Häired ja errorid

27. sept. 2011 kell 02:12 (Muiduelu, Töised asjad)

Ma kahtlustan viimasel ajal, et võib-olla mul on ikka midagi viga, mingi psüühiline häire või midagi sellist. Et ei suuda kuidagi funktsioneerida nagu normaalne inimene, ja kui ma väga püüan, siis see üksi juba väsitab mu nii ära, et muuks enam energiat ei jagu.
Ühesõnaga, ma ei hakkaks selle sündroomi peensusi lahkama, aga ma olen enda peale põhjalikult kuri, sest ei ole olemas teist nii usinat asendustegevuste otsijat ja leidjat kui mina, olukorras, kus millegi vajaliku ärategemine on peaaegu et elu ja surma küsimus, ja mina… otsustan näiteks pähe õppida ühe meeldima hakanud luuletuse (see oli näide, tegelik olukord on jaburam veel) ja ma kulutan sellele kõva 3 tundi ning see tundub mulle millegipärast kõige vajalikum tegevus hetkel.
Ja ma koostan nimekirju igaks päevaks, mis kõik peab tehtud saama, ning pool raudselt on õhtuks ikkagi tegemata.
Ei ole ka midagi, mis paneks kodu koristama hoolikamalt kui põleva tähtajaga kirjatöö arvutis.
Ja ei ole suuremat ahvatlust seenele minna, kui just nimelt on tegemist sama põlevate tähtaegadega.
Mis valemiga ma üldse neljakümneseks olen elanud ja kuidas siiamaani oma eluga hakkama olen saanud, ma üldse ei taipa.
Igatahes pühapäeval tõin metsast suure korvitäie lehter-kukeseeni ja natuke timpnarmikuid ja kuuseriisikaid. Ja siis käisime ema juures saunas, koju tagasi saime õhtul poole üheksaks ning siis alustasin seenepuhastamisega. Öösel kella poole kolmeks olid nad purkides ja kaks plaaditäit ahjus kuivamas.
Täna tegelesin “Ühikarottidega” ja kurdistasin oma kõrvad ning sulgesin silmad “Klass.Elu pärast” kohapealt. Sama tuleb homme ja ülehomme ja võib-olla üleülehomme ka. Ma olen sellest “Klassist” tegelikult juba üksjagu kurnatud, nii palju raskeid emotsioone on seal kirjutades kaasa elada, et see tapab mu täitsa ära. Kui selle seriaali tegevus ajateljele paigutada, siis ma olen umbes selle koha peal, kus õpetaja Laine on end äsja üritanud vanni uputada, on tulnud ilmsiks klassi provotseeriv roll tulistamise juures, uurimises on pööre. Laine, Joosepi isa Marguse ja Kerli liinid on lõpuni jooksutatud, aga jätkuvad Thea ja Ingridi omad nind kohe-kohe tuleb sisse ka Toomas.
Ja ma ei jõua seda kolmekümnendaks mitte ühelgi juhul, nii et parem ei hakka ennast hulluks ajama.
Pealegi jõudis mulle kohale, et kui ma nüüd septembris televisioonile midagi ei kirjutagi, siis ei ole oktoobri algul ka ühtegi raha tulemas. Mitte ühtegi. Olenemata sellest, kui palju ma “Klassi” jaoks pingutan või ei pinguta. Nii et ma keskendun siis ikka sellele, mis mul järgmise kuu algul pangalaenu laseb ära maksta.
Pealegi “Rotid” sobivad mulle vahelduseks täitsa hästi. Midagi lõbusat selle igavese traagika vahele.
Kui ma oleksin koreograaf, siis oleksid mu balletilavastused ilmselt umbes sellised: