Tsüklonid migreeniga

6. okt. 2011 kell 15:03 (Muiduelu, Töised asjad)

Ega muud midagi. Tsüklonid liiguvad üle pea ja minul jälle migreeniga häda. Täitsa huvitav, et mul need asjad ikka koos käivad. Võin ilmateate järgi ka peavalude toimumise ajaga arvestada.
Mitte et selle teadmisega midagi peale hakata oleks.
Ega ma palju täna kirjutada suudagi, helendavat ekraani vahtida on väga valus ja silmade eest virvendab nagunii. Tulin ikka arvuti taha, mõtlesin, et vaatan ja püüan… no ma olen selle “Klassi” Theaga natuke plindris, püüan talle sisse minna, aga ta ei lase kuidagi. Mõtlen küll ta peale nii mis hirmus ja iseenesest on ta ju väga sümpaatne tüdruk, miks ta siis minuga nii käitub?
“Ühikamutt” kirjutas mulle FB-s, ja ta on tõesti pööraselt tore. Tegi omi ettepanekuid, kuidas ta roll võiks uutes “rottides” areneda ja mida stsenadesse selles mõttes sisse panna võiks ja. Väga, väga vahva.
Ühed rahad (need, mis ei pidanud pangalaenu maksmiseks minema) on veel tulemata, see ei ole enam nii äge. Ainult mingi õnnetu euroalus on veel laiali lammutada ja ära kütta, ja kui pärast seda ka veel toda raha pole tulnud, siis kütame maja arvatavasti mõnda aega hingeõhu ja peeretustega. Toiduraha esialgu on, kokkuhoidlikult majandades saab hakkama. Tangud likku!
Ja et see Ott pidi ikka uuesti suitsetama hakkama, ma ei või. See on tõeliselt ja rõvedalt kulukas nuhtlus. Ausalt, kui ei oleks oma, võtaks leivalt maha.
Mis siis veel juhtunud on. Ah jaa, Ott kolis oma arvuti ja digilaua kodunt ära… kohta, kus ei ole internetti. Tal on nüüd vaja meie jõulujuturaamatu illustreerimise ja küljendusega puhuda ja pigistada, et see novembri alguseks trükikojakõlbuliseks saada. Ning internet osutub alati tema jaoks liiga segavaks teguriks. Hirmus lihtne on ju iga kord, kui mõte hetkeks toppama jääb, klõpsida lahti FB või mõni ajaleht või foorum ning unustada seejärel end sinna umbes tunniks. Või isegi mitmeks. Nii et kui on täie intensiivsusega tarvis tööd teha, on internet saatanast. Ka mulle. Aga mul ikka õnnestub seni kuidagi hakkama saada.
Nüüd ma lähen igatahes arvuti tagant ära ja püüan selle migreeni korrale kutsuda. Võib-olla saaks vähemalt õhtuks asja sinnamaale, et viis või kuus tundi ikka kirjutada suudaks. Piparmünditee ja Ibukaga.
Muide, selleaastase kirjanduse Nobeli sai rootslane Thomas Tranströmer. Luuletaja. Temalt on minu teada eesti keeles ilmunud üks luuleraamat, vist Kaplinski tõlkes, ja juba päris ammu – ma pakuks ikka mõniteist aastat tagasi või veidi rohkem. Mul on see raamat meeles, sest see meeldis mulle kunagi üsna hästi.
See pagana sicklon võiks juba lõpetada selle minu kodust üle triivimise.