Lastel algas uus aasta

6. sept. 2011 kell 17:49 (Aed, Muiduelu, Töised asjad)

… ja selleks puhuks mõistagi sobib üks lullamilla:

TERE, KOOL!

TERE, KENA KOOLIMAJA!
TERE, MINU ÕPETAJA!
TERE, TAHVEL,
TERE, KRIIT!
ENNE KEVADET MA SIIT
ÄRA KINDLASTI EI LÄHE,
SEST ON VAJA SAADA PÄHE
TUHAT TEHET, SADA SALMI,
TEHA ÜLESANDED VALMIS,
SAADA LAITA, SAADA KIITA,
VAHETUNNIS AEGA VIITA,
SÕPRUST SÕLMIDA JA VEEL
PULLI TEHA KOOLITEEL!
TEGEVUST ON KEVADENI,
NII ET JÄÄN NÜÜD SIIA SENI.
EKS JU, SULGI, KOOLIMAJA,
SELLIST LAST ON SIIA VAJA?

Minul on kah uusi algusi: esiteks uued lähinaabrid, st meie ühisel kinnistul. Tõepoolest on tegemist kolmelapselise perega, ainult selle vahega, et kaks vanemat last on peaaegu täiskasvanud inimesed. Nii et meid on siin kolmesajal ruutmeetril nüüd seitse suurt inimest, üks väikelaps ja kaks koera. Vanema poja ja pereemaga olen suhelnud, ja tõesti, nad on toredad. Nii et ma ei igise. Lihtsalt koertega on nüüd rohkem sekeldamist, sest ei saa neil ju lasta uusi naabreid terroriseerida.
“Klass, elu pärast” käsikiri koguneb tasapisi. Võiks rutem, aga haltuurat teha ei tahaks ju. Ikka tahaks omalt poolt mingit lisaväärtust anda, eks ole. Praeguse seisuga püsib siiski lootus kuu lõpuks valmis saada, nii et ma ei panikeeri.
Tuuli ja Arbo käisid kaksikutega külas, arutasime asju. Ma hakkan nüüd sellest sügisest ka uusi “Ühikarotte” kirjutama, st uuele koosseisule. Põhjus selles, et uute “rottide” tegevuspaigaks on tüdrukute ühikas ja asja veavad plikad ning sellepärast tulen nüüd siis mina mängu. Igatahes huvitav. Töiseks ja kiireks muidugi kisub, aga eks see on ju esiteks mulle endale ka põnev, ja rohkem raha teenida sobib mulle samuti üsna hästi.
“Saladused” muidugi lähevad ka edasi, paralleelselt teeme siis selle 2012. aasta hooaega – kuigi praegu veel on selle lugudest neli puudu. Nimelt nende viimaste kirjade/lugudega ei jõua me justkui kuidagi kokkuleppele, mida teha ja mida tegemata jätta. Midagi niisugust eredat ja selgelt eristuvat seal enam järel pole, nüüd ma loodan, et ehk eile käivitunud telehooaeg toob ka uusi ning huvitavaid kirju. Võiks ju. Muidu tuleb võib-olla jälle kaevuda Perekooli foorumi sügavustesse materjali otsima… mida sealt kahtlemata leiab, aga ajakulu kohapealt ei ole ökonoomne.
Nojah. Vahepeal käisime veel mu venna sünnipäeval. Ja siis käisime seenel. Kahjuks ei olnud nii, nagu eelmisel aastal, kus läksid metsa, laskusid käpuli ja lõikasid järjest. Seeni on, aga vähem ja mõnes kohas ei ole justkui üldse või on mingid massid juba üle rüganud ning ainult lõigatud jalad kumendavad samblas. Sondeerisime nelja kohta, ainult ühes saime saaki ka. Kitsemampleid. Umbes kausitäie jagu ka puravikke ja timpnarmikuid ja mõned limavöödikud. Aga noh, nelja tunniga kõigest üks suur korvitäis kahepeale – hale. Võinuks ju tunduvalt paremini. Igatahes me läheme mõne päeva pärast uuele katsele.
Aias toimuvad veidi hirmutavad asjad. Vana külmavõetud ploomipuu, mille najal ronis Tellmanni kuslapuu, kukkus viimase tugeva tuulega ümber. Kääri- ja saetöö ootab mind nüüd. Ja peamurdmine, mismoodi ma organiseerin oma Tellmannile nüüd uue piisavalt tugeva seljataguse. Maasse valatud post oleks kõige õigem, aga kuidas ma seda auku sinna kaevan, nii et Tellmanni juuri ei vigastaks? Muidugi võiks kuslapuu sealt ka mujale istutada, kui oleks kuskil mujal niisugust kohta. Aga ei ole. Või siis ei oska ma piisavalt hästi mõelda. Igatahes eks ma siin nuputan.