Viirusega pihtas-põhjas

Üsna haige on olla, oleme Otiga mõlemad mingi jõletuma adenoviirusega pihta saanud. Ja töö jäi kolksuga toppama, sest ei suuda õieti mõeldagi, kui terve pea on nagu tsementi täis valatud.
Eks ma olin viirusele muidugi vastuvõtlik ka oma enesematerdamisega, et miks see käsikiri mul juba valmis ei ole ja miks ma ikka ei ole seda teinud ja teist teinud ja siis üks väike nakkuskolle ning oligi olemas.
Eilsest saadik on päris kobe torm olnud, kuigi nüüd hakkab juba vaibuma. Öösel katus kolises küll hästi. Ja kui täna hommikul kööki tulin, siis imestasin, miks pagana päralt maja nii külm on ja karm põhja- või mis igaes tuul tuhiseb läbi terve meie elamise. Allkorrusel oli kõik korras, aga üleval oli plika toa akna pärani lahti virutanud. Esimese hooga ei saanud seda kinni, kartsin juba, et on hinged kõveraks löönud või midagi sellist, aga lõpuks läks ikka korda. Ju plika jättis minnes oma akna siis õhutuspilu peale, mille taha tuul ennast haakis.
Plika ise on Rootsimaal keelepraktikal ja mina olen kohatult mures, sest ma nägin temast halba und. Minust on saanud kanaema. Võrdelises tempos plika iseseisvumisega. See ei ole minust üldse arukas ja ma püüan end korrale kutsuda.
Nädalavahetusel olid Nostalgiapäevad, aga mina osalesin ainult reedestel üritustel… tegelikult päris põhjalikult, umbes kella neljani hommikul. Selle tulemusena ma laupäeval ja pühapäeval enam ei osalenud, vaid lugesin kodus raamatut, heegeldasin plikale salli (ta esines jah sooviga suure sooja villase salli järele), pesin, keetsin, kasisin ja olin korralik.
Lugesin läbi minu poolt seni lugemata klassikatöö, Harper Lee “Tappa laulurästast”, mis mul mitu kuud öökapivirnas oli oodanud. Lõpuks.

Väga armas oli.
Aga mul ei ole mõtet sellest endal ju pikalt jahuma hakata, kui nii Danzumees kui Sekeldaja on oma muljed sellest raamatust väga toredasti kirja pannud ja neist saab täieliku ülevaate sellest, mis raamatuga on tegemist.

Ja siis lugesin sama soojaga kohe otsa Maeve Binchy “Viirpuumetsa”, mis oli peaaegu sama armas, kuigi laiahaardelisema ja keerulisema kompositsiooniga.

Helge ja nauditav lugemine oli. Esimeses otsas kippus mind segadusse ajama jutustajaisikute paljusus: suurt lugu jutustatakse paljude väikeste lugude kaudu ja erinevatest vaatenurkadest, nii et ka neid väikesi lugusid räägitakse kahest või kolmest erinevast vaatenurgast.
Minu jaoks jäi kõlama peamiselt pühaduste… või noh, üldse vanade väärtuste püsimise, kaitsmise vajaduse teema. Seda asja hakatakse kohe alguses ajama end mõneti tarbetuna tundva isa Bryan Flynni kaudu, jõutakse sealt Püha Anna kaevu ähvardava ohuni ja lahendatakse lõpuks lollikeseks peetud Neddy Nolani kaudu, kes alles näitab.
Aga vahepeale mahub tohutu galerii erinevaid tegelasi, kellel kõigil oma lugu ja pühadus.
Minu jaoks see oli ilus raamat. Ma nagu kohe ise tahaks selle autor olla.
Mis veel. Mu raamatud ja “promopaketid” läksid täna postiga Madriidi poole teele. Nii et mind esindab muu maailmaga asju ajades nüüd agentuur. Eks näis, kas sest tolku on või pole. Igatahes mu edevust hirmasti kõditavad laused nagu: “For example, in Bologna Book Fair publishing houses of Italy, Spain, Mexico, Switzerland and Egypt showed interest in your books.” Valge naine ikka kaotab lõunamaa poegade kiidukõne peale pea. Aga kahju see agentuurindus kindlasti ei tee, täidab ühe olulise lünga mu nii-öelda karjääris, eks ole, ja kui enda ootusi mitte kõrgele kruvida, vaid anda endale selgelt aru, et huvi ülesnäitamine on üks asi, aga tehinguni jõudmine hoopis teine teema, siis pole ju midagi eriti kaotada ka peale paariteistkümne raamatueksemplari ja natukese raha, mis on minupoolse asjaajamise peale kulunud. No nagu see raamatupaki saatmine, mis läks maismaad mööda maksma 9 eurot ega tapa kedagi.

Täna avastasime Otiga huvitavaid asju, näiteks avastasime, et õpikuturule on sisenenud uus kirjastus Maurus, mis on hirmsa hooga asunud välja andma igasugu asju. Näiteks loodusõpetuse tööraamatut1. klassile, mis vististi veel ilmunud ei ole, aga on ettetellimisel, ja mille kaasautorina on kodulehel kirjas Ott Vallik.
See ei ole tõsi, sõbrad. Seal on eksitus juhtunud. Ott Vallik ei ole niisugust töövihikut ei kirjutanud, joonistanud ega oma teada aidanud kaasa nimetatud tegevuste juures. Ma helistasin sinna ja rääkisin kahe inimesega, kumbki ei teadnud sellest midagi, aga lubati kodulehel see ära parandada.
Sama kirjastus küsis augustis minult luba ühe mu lasteluuletuse paigutamiseks 1. klassi eesti keele tööraamatusse, aga ma päris tasuta ei olnud nõus seda litsentsi andma… juhul, kui ei ole tegemist mittetulundusliku või heategevusliku projektiga. Vastust ma pärast enam ei saanud, aga no ju siis loobuti selle teksti kasutamisest. See tööraamat pole ka veel ilmunud, on tellimisel.

Aga Ott teeb praegu pastarooga pisikeste frikadellide, suvikõrvitsa, paprika ja tomatiga.
Nämm.

Advertisements

2 kommentaari

  1. Köögikata said,

    16. sept. 2011 kell 07:39

    Kiiret paranemist! Ja edu välisturul.

  2. aidivallik said,

    16. sept. 2011 kell 16:07

    Tänan, mõlemad on väga oodatud!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: