Mõnus! Kaks päeva voolab jälle kõik kirjatööga seotu nii, nagu vaja. Olen nüüd päris palju jälle tehtud saanud – “Saladustele” loo sellest, kuidas õnnetul kombel kiilakaks jäänud tüdruk alevi uue tüdrukuga alatut nalja viskab, ja loo, kuidas poeg veel õnnetumal kombel armub isa armukesse ning milline segapuder sealt sünnib, kui piiga emmast-kummast rasedaks jääb -, aga tööjärg ees on kümneid kordi pikem veel. Nii et annaks nüüd kõik head väed seda keskendumist ja jõudu, et edasi põrutada. Kihvloom on selleks korraks seest välja aetud ja kraanikausist alla lastud.
Mulle meeldib õhtul lõpetada nii, et tahan hommikul edasi teha!
Ja Otil lõpeb täna kümnes päev ilma suitsuta. Ta on müstiliselt tubli. Tema otsus on muidugi välja toonud minu nõrgad kohad… harjumuse arvuti taga kirjatööd tehes järjest tossutada, ja mida ludinamal läheb, seda rohkem. Kohutav asi. Aga Oti juures, samas ruumis, ma ei tohi ju. Siis ongi nii, et mõte hakkab jooksma, tahan sellele paremini keskenduda, haaran paki järele, tuleb meelde, lidun trepile, trepil mõtted mujale.
Nokk kinni, saba lahti. Saba lahti, nokk kinni.
Viimased kaks päeva olen ma niisiis töötoas üksinda olnud, tossanud ja kirjutanud. Sest Otti pole seal olnud, ta on jälle tegelenud maja kõpitsemisega. Aga töötoa suhtes on meil nüüd mõttekoht, kuidas edasi.
Ma olen sügavalt nõus oma arvutiga kolima perifeersesse “aiatuppa”, aga see mõte ei meeldi Otile, sest magamistoa uks avaneb just sinna.
Teine perifeeria muidugi ongi töötuba ise, see on teisel pool trepikoda ja sealt toss mujale majja ei levi. Sellepärast just sinna sai töötuba tehtudki… kui me veel mõlemad suitsetasime.
Aga kuidagi alatu tundub tubli Ott sealt söögituppa pagendada.
Jube. Millised probleemid. Mittesuitsetajad ei saaks vist neist aru. Kui ma ise oleks mittesuitsetaja, siis mina ka ei saaks aru. Aga suitsetajana, tundub, on mu loomingulisus ja eneseväljendus otseses sõltuvuses manustatavast nikotiinihulgast ja torukesest sõrmede vahel. Kõrsikuga asendada ei anna, tänan, olen proovinud. Ei peta ära.
Aga eks me püüame kuidagi selle olukorra lahendada. Peaasi on ikkagi see, et Oti kopsud oleksid säästetud.
Kui tore, et läksin jälle lendu
31. aug. 2011 kell 20:40 (Muiduelu)
Aidi Vallik avalikult 
Maire said,
31. aug. 2011 kell 23:02
Harjumuse jõud on suur. Kunagi mu õde ütles, et suitsetas just selle elegantse liigutuse pärast, mis suitsetamisega kaasas käib. Sama on ka veini joomisega – plasttopsist joomine pole ikka see, peab olema korralik veiniklaas. Isegi kohvi joomisega on inimestel oma rituaalid – üks joob ainult alustaldrikuga tassist, teine suurest kruusist. Mina ei kujutanud kunagi mõttetegevust ilma suitsuta ette, ometi olen täna sellegipoolest üsna mõtlemisvõimeline 🙂 Ehk siis – tegelikult ma usun, et suits aitab keskenduda, aga samamoodi aitaks keskenduda mingi muu tegevus kui see endale sisse harjutada. Ja kindlasti on võimalik kirjutada ka ilma suitsuta kui sellega harjuda. Nagu minu autosõit kunagi – et mis mõttes ma roolin kui suitsu ees pole, ma ei saa nii üldse sõita ju 🙂
Aga Ott on tubli ja arvestades sellega, et sa ise edasi suitsetad, siis isegi topelttubli! Ei ole kerge maha jätta kui teine su nina ees suitsuga mõnuleb.
aidivallik said,
31. aug. 2011 kell 23:29
Ei, mitte päris nii – ma tema nähes ei tossagi ja kõik “rekvisiidid” on ka peitu ära pandud.
thela said,
1. sept. 2011 kell 09:04
Ma olen ka korduvalt mõelnud, et peaks kodus reegli kehtestama, et arvuti taga ei suitseta. Tööl ma ju saan niimoodi hakkama. Läheks seda va nikotiini vähem. Siiani on see paraku ainult heaks kavatsuseks jäänud.