Aidi Vallik avalikult

Nii, sellest “Saladuste” hooajast on nüüd veel ainult üks stsena kirjutada, ja see on üks romantiline tondilugu, umbes kolmekümneaastase (või veidi vanema?) naisterahva saadetud kiri. Õudukamaiguline. Meil kunagi ammu oli ka üks õudukas, aga vist juba üle-üle-üle-eelmisel hooajal – see vana kummitava maja lugu. Ma ei oska seda isegi linkida, sest seal “Saladuste” järelvaatamise lehel on need osad ainult numbritega märgitud.
Aga nüüd tuleb teistmoodi. Ei kummita mitte maja, vaid varasurnud peigmees/elukaaslane. Või oli isegi abikaasa… pole veel õieti süveneda jõudnud.
Just äsja lõpetasin ka ühe romantilise loo noore muusikaõpetajanna ja keskkoolipoisi armuloost, mis nagu muinasjutus altari ees lõppes. Huh. (Ma arvan, et selle laulatuse vist kirja kirjutaja ikka luuletas juurde, no ei saa ju päris elus nii hästi minna?!?) Tegelikult oli päris võluv seda kirjutada. Ja lugu ka lihtne.
Klots (Ott ja teised velled) sõitsid täna Tartusse lugusid salvestama. Homseks ja ülehomseks on neil stuudio, äkki saavad demo tehtud. Viimane aeg neilt ka miskise kvaliteediga helindeid saada. Ehk neid kaudu jõuab ka festivalilavadele ja võib-olla ka raadiosse (näiteks Elmarisse ehk ikka?! Kuigi ma tean hirmus vähe inimesi, kes Elmarit kuulavad). Läksid siit vastu õhtut teele meie Sussiga, kolm meest, Suss ja pillid. Lõõtsamees oma naisega tulevad eraldi Tallinnast.
Ma loodan, et neil läheb hästi ja et nad jõuavad kõik sisse mängida, mis neil plaanis oli. Ja et see kaks korda ligemale kolmsada kilomeetrit pimedas (nii täna minnes kui pühapäeva õhtul tulles) läheb hästi, musta jääd ei teki ja lörtsi sadama ei hakka. Mis teha, no ei olnud rehvivahetuseks praegu raha.
Täna sõitis mu viljakasse tööpäeva sisse autokool, kus meite plika käis läinud sügisest selle kevadeni, enne kui otsustas pooleli jätta. Tuleb välja, et meil on seal veel natuke asju klaarida. Muidugi rahalisi. Surnud hobused ühesõnaga. Ja palun ärge öelge teie ka mulle, et plika peaks ikka kindlasti autokooli lõpuni tegema. Muidugi peaks. Kas ma suvest saadik vähe olen rääkinud. Täna rääkisin ka. Pisarateni. Mõlemapoolseteni. Draamat kui palju. No päris nii ei olnud, et “Ennem ma hüppan ojasse, kui Erastu Ennule lähen”, aga midagi umbes sinnapoole.
Huvitav, kas ta on oma sõgeda jäärapäisuse minult pärinud?
Masendav.
Tänast akent pesta ei jõudnud ja ruutmeeter peenart jäi ka puhastamata, sest draama on üks näitekirjanduse suurvorme. Hea, et ma õhtusöögi lõpetuseks end koguda olin jõudnud ja kirjutamine jälle välja tuli. Väga hästi hakkas jooksma isegi. Vahepeal jooksin reklaamipauside vahel ka NCIS merekriminaliste, või kes nad on, vaatama. Mulle meeldib sealt see hull patsidega tüdruk, Abby vist. Ja Ducky on ka armas. Mul võiks sihuke isa olla. Tark, korralik, südamlik ja tegeleb ekstreemsustega töö juures (lahkamine).
Aga nüüd ma lähen teleka ette selle oma mustade juustega põrgulise kampsunit edasi kuduma. Kaitsku rohelised kaheksakannad mustal põhjal teda kõige kurja eest.

Ega muud midagi. Tsüklonid liiguvad üle pea ja minul jälle migreeniga häda. Täitsa huvitav, et mul need asjad ikka koos käivad. Võin ilmateate järgi ka peavalude toimumise ajaga arvestada.
Mitte et selle teadmisega midagi peale hakata oleks.
Ega ma palju täna kirjutada suudagi, helendavat ekraani vahtida on väga valus ja silmade eest virvendab nagunii. Tulin ikka arvuti taha, mõtlesin, et vaatan ja püüan… no ma olen selle “Klassi” Theaga natuke plindris, püüan talle sisse minna, aga ta ei lase kuidagi. Mõtlen küll ta peale nii mis hirmus ja iseenesest on ta ju väga sümpaatne tüdruk, miks ta siis minuga nii käitub?
“Ühikamutt” kirjutas mulle FB-s, ja ta on tõesti pööraselt tore. Tegi omi ettepanekuid, kuidas ta roll võiks uutes “rottides” areneda ja mida stsenadesse selles mõttes sisse panna võiks ja. Väga, väga vahva.
Ühed rahad (need, mis ei pidanud pangalaenu maksmiseks minema) on veel tulemata, see ei ole enam nii äge. Ainult mingi õnnetu euroalus on veel laiali lammutada ja ära kütta, ja kui pärast seda ka veel toda raha pole tulnud, siis kütame maja arvatavasti mõnda aega hingeõhu ja peeretustega. Toiduraha esialgu on, kokkuhoidlikult majandades saab hakkama. Tangud likku!
Ja et see Ott pidi ikka uuesti suitsetama hakkama, ma ei või. See on tõeliselt ja rõvedalt kulukas nuhtlus. Ausalt, kui ei oleks oma, võtaks leivalt maha.
Mis siis veel juhtunud on. Ah jaa, Ott kolis oma arvuti ja digilaua kodunt ära… kohta, kus ei ole internetti. Tal on nüüd vaja meie jõulujuturaamatu illustreerimise ja küljendusega puhuda ja pigistada, et see novembri alguseks trükikojakõlbuliseks saada. Ning internet osutub alati tema jaoks liiga segavaks teguriks. Hirmus lihtne on ju iga kord, kui mõte hetkeks toppama jääb, klõpsida lahti FB või mõni ajaleht või foorum ning unustada seejärel end sinna umbes tunniks. Või isegi mitmeks. Nii et kui on täie intensiivsusega tarvis tööd teha, on internet saatanast. Ka mulle. Aga mul ikka õnnestub seni kuidagi hakkama saada.
Nüüd ma lähen igatahes arvuti tagant ära ja püüan selle migreeni korrale kutsuda. Võib-olla saaks vähemalt õhtuks asja sinnamaale, et viis või kuus tundi ikka kirjutada suudaks. Piparmünditee ja Ibukaga.
Muide, selleaastase kirjanduse Nobeli sai rootslane Thomas Tranströmer. Luuletaja. Temalt on minu teada eesti keeles ilmunud üks luuleraamat, vist Kaplinski tõlkes, ja juba päris ammu – ma pakuks ikka mõniteist aastat tagasi või veidi rohkem. Mul on see raamat meeles, sest see meeldis mulle kunagi üsna hästi.
See pagana sicklon võiks juba lõpetada selle minu kodust üle triivimise.

Septembris said tööd siiski tehtud peaaegu kõik: “Rottide” jaoks ja kolm “Saladuste lugu”. Nüüd võtan jälle kaks nädalat ainult “Klass.Elu pärast” kirjutamise jaoks ja teleasjad panen natukeseks kõrvale. Muidu, kui väga ühelt teisele hüpata, võib tõesti lolliks minna. Kõik need erinevad tegelased ja erinevad elud ja… kui ma neid kirjutan, siis ma elan neid võõraid elusid ise ka ju oma ajus läbi. Ja lõpuks ongi nii, et igasugused hääled peas üksteise võidu räägivad (nagu eelmises postituses videole viitasin).
Muidugi pingelanguspeavalu tuli peaaegu kohe, kui ma reede õhtul poole kaheksa ajal viimase stsena lõpetasin ja ära saatsin. Sellest hoolimata lasin end meelitada Alo ja Kitu poole paari õlut võtma. Ühel hetkel helistas üksik Mäks proovikast ja Ott siirdus Aloga sinna, mina ei julgenud traalima minna nii väsinud peaga… ma ju tean, mis juhtub, kui ma pingelanguse ning väsimusega lõõgastumise täiel rinnal ette võtan. Nii et seekord parem mitte, ja õigesti tegin, sest Alo ja Mäks olid lõpetanud alles laupäeva hommikul teadmata kellaajal, mil olnud valge juba.
Mäks on Oti parim sõber ja Klotsi kitarrist ja minul on temaga samal päeval sünnipäev.
Mina istusin veel tunnikese Kitu aias, sest see oli see reedene harukordselt soe õhtu, siis kobisin koju kuduma ja lugema. Ott ka laekus umbes poole kahe paiku.
Laupäeval tegime väikse treti linn lähedale metsa, kust me ei leidnud midagi. Kui auto nüüd vähegi vastu peab (meil Sussil on probleemid mitmes asjas… süütepool ja lukud ja süütelukk) ja kui bensu jaoks raha jätkub, siis tuleks teha Nõva kanti veel see hobuheiniku- ja lehterkukeseeneretk ja siis oleks seentega selleks aastaks kõik.
Ning auto asjus ootame motogeeniust Pürksi Otti… alustuseks tahaks tema arvamust kuulda, palju see pull autoga siis seekord maksma läheb, kui tema remontida võtab, ja siis peab mõtlema, kust see raha saada. Kui palju teenindus võtab, seda me juba teame, nad täna ütlesid. See kuulub meie jaoks enam-vähem ulme valdkonda.
Küttepuudega on ka probleem, nimelt meil pole neid ikka veel. Suvi otsa lootsime, et mingi müük läheb sedavõrd hästi, et saab kõik talvepuud korraga ära tellida, aga ei läinud ega saanud. Nüüd pole enam parata, tuleb vingerdades paari ruumi kaupa ostma hakata ja püüda niimoodi välja vedada. See on üks alanud nädala teemasid, millega tegelema pean hakkama.
See oli nüüd siis isiklik vinguviiulilõik.

Aga laupäeval tulid ka veel muud halvad uudised ja selle kaatriõnnetusega olen ma siiani justkui oimetuks löödud.
Kindlasti olete lehtedest lugenud ja telekast näinud – kaks meest jäid reede õhtul Rohuküla ja Hobulaiu vahel merel kadunuks. Noh, ma olin selle noorema mehe, Martini keskkooliajal ta eesti keele õpetaja, viimati kohtusime juhuslikult augustis, näitas nii uhkelt oma kevadel sündinud titat ja ilusat armsat naist ja rääkis, et missioonidele enam ei lähe (ta oli sõjaväelane), et eluks uued plaanid ja… Hästi suurt kasvu väga südamlik ja sümpaatne noor mees, keskkooliajaga võrreldes oli temasse tulnud niisugune mõnus rahulik küpsus ja mul oli ta pärast hästi hea meel.
Terve ta siinne suguvõsa on tuntud ja tunnustatud, väärikad ja targad inimesed. Arstid ja farmatseudid. Ja nüüd selline õudne kaotus nagu välk selgest taevast. Kaks tublit meest korraga.
Nii kurb on.
Ja siin ma nüüd mõtlen, lugesin hommikul ühest kommentaariumist kellegi vana saarlase juttu, et sügiseti jäänud vanasti igal aastal mehi merele, et seda ei peetudki nagu millekski imelikuks või… oli pigem elu seaduspära. Aga nüüd, kui elu on muutunud üldiselt ikkagi palju kindlamaks ja turvalisemaks, ei suuda neid merelejäämisi küll enam nii fatalistlikult võtta. Iga selline juhtum on tragöödia ja miski, millega pole mitte keegi mitte kuidagi arvestanud. Ja kuidas saabki niisuguse õnnetuse juhtumisega arvestada, eks. Kui isegi tuult ei ole ja meri on vaikne ja mehed harjunud.
Võib-olla just see teebki need õnnetused üldiselt tunnetatavateks tragöödiateks, et puudub vähimgi eeldus arvata, et midagi juhtub, aga ometi juhtub. See röövib suure tüki terve kogukonna turvatunde küljest, sest see tuletab meelde, et taolised ootamatud tragöödiad võivad tabada ükskõik millist ja ükskõik kui head perekonda, ka meie enda perekonda ükskõik millisel ajahetkel, ja me ei saa sel hetkel kuidagi aidata. Ja see on nii kole teadmine, et ei taha seda kuidagi oma pähe lasta. Süda hakkab võitlema selle teadmise vastu, ise hirmul.
Ma olen mõttes nende perekondadega, keda see hoop tabas.