emotsioonidega ja Ott kohe kuidagi nagu ka kergendatult. Eks ta oli mures muidugi – nad on sel suvel vähe proovi saanud teha ja kokkumäng logises Ehte 8 kontserdil omajagu… Aga seekord olnud neil hoopis parem päev. Ainult kidramehele tulnuks kolakat anda, sest too hakkas viina jooma ja viimase ploki viimase veerandiku ajaks poetas pilli käest ning unustas ära, et on tööl, mitte peokülaline. Kaigast!
Laps läks jälle kooli – papa kolib teda just praegu Pürksi ja auto on kola täis. Mind teevad veidi murelikuks tibu plaanid ühikas vannitoa 2 seina tumesiniseks värvida, mille tarvis ta ennast mõistagi ka vastavate vahenditega varustas. Ma loodan, et ta saavutab selleks tegevuseks eelnevalt ikka ka kasvataja nõusoleku.
Minul püsib totter energeetiline puudujääk, kuigi ma umbes viiel päeval juba olen käinud päikeseloojangu ajal emakese Maa pinnal istumas (siiski mitte palja peega, sest see tundub isegi mulle liiga veider juba) ja mõtisklemas sellest, kuidas miljoneid aastaid vana jõud võiks mööda minugi tüve ülespoole voolata ja täita mind tarmu, püsivuse ja töövalmidusega.
Varsti ma olen vist valmis rakendama “Kunksmoori” raamatust mällu jäänud mooduseid, et kõigepealt seista, käed üleval püsti, ja kohiseda ning hiljem vanni pikali heita ja kujutada ette, et mind parvetatakse. Ja võib-olla ka üks imeline aur oleks äge.
Sest kuni mingit muutust ei tule, seni on kõik tegemata. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks, vastupidi… vaid sellepärast, et ma ei taha. Kohe mitte midagi ei taha teha. Isegi telekat ei taha vaadata. Koristada ei taha. Ei taha pesu masinasse panna, siis ei taha seda sealt välja võtta. Ei taha pesu nöörile viia ega tuppa tuua. Ei taha magama minna ega üles tõusta. Ei taha pead pesta ja ei taha musta peaga olla. Ei taha, et varbad külmetaksid, aga sokke ka jalga ei taha panna. Niisugune seis siis hetkel. Iko Marani “Londiste” raamatus oli selle asja nimeks Kihvloom ehk Cichvalomicus Crussicus. Laiemates hulkades tuntavat teda musta ussi nime all ja ta pääsevat meisse ainult ühte teed kaudu – see on täitmata kohustus.
Iko Maran oli väga tark mees.

Aga nüüd need augusti lullamillad. Alustuseks midagi minimalistlikku. Võiks isegi öelda, et kergelt jaapanipärast.

AUGUST

SOOJAL ÖÖL
AUGUSTIKUUS
KUKUB ÕUNU ALLA PUUST.
POTS
JA POTS.
POTS
JA POTS.
SEE ON SUVE SABAOTS.

Ja siin on midagi naabrilastest inspireeritut:

POISID

VÄIKESEL POISIL
ON MILJON MÄNGU,
TUHAT TEGU
JA SADA SEGADUST!
POISS ILMA NENDETA
KASVUS JÄÄB KÄNGU!
NÕRGAKS JÄÄB, KUI EI TEE
ÜHTEGI SIGADUST.

KÜSIMUS AINULT ON,
KUI PALJU JUST
TEHA VÕIB NATUKE PAHANDUST?
KUI PALJU ON PARASJAGU,
MIS REEGLITE SISSE MAHUB,
JA KOGEMATA VÕI MEELEGA?
JALAGA, KÄEGA VÕI KEELEGA?
JA KUSTMAALT ON POISS
LIHTSALT ÜKS POISS
JA KUSTMAALT SAAB ALGUSE
PAHA POISS?

Ja siin midagi teistest naabrilastest inspireeritut (ma olen nendega ümber piiratud):

LAPSE VANAISA

KUI ON LAPSEL VANAISA,
SIIS ON VÄHEM JONNIKISA,
PIRTSUTAMIST, IGAVUST,
SEST SIIS ON ELU RÕÕMSAM JUST!
VANAISA LAPSEGA
ON KOGENUD,
EI KATSETA,
EI RIIDLE ÜLDISELT (NOH, VAHEL…)
JA KOMMI OSTAB IGATAHES.
TA OSKAB HOIDA SALADUST
JA UNUSTADA VANADUST,
EI KASVATA MIS HIRMUS LAST
NING TA EI TÜDI MÄNGIMAST
VÕI LORIJUTTU AJAMAST
VÕI LAPSELAPSI VAJAMAST.