Septembrist oktoobriks

Septembris said tööd siiski tehtud peaaegu kõik: “Rottide” jaoks ja kolm “Saladuste lugu”. Nüüd võtan jälle kaks nädalat ainult “Klass.Elu pärast” kirjutamise jaoks ja teleasjad panen natukeseks kõrvale. Muidu, kui väga ühelt teisele hüpata, võib tõesti lolliks minna. Kõik need erinevad tegelased ja erinevad elud ja… kui ma neid kirjutan, siis ma elan neid võõraid elusid ise ka ju oma ajus läbi. Ja lõpuks ongi nii, et igasugused hääled peas üksteise võidu räägivad (nagu eelmises postituses videole viitasin).
Muidugi pingelanguspeavalu tuli peaaegu kohe, kui ma reede õhtul poole kaheksa ajal viimase stsena lõpetasin ja ära saatsin. Sellest hoolimata lasin end meelitada Alo ja Kitu poole paari õlut võtma. Ühel hetkel helistas üksik Mäks proovikast ja Ott siirdus Aloga sinna, mina ei julgenud traalima minna nii väsinud peaga… ma ju tean, mis juhtub, kui ma pingelanguse ning väsimusega lõõgastumise täiel rinnal ette võtan. Nii et seekord parem mitte, ja õigesti tegin, sest Alo ja Mäks olid lõpetanud alles laupäeva hommikul teadmata kellaajal, mil olnud valge juba.
Mäks on Oti parim sõber ja Klotsi kitarrist ja minul on temaga samal päeval sünnipäev.
Mina istusin veel tunnikese Kitu aias, sest see oli see reedene harukordselt soe õhtu, siis kobisin koju kuduma ja lugema. Ott ka laekus umbes poole kahe paiku.
Laupäeval tegime väikse treti linn lähedale metsa, kust me ei leidnud midagi. Kui auto nüüd vähegi vastu peab (meil Sussil on probleemid mitmes asjas… süütepool ja lukud ja süütelukk) ja kui bensu jaoks raha jätkub, siis tuleks teha Nõva kanti veel see hobuheiniku- ja lehterkukeseeneretk ja siis oleks seentega selleks aastaks kõik.
Ning auto asjus ootame motogeeniust Pürksi Otti… alustuseks tahaks tema arvamust kuulda, palju see pull autoga siis seekord maksma läheb, kui tema remontida võtab, ja siis peab mõtlema, kust see raha saada. Kui palju teenindus võtab, seda me juba teame, nad täna ütlesid. See kuulub meie jaoks enam-vähem ulme valdkonda.
Küttepuudega on ka probleem, nimelt meil pole neid ikka veel. Suvi otsa lootsime, et mingi müük läheb sedavõrd hästi, et saab kõik talvepuud korraga ära tellida, aga ei läinud ega saanud. Nüüd pole enam parata, tuleb vingerdades paari ruumi kaupa ostma hakata ja püüda niimoodi välja vedada. See on üks alanud nädala teemasid, millega tegelema pean hakkama.
See oli nüüd siis isiklik vinguviiulilõik.

Aga laupäeval tulid ka veel muud halvad uudised ja selle kaatriõnnetusega olen ma siiani justkui oimetuks löödud.
Kindlasti olete lehtedest lugenud ja telekast näinud – kaks meest jäid reede õhtul Rohuküla ja Hobulaiu vahel merel kadunuks. Noh, ma olin selle noorema mehe, Martini keskkooliajal ta eesti keele õpetaja, viimati kohtusime juhuslikult augustis, näitas nii uhkelt oma kevadel sündinud titat ja ilusat armsat naist ja rääkis, et missioonidele enam ei lähe (ta oli sõjaväelane), et eluks uued plaanid ja… Hästi suurt kasvu väga südamlik ja sümpaatne noor mees, keskkooliajaga võrreldes oli temasse tulnud niisugune mõnus rahulik küpsus ja mul oli ta pärast hästi hea meel.
Terve ta siinne suguvõsa on tuntud ja tunnustatud, väärikad ja targad inimesed. Arstid ja farmatseudid. Ja nüüd selline õudne kaotus nagu välk selgest taevast. Kaks tublit meest korraga.
Nii kurb on.
Ja siin ma nüüd mõtlen, lugesin hommikul ühest kommentaariumist kellegi vana saarlase juttu, et sügiseti jäänud vanasti igal aastal mehi merele, et seda ei peetudki nagu millekski imelikuks või… oli pigem elu seaduspära. Aga nüüd, kui elu on muutunud üldiselt ikkagi palju kindlamaks ja turvalisemaks, ei suuda neid merelejäämisi küll enam nii fatalistlikult võtta. Iga selline juhtum on tragöödia ja miski, millega pole mitte keegi mitte kuidagi arvestanud. Ja kuidas saabki niisuguse õnnetuse juhtumisega arvestada, eks. Kui isegi tuult ei ole ja meri on vaikne ja mehed harjunud.
Võib-olla just see teebki need õnnetused üldiselt tunnetatavateks tragöödiateks, et puudub vähimgi eeldus arvata, et midagi juhtub, aga ometi juhtub. See röövib suure tüki terve kogukonna turvatunde küljest, sest see tuletab meelde, et taolised ootamatud tragöödiad võivad tabada ükskõik millist ja ükskõik kui head perekonda, ka meie enda perekonda ükskõik millisel ajahetkel, ja me ei saa sel hetkel kuidagi aidata. Ja see on nii kole teadmine, et ei taha seda kuidagi oma pähe lasta. Süda hakkab võitlema selle teadmise vastu, ise hirmul.
Ma olen mõttes nende perekondadega, keda see hoop tabas.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: