Ääretult huvitav intervjuu lastekirjanduse oludest Venemaal

Sattusin 2. septembri Õpetajate Lehes ilmunud väga huvitava intervjuu peale – Ilona Martson küsitleb Moskva pedagoogikaprofessorit Irina Arzamastsevat. Mind hämmastas seal üsna mitu asja – näiteks see, et Venemaal on juba mitu aastat tagasi kirjandilt testeksamile üle mindud. Need uut moodi emakeeleeksami teinud noored on nüüd ka kõrgkoolidesse astunud ja professor Arzamastseval on põnev võimalus võrrelda kaht erinevat moodi õpetatud/lõpetatud noorte võimeid ning oskusi. Paraku räägivad tema järeldused testeksami kahjuks – nagu ka mina kaldun arvama. Ka intervjuu pealkiri “Testeksamid kirjanikke ei kasvata” on just sellest ajendatud. Põhiline põhjus: “Sellisel puhul tuleb hakata juba esimesest klassist kasvatama testidele orienteeritud mõtlemist, aga see on hoopis midagi muud kui monoloogiline või ideoloogiline mõtlemine. Kirjandi kirjutamine on küll raske töö, aga see näitab, kui pikka mõtet või arutluskäiku on laps suuteline sõnadega väljendama. Ehk teisisõnu, kui pikalt ja sügavalt ta mõelda suudab.”
Mis mind veel üllatas, on laste- ja noortekirjanduse tiraažide väiksus ka Venemaal! Hämmastav. Ma küll teadsin, et Eestis on igasugustest kirjastus- ja raamaturuhädadest hoolimata meie rahvaarvu kohta täiesti kobedad tiraažid, enne masu ikka 1000 – 2000, nüüd viimase paari aastaga on alla tuhande kukkunud – suhteliselt (elaniku kohta) märksa suuremad kui Soomes (ca 2000) või Inglismaal (ca 3000) näiteks. Aga see, et Venemaal on lasteraamatu tiraaž 3000 – 5000 tk? 140 miljoni inimese kohta? Pealegi nii pikaaegse, põhjaliku ja tugeva lastekirjandustraditsiooni juures?
Ma olen tõesti hämmastunud. Huvitav, kas see näitab pigem Venemaa inimeste suurt vaesust või hoopis tohutus tempos alla käinud kultuurihuvi? Või veel midagi kolmandat? Kui professor ütleb, et uusi raamatuid ei jätku, need ei jõua lugejateni, sest neid on nii vähe – see vist tähendab, et need ei jõua ka raamatukogudesse? No kui nõudlust on, aga raamatud pole kättesaadavad. Et raamatukogudki ei jaksa neid osta? See viimane muidugi tähendab, et riik rahastab raamatukogusid väga-väga kitsilt.
Mitte et see mul meele paremaks teeks, et kuskil on veel hullem. Pigem süveneb pessimism, et kas on mõtetki nende tõlgete ja avaldamise eest välisriikides nii palju rügada… seda enam kui tõlgete puhul on autoritasud ca 3 – 8 % oletatavast või reaalsest müügitulust, sõltuvalt sellest, kuidas leping tehtud.
Aga see on rumal mõte. Ma ei taha seda mõelda. Sest ikka on mõtet, alati on mõtet, mõte on kasvõi selles, et iga väiksemgi tilgake, mis kuskilt kukub, laseb mul elada ja teha just seda tööd, mida ma kõige rohkem armastan teha, seda tööd, millel on minu jaoks oluline mõte sees, veel mingi muu mõte peale rahateenimise.
Igatahes, intervjuu on hea.
Muidugi, selles osas ma ei saa Ilona Martsoniga nõus olla, kui ta küsitledes väidab, et Eesti lastekirjanduses pole lasteluulel erilist osatähtsust. No kuidas ei ole? Eesti lasteluulel on väga äge traditsioon ja tugevad tegijad olnud läbi aegade – eesti lastekirjanduse sünniaegadest saadik, kus luule just nagu vedaski kogu seda kirjandusliiki. Karl August Hindrey, Ernst Enno, Julius Oro, nõksa edasi hüpates Ellen Niit, Eno Raud, Hando Runnel, Leelo Tungal, veel edasi juba Ilmar Trull, Peeter Volkonski, Heiki Vilep, no ja neid on ju veel ja veel, igal kümnendil, igas ajastus! Ja ka eesti lapsed armastavad eelkoolieas ja algklassides lasteluulet lugeda, ütleb mu isiklik kogemus paljudelt kohtumistelt. Püha tõde: “On loomulik, et kuni kõne on kujunemas, on lapsel lihtsam vastu võtta luulevormis teksti, ta omandab kiiremini grammatilised konstruktsioonid, keele loogika. Alles seejärel läheb ta üle palju keerulisemale proosale.” Aamen.
Kui koolis õpetaja olin ja ise kah õpikuid lugesin, heitsin neile sisimas kogu aeg ette kuivust, igavust, vastavas vanuses laste tekstitajuga mittearvestamist… ja nüüd loen, et Venemaal ongi selle asjaga õnneks teisiti. Miks ei võiks see ka meil olla üks õpikukirjutamise kreedodest? “Arvan, et vene õpilaste lugemisnaudingu põhjus on asjaolu, et meie aime- ja teatmekirjanduses eksisteerib kujundliku ütlemise traditsioon. Ideeks on, et inimene omandab teadmisi paremini, kui talle seletatakse maailmas toimuvat kujundlikku mõtlemist kasutades. See traditsioon toidab ka kooliõpikuid. Neile võib küll palju ette heita, aga mäletan, kuidas koolitüdrukuna lugesin naudinguga ka tavalisi ajaloo- ja geograafiaõpikuid! Alles hiljem, kui ma spetsialistina need vanad õpikud uuesti lahti tegin, sain aru, et need on kirjutatud ilukirjandusvõtteid kasutades. Venemaal on see kui mitte esimene, siis kindlasti üks esmajärjekorras esitatavaid nõudeid, et lisaks kasulikule peab õppetekst pakkuma ka naudingut.”
Ohh, aga see on nii hea intervjuu, et tõesti, lugege ise!

1 kommentaar

  1. Meretuul said,

    15. sept. 2011 kell 14:44

    Hmm, kusjuures on jah nii – aasta alguses just valisin sobilikke kirjandusõpikuid lastele ja seisin silmitsi tõsiasjaga, et miskipärast pannakse igast vähegi huvitavamast raamatust õpikusse just se kõige igavama, kuivem, üksluisem tekst…
    Kurb tõsiasi on ka see, et tänased põhikooliealised lapsed ongi sisuliselt juba vaid lünktesktide varal üles kasvatatud ning nende tekstiloome võime on hirmsal kombel halvenenud …


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: