Üks stsena veel

Nii, sellest “Saladuste” hooajast on nüüd veel ainult üks stsena kirjutada, ja see on üks romantiline tondilugu, umbes kolmekümneaastase (või veidi vanema?) naisterahva saadetud kiri. Õudukamaiguline. Meil kunagi ammu oli ka üks õudukas, aga vist juba üle-üle-üle-eelmisel hooajal – see vana kummitava maja lugu. Ma ei oska seda isegi linkida, sest seal “Saladuste” järelvaatamise lehel on need osad ainult numbritega märgitud.
Aga nüüd tuleb teistmoodi. Ei kummita mitte maja, vaid varasurnud peigmees/elukaaslane. Või oli isegi abikaasa… pole veel õieti süveneda jõudnud.
Just äsja lõpetasin ka ühe romantilise loo noore muusikaõpetajanna ja keskkoolipoisi armuloost, mis nagu muinasjutus altari ees lõppes. Huh. (Ma arvan, et selle laulatuse vist kirja kirjutaja ikka luuletas juurde, no ei saa ju päris elus nii hästi minna?!?) Tegelikult oli päris võluv seda kirjutada. Ja lugu ka lihtne.
Klots (Ott ja teised velled) sõitsid täna Tartusse lugusid salvestama. Homseks ja ülehomseks on neil stuudio, äkki saavad demo tehtud. Viimane aeg neilt ka miskise kvaliteediga helindeid saada. Ehk neid kaudu jõuab ka festivalilavadele ja võib-olla ka raadiosse (näiteks Elmarisse ehk ikka?! Kuigi ma tean hirmus vähe inimesi, kes Elmarit kuulavad). Läksid siit vastu õhtut teele meie Sussiga, kolm meest, Suss ja pillid. Lõõtsamees oma naisega tulevad eraldi Tallinnast.
Ma loodan, et neil läheb hästi ja et nad jõuavad kõik sisse mängida, mis neil plaanis oli. Ja et see kaks korda ligemale kolmsada kilomeetrit pimedas (nii täna minnes kui pühapäeva õhtul tulles) läheb hästi, musta jääd ei teki ja lörtsi sadama ei hakka. Mis teha, no ei olnud rehvivahetuseks praegu raha.
Täna sõitis mu viljakasse tööpäeva sisse autokool, kus meite plika käis läinud sügisest selle kevadeni, enne kui otsustas pooleli jätta. Tuleb välja, et meil on seal veel natuke asju klaarida. Muidugi rahalisi. Surnud hobused ühesõnaga. Ja palun ärge öelge teie ka mulle, et plika peaks ikka kindlasti autokooli lõpuni tegema. Muidugi peaks. Kas ma suvest saadik vähe olen rääkinud. Täna rääkisin ka. Pisarateni. Mõlemapoolseteni. Draamat kui palju. No päris nii ei olnud, et “Ennem ma hüppan ojasse, kui Erastu Ennule lähen”, aga midagi umbes sinnapoole.
Huvitav, kas ta on oma sõgeda jäärapäisuse minult pärinud?
Masendav.
Tänast akent pesta ei jõudnud ja ruutmeeter peenart jäi ka puhastamata, sest draama on üks näitekirjanduse suurvorme. Hea, et ma õhtusöögi lõpetuseks end koguda olin jõudnud ja kirjutamine jälle välja tuli. Väga hästi hakkas jooksma isegi. Vahepeal jooksin reklaamipauside vahel ka NCIS merekriminaliste, või kes nad on, vaatama. Mulle meeldib sealt see hull patsidega tüdruk, Abby vist. Ja Ducky on ka armas. Mul võiks sihuke isa olla. Tark, korralik, südamlik ja tegeleb ekstreemsustega töö juures (lahkamine).
Aga nüüd ma lähen teleka ette selle oma mustade juustega põrgulise kampsunit edasi kuduma. Kaitsku rohelised kaheksakannad mustal põhjal teda kõige kurja eest.

Advertisements

Pluss- ja miinuspoolelt

Sa armas Mooses, ütleb Majasokk. Ma pole tervelt kümme päeva midagi blogisse kirjutanud. Õudne. Mis minuga lahti on.
Nagu liimist lahti või.
Tõele au andes, jah, tegelikult juba tükk aega ja see forsseerub. Aga ma tean, et lõppude lõpuks tulen ma endaga ikka toime. Julgelt üle poole akendest on pestud ka. Ja mõnel peenral sügispuhastust tehtud. Kasvuhoone on sel aastal lausa erakordselt korda tehtud. Ju ma häbenesin siis kohutavalt, et eelmiseks talveks mul jäidki sinna tomativarred sisse.
Kirjutatud on ka. Isegi. Kuigi õudselt raske on keskenduda, peaaegu võimatu. Iseenda sisemised mustad mõtted muudkui tiirlevad ja keerlevad ega jäta eriti võimalust teiste (tegelaste) mõtete jaoks.
Toredat on ka. Tegin metsas ühe imetillukese hilissügisese tiiru ja leidsin triibulisi heinikuid, hobuheinikuid ja sügis-limanutte. Palju mitte, sest Ott oli kärsitu, närviline ja tahtis kogu aeg koju minna. Seenekastme jao sain siiski. Metsas oli veel muidu mingeid kahtlasi pruune vöödikuid või kühmikuid, mida ma ei tundnud ja koju vedades määrata ka ei õnnestunud. Justkui ei leidnudki seeneraamatust niisugusi seeni. Anomaalia. Ning muidugi ei söönud ma neid tundmatuid. Vaja mul jah näiteks kühmvöödiku otsa sattuda, pärast vaata, kust sa uued neerud saad. Kui üldse ellu jääd.
Aga väga huvitav on see hilissügisene seeneriik siiski.
Vahepeal käisime niisama külas, Henkidel, kirsikoogiga (kirsid mu oma kompotist). Tore oli.
Siis käisime veel sünnipäeval. Mu väike vanaema sai 93-aastaseks. Et tal on kogu aeg külm, siis sai ta kingituseks minu kootud hästi soojad villased põlvikud. Ma kudusin need tegelikult juba millalgi suve lõpus, laatadel laua taga seistes.

Üks äge kudum selle sügise esimesest poolest on mul ette näidata veel, nimelt kena roosa titetekk. No oli mul üks kena kogus roosat mohäärisegust lõnga, mis oli nii pehme ja mõnus, aga roosat kampsi ma enda ega tütre seljas ette küll ei kujuta. Nii hakkasingi titetekki kuduma kohe samal päeval, kui tädipoeg sõnumi saatis, et nende peres hommikul tütar sündinud. Mustri ja idee sain siit. Nii ilusa serva jaoks mul roosat lõnga siiski enam ei jagunud, nii et sinna sai hoopis valge heegeldatud vähikäik.

Teki juurde õmblesin valge tekikoti, augu ümber nunnud kitsad pitsisakid. Kui tüdrukute värk, siis tüdrukute värk.

Et titat pidi vanaema sünnipäeval näitama tuldama, siis pakkisin kogu kraami kaasa, rääkisin sugulastega läbi ja noor pere sai n.ö katsikukingi suguvõsa poolt kohe sealsamas kätte. Üks tädi lisas lilled ja vennanaine kaks titesärki. Sest ega me siit Läänemaalt vast hakka viie perekonnaga neile sinna Tallinna külje alla koos katsikule minema, meie lähedaste sugulaste ring on ju tõesti suur. Hea, et me vanaema suure laua taha veel enam-vähem kõik ära mahume. Aga noorelt titemammalt ei saa oodata, et ta suudaks vastu võtta umbes kakskümmend katsikulist ühekorraga. Väikeses korteris. Peaasi, et õnnitlused korraga kätte sai, küll on aega edaspidi neil ka ükshaaval külas käia.
Mis siis veel. Ah jaa, eile käis Ivar, aga me olime täitsa viisakalt ja vaikselt. Umbes südaööni. Mis siis ikka väga välja kippuda, kui isegi söögirahaga käib igavene nipitamine.
On lootust, et midagi sellel rindel isegi hakkab juhtuma. Oti suunalt. Tal susiseb midagi, aga mis, seda ma veel ei ütle. Äkki sõnun ära. Aga isegi see tekkinud lootus on juba selgelt plusspoole nähtus.
Miinuspoolel muidugi on see, et jõulujuttude raamatu projekt ei teostu. Saime Kulkalt selleks raha küll, aga peaaegu poole vähem, kui tarvis oli. Olen neile tänulik ikka, aga selle eraldisega ei saa me tõesti midagi peale hakata, ma kalkuleerisin nii- ja naapidi ja võrdlesin eelmiste jõulude aegseid müüke, et äkki saaks trükikojale paarikuulise järelmaksuga selle trükkimise kinni maksta – aga ei tule kuidagi välja. Isegi positiivse müügiprognoosiga ei tuleks välja. Nii et see raha läheb Kulkale seekord tagasi ja jõulujutud lükkuvad edasi… eh siis järgmisel aastal proovime uuesti?
Ja see pagana “Klassi” romaan ei ole mul ikka veel valmis.
Ja see kuu on “Ühikarottide” kohapealt absoluutne vaikus. Mis toimub?
Probleemid autoga püsivad, Pürksi Ott ei ole meie jaoks aega leidnud. Seni sõidame, aga kui kauaks?
Ühesõnaga, miinus- ja plusspoole balansis hoidmine on minu jaoks alati jube keeruline olnud, aga praegune aeg tundub seda nõudvat rohkem kui miski varasem aeg. Ja ma mõtlen seda nii majanduslikus kui muus mõttes, saate aru küll.

Lugu kolmest mustast sallist

Kui ma olin umbes üheksateist aastat vana, sain mingil põhjusel endale oma sõbranna Eva ema kootud suure villase salli. Ma ei mäleta, mis puhul või kuidas see täpselt oli, sest sellest on ju natuke üle kahekümne aasta möödas. Kas oli sünnipäev või lihtsalt sattusin neil olles külmetama või… Ühesõnaga, mina ei tea. Igatahes ma olen kandnud seda suure tänutunde ja armastusega läbi kõikide järgnenud talvede siiani ja see sall näeb välja niisugune.

Sel sügisel hakkas mu laps endale ka suurt musta salli tahtma. Heegeldasin talle sellise, sakkidega. Värviliste pitssakkide muster on “Meite Muhu mustritest” tite kirikumütsi sakid, ainult mina heegeldasin teiste värvidega ning kahekordsest maavillasest:

Ja siis jäi meite Mari sõbranna Siret kõigepealt mingisse viirushaigusesse, vaevu sai paraneda, kui juba jäi angiini. No ütle nüüd last. Mari räägib, et Siret käib ilma sallita, sest tal polevat niisugust ägedat salli, mida kanda kõlbaks.
Nii et selline sai Sireti sall:

Aga ma tahaks sisimas tegelikult selle salli eest midagi talt vastu ka. Ma tahaks nimelt, et kui tema kunagi on neljakümnene tädi ja tal on õnn omada tütart, siis teeks ta sooja (musta?) salli oma tütre sõbrannale.
Või oleks see noore inimese liigne survestamine?
Ma vist ei räägigi talle sellest. Sest tegelikult mulle piisaks täiesti, kui ta nüüd oma kõri soojas hoiaks.

Sotsiaaltöötajate tänamatust tööst

Ma ei ole näinud ühtegi “Kodutunde” saadet tervikuna, olen näinud sellest väga juhuslikke jupikesi võib-olla kogupikkusega 10 minutit, mitte rohkem, ning neil üürikestel hetkedel saadud muljetele tuginedes ei ole must saanud selle saate vaatajat. Nii et ma ei ole kindlasti õige inimene selle saatesarja kohta midagi arvama. Aga selle eest ma loen ajalehti, ning mind häirib kohutavalt ühe “Kodutunde” saatega üleskruvitud viha Tudulinna valla sotstöötaja vastu.
Mis on meie inimestega lahti, et esimese hooga ja nii varmalt ollakse valmis süüdistustega kallale tormama ametiisikule, kelle tööülesanneteks on tegelikult nendesamade süüdistajate ja nende perekondade nõustamine ning aitamine? Jah, nemad ka teevad vigu nagu kõik inimesed, aga on väga vale algatada täiesti pealiskaudsete ning asjatundmatute järelduste põhjal mingit klaperjahti inimese vastu, kes oma ametis seni on olnud tubli juba pikka aega.
Lihtsalt kahju on. Ma otsapidi ju natuke tean, milline on see kontingent, kes moodustab sotsiaaltöötaja töö sihtgrupi. See ei ole kergesti mõistetav rahvas, seal on väga palju probleeme, millest vaesus moodustab ainult ühe väikese osa. Nende inimeste aitamine on üleüldse väga keeruline, sest raha peo peale andes ongi võimalik lappida ainult seda ühte väikest augukest koide poolt võrguks puretud kangas.
Ja ikka need lapsed. Korraks kohapeale sõitnud ning haledat juttu kuulnud saatetiim otsustab selle ainsa kogemuse juures, et emale ja lastele ongi liiga tehtud, et nooremad kaks ära lastekodusse viidud? Loevad oma ühekordse kogemuse täiesti piisavaks, et sotsiaaltöötajatena ise hinnanguid anda ja hakata survestama laste koju tagasitoomist?
Hea küll. Venekeelne lastekodu oli inimlikust küljest viga, aga määrustikud ja tööjuhendid sageli asja sisulise ning inimliku küljega ei kattu. Ei saa süüdistada inimest selles, et ta talitas nii, nagu kirjutatud seadus ette näeb.
Küsimus on minu meelest hoopis muus. Selles, mis nüüd edasi saab nendesamade lastega, kelle huvides püüdis tegutseda nii sotsiaaltöötaja kui vastandlike meetoditega “Kodutunde” saatetiim.
Inimesed väga sageli ei muutu. See ema, kes on kogu loo keskne figuur, jääb ikka selliseks, kes ta on, koos oma närvihaiguse, alkoholilembuse ja selliste elukommetega, mis on 33ndaks eluaastaks taganud talle seitse last erinevatelt isadelt. Kui vallatöötajate tunnistuste järgi elanud lapsed enne kuulsat saadet suhteliselt hooletussejäetuna ja mustuses, siis kas selle saate eetrisseminek ning kogu see avalik tähelepanu mõjutab ema sinnapoole, et tema lastepere edaspidi on hoolitsetud, arstiabi saanud ja turvaliselt hoitud?
Sellel ei saa silma peal hoida ei saatejuht, produtsent ega sajad kommenteerijad veebilehtedes. Tudulinna sotstöötaja on saate poolt üles köetud avaliku vaenuga maatasa tambitud. Emale andis “Kodutunde” saade otsekui moraalse õiguse koos avalikkuse toetusega. Ma ei oleks üllatunud, kui see sotsiaaltöötaja ameti tõesti maha paneks. Kui ei pane, siis selle perega sisuliselt ei ole tal võimalik enam tegeleda.
Nii et kes aitab siis neid lapsi (ja võimalikke järgmisi sündivaid lapsi), kui see ema näiteks joomatuuri peale satub, kui süveneb tema haigus või alkoholism või mõlemad, kui järgmine tema lastest satub nii raskelt haigestuma, et ilma arstiabita surra võib?
Kui sellise pere käekäik ei ole kohaliku sotstöötaja südameasi, siis neid olukordi ei märgatagi. Et olla valmis abi andma vajalikul hetkel, peab olema pidevalt kursis. Telesaade võttis Tudulinna sotstöötajalt moraalse õiguse hoida end selle pere eluga kursis, samuti ilmselt igasuguse motivatsiooni seda teha.
Kui ühel hetkel seal peres nüüd taas sotstöötaja abi või sekkumist hädasti vaja oleks, mis siis saab?
Ei ole poolt aastatki, kui avalikkus oli šokeeritud laste kasvatamisest koerte kombel, siis oli põhiline etteheide sotsiaaltöötajatele, et nad ei märka ega sekku õigel ajal. Nüüd on sotstöötaja sekkumine ning tegutsemine hoopis vägivallaks ja kiusuks tembeldatud. Mis nad siis tegema peavad?
Tudulinna sotsiaaltöötaja ise ilmselt tuleb praegusest emotsionaalsest kriisist välja, kuivatab pisarad ära, lööb selja sirgu ja elab edasi sama tublilt, kui ta seda seni on teinud. See ühekordne sopaloopimine ajakirjanduses on juba aasta pärast inimestel meelest läinud ning isegi tema nimi ei tule enam praegu kommentaariumides märatsejatele tuttav ette.
Aga see probleemne ema oma praeguses võidueufoorias arvatavasti ei mõista veel täiesti, mil määral tegelikult suurenes tema isiklik vastutuskoorem oma laste ning pereelu eest, samuti vastutus Tudulinna valla teiste elanike ees, kellest suur osa tunneb nii teda kui tema lapsi kui sotsiaaltöötajat ise, päriselus.

Usinalt-pusinalt ehk pusin usinalt

.. aga tolku netu, eks.
Talinna Raamatutrükikoda saatis teate, et nende hulgimüügiosakond likvideeritakse ja et tuleb lattu minna ja oma raamatud sealt ära tuua. See ei ole hea uudis. Kas Raamatukoi poekett ja netipood siis ka kaovad? Või?
Kitsaks on raamaturul läinud jah viimastel aastatel (mitmuses, mis ilmselt ongi TRT hulgi viinud viimase piirini. Vinna või ära vinna seda mitmust… kui meenutada “Alice’it imedemaal”. Kirjuta või ära kirjuta või…)
Sellised uudised kütavad masendust.
Vannitoa kohalt hakkas nüüd nende suurte vihmadega katus läbi tilkuma. Ikka need igivanad valtsid. Kui keegi teab vastutustundlikku plekkseppa, kelle spetsiifika on vanade plekk-katuste renoveerimine, siis palun andke temast teada. No ei ole ju mõtet kogu katuse plekki hakata välja vahetama, kui ühtegi roostet kuskil ei ole, korralik sõjaeelne kolmemillimeetrine Inglise plekk, ainult valtsid on ajaga väsinud ja vajaksid üle pingutamist.
Vot nii.
Ellil on jooksukas, kogub praegu tuure. Järgmisel nädalal alustab Hermann ilmselt oma armuaariate ja vägistamisplaanidega, praegu lihtsalt topib nina teisele saba alla ja ahistab. Aga see olukord on osutunud nii ohjeldatavaks, et ma isegi ei muretse. Kui nädal aega kõrvaklappidega käia ja koeri eraldavad uksed lukus hoida, siis probleemi ei ole.
Pühapäeval käisime hobuheinikute järel. Muuhulgas vaatasime ka mu lehterkukeseenekohta. Rõhk sõnal: muuhulgas. Tulemus oli siiski 14 liitrit lehterkukekaid ja 6 liitrit hobuheinikuid. Ma ei tea, kas jäime hiljaks või mis, aga hobuheinikutega oli tänavu suhteliselt ikaldus. Sügavkülma jagus pärast nende pannil kuumutamist siiski kolm pakikest ja ühe portsu tegin kohe pirukateks. Natuke sibulat, keeduriisi ja keedumuna ka hakitud seentele sekka, poest ostetud lehttainas ja tulemuseks on Überpirukad.
Kirjutan “Klassi”, õigemini, ma vist suren selle otsa.
Mingi hetk peab aknaid pesema hakkama ja aias sügistööd ära tegema, eks. Ma ainult ei tea, mis hetk see on.

Tsüklonid migreeniga

Ega muud midagi. Tsüklonid liiguvad üle pea ja minul jälle migreeniga häda. Täitsa huvitav, et mul need asjad ikka koos käivad. Võin ilmateate järgi ka peavalude toimumise ajaga arvestada.
Mitte et selle teadmisega midagi peale hakata oleks.
Ega ma palju täna kirjutada suudagi, helendavat ekraani vahtida on väga valus ja silmade eest virvendab nagunii. Tulin ikka arvuti taha, mõtlesin, et vaatan ja püüan… no ma olen selle “Klassi” Theaga natuke plindris, püüan talle sisse minna, aga ta ei lase kuidagi. Mõtlen küll ta peale nii mis hirmus ja iseenesest on ta ju väga sümpaatne tüdruk, miks ta siis minuga nii käitub?
“Ühikamutt” kirjutas mulle FB-s, ja ta on tõesti pööraselt tore. Tegi omi ettepanekuid, kuidas ta roll võiks uutes “rottides” areneda ja mida stsenadesse selles mõttes sisse panna võiks ja. Väga, väga vahva.
Ühed rahad (need, mis ei pidanud pangalaenu maksmiseks minema) on veel tulemata, see ei ole enam nii äge. Ainult mingi õnnetu euroalus on veel laiali lammutada ja ära kütta, ja kui pärast seda ka veel toda raha pole tulnud, siis kütame maja arvatavasti mõnda aega hingeõhu ja peeretustega. Toiduraha esialgu on, kokkuhoidlikult majandades saab hakkama. Tangud likku!
Ja et see Ott pidi ikka uuesti suitsetama hakkama, ma ei või. See on tõeliselt ja rõvedalt kulukas nuhtlus. Ausalt, kui ei oleks oma, võtaks leivalt maha.
Mis siis veel juhtunud on. Ah jaa, Ott kolis oma arvuti ja digilaua kodunt ära… kohta, kus ei ole internetti. Tal on nüüd vaja meie jõulujuturaamatu illustreerimise ja küljendusega puhuda ja pigistada, et see novembri alguseks trükikojakõlbuliseks saada. Ning internet osutub alati tema jaoks liiga segavaks teguriks. Hirmus lihtne on ju iga kord, kui mõte hetkeks toppama jääb, klõpsida lahti FB või mõni ajaleht või foorum ning unustada seejärel end sinna umbes tunniks. Või isegi mitmeks. Nii et kui on täie intensiivsusega tarvis tööd teha, on internet saatanast. Ka mulle. Aga mul ikka õnnestub seni kuidagi hakkama saada.
Nüüd ma lähen igatahes arvuti tagant ära ja püüan selle migreeni korrale kutsuda. Võib-olla saaks vähemalt õhtuks asja sinnamaale, et viis või kuus tundi ikka kirjutada suudaks. Piparmünditee ja Ibukaga.
Muide, selleaastase kirjanduse Nobeli sai rootslane Thomas Tranströmer. Luuletaja. Temalt on minu teada eesti keeles ilmunud üks luuleraamat, vist Kaplinski tõlkes, ja juba päris ammu – ma pakuks ikka mõniteist aastat tagasi või veidi rohkem. Mul on see raamat meeles, sest see meeldis mulle kunagi üsna hästi.
See pagana sicklon võiks juba lõpetada selle minu kodust üle triivimise.

Septembrist oktoobriks

Septembris said tööd siiski tehtud peaaegu kõik: “Rottide” jaoks ja kolm “Saladuste lugu”. Nüüd võtan jälle kaks nädalat ainult “Klass.Elu pärast” kirjutamise jaoks ja teleasjad panen natukeseks kõrvale. Muidu, kui väga ühelt teisele hüpata, võib tõesti lolliks minna. Kõik need erinevad tegelased ja erinevad elud ja… kui ma neid kirjutan, siis ma elan neid võõraid elusid ise ka ju oma ajus läbi. Ja lõpuks ongi nii, et igasugused hääled peas üksteise võidu räägivad (nagu eelmises postituses videole viitasin).
Muidugi pingelanguspeavalu tuli peaaegu kohe, kui ma reede õhtul poole kaheksa ajal viimase stsena lõpetasin ja ära saatsin. Sellest hoolimata lasin end meelitada Alo ja Kitu poole paari õlut võtma. Ühel hetkel helistas üksik Mäks proovikast ja Ott siirdus Aloga sinna, mina ei julgenud traalima minna nii väsinud peaga… ma ju tean, mis juhtub, kui ma pingelanguse ning väsimusega lõõgastumise täiel rinnal ette võtan. Nii et seekord parem mitte, ja õigesti tegin, sest Alo ja Mäks olid lõpetanud alles laupäeva hommikul teadmata kellaajal, mil olnud valge juba.
Mäks on Oti parim sõber ja Klotsi kitarrist ja minul on temaga samal päeval sünnipäev.
Mina istusin veel tunnikese Kitu aias, sest see oli see reedene harukordselt soe õhtu, siis kobisin koju kuduma ja lugema. Ott ka laekus umbes poole kahe paiku.
Laupäeval tegime väikse treti linn lähedale metsa, kust me ei leidnud midagi. Kui auto nüüd vähegi vastu peab (meil Sussil on probleemid mitmes asjas… süütepool ja lukud ja süütelukk) ja kui bensu jaoks raha jätkub, siis tuleks teha Nõva kanti veel see hobuheiniku- ja lehterkukeseeneretk ja siis oleks seentega selleks aastaks kõik.
Ning auto asjus ootame motogeeniust Pürksi Otti… alustuseks tahaks tema arvamust kuulda, palju see pull autoga siis seekord maksma läheb, kui tema remontida võtab, ja siis peab mõtlema, kust see raha saada. Kui palju teenindus võtab, seda me juba teame, nad täna ütlesid. See kuulub meie jaoks enam-vähem ulme valdkonda.
Küttepuudega on ka probleem, nimelt meil pole neid ikka veel. Suvi otsa lootsime, et mingi müük läheb sedavõrd hästi, et saab kõik talvepuud korraga ära tellida, aga ei läinud ega saanud. Nüüd pole enam parata, tuleb vingerdades paari ruumi kaupa ostma hakata ja püüda niimoodi välja vedada. See on üks alanud nädala teemasid, millega tegelema pean hakkama.
See oli nüüd siis isiklik vinguviiulilõik.

Aga laupäeval tulid ka veel muud halvad uudised ja selle kaatriõnnetusega olen ma siiani justkui oimetuks löödud.
Kindlasti olete lehtedest lugenud ja telekast näinud – kaks meest jäid reede õhtul Rohuküla ja Hobulaiu vahel merel kadunuks. Noh, ma olin selle noorema mehe, Martini keskkooliajal ta eesti keele õpetaja, viimati kohtusime juhuslikult augustis, näitas nii uhkelt oma kevadel sündinud titat ja ilusat armsat naist ja rääkis, et missioonidele enam ei lähe (ta oli sõjaväelane), et eluks uued plaanid ja… Hästi suurt kasvu väga südamlik ja sümpaatne noor mees, keskkooliajaga võrreldes oli temasse tulnud niisugune mõnus rahulik küpsus ja mul oli ta pärast hästi hea meel.
Terve ta siinne suguvõsa on tuntud ja tunnustatud, väärikad ja targad inimesed. Arstid ja farmatseudid. Ja nüüd selline õudne kaotus nagu välk selgest taevast. Kaks tublit meest korraga.
Nii kurb on.
Ja siin ma nüüd mõtlen, lugesin hommikul ühest kommentaariumist kellegi vana saarlase juttu, et sügiseti jäänud vanasti igal aastal mehi merele, et seda ei peetudki nagu millekski imelikuks või… oli pigem elu seaduspära. Aga nüüd, kui elu on muutunud üldiselt ikkagi palju kindlamaks ja turvalisemaks, ei suuda neid merelejäämisi küll enam nii fatalistlikult võtta. Iga selline juhtum on tragöödia ja miski, millega pole mitte keegi mitte kuidagi arvestanud. Ja kuidas saabki niisuguse õnnetuse juhtumisega arvestada, eks. Kui isegi tuult ei ole ja meri on vaikne ja mehed harjunud.
Võib-olla just see teebki need õnnetused üldiselt tunnetatavateks tragöödiateks, et puudub vähimgi eeldus arvata, et midagi juhtub, aga ometi juhtub. See röövib suure tüki terve kogukonna turvatunde küljest, sest see tuletab meelde, et taolised ootamatud tragöödiad võivad tabada ükskõik millist ja ükskõik kui head perekonda, ka meie enda perekonda ükskõik millisel ajahetkel, ja me ei saa sel hetkel kuidagi aidata. Ja see on nii kole teadmine, et ei taha seda kuidagi oma pähe lasta. Süda hakkab võitlema selle teadmise vastu, ise hirmul.
Ma olen mõttes nende perekondadega, keda see hoop tabas.