Sotsiaaltöötajate tänamatust tööst

Ma ei ole näinud ühtegi “Kodutunde” saadet tervikuna, olen näinud sellest väga juhuslikke jupikesi võib-olla kogupikkusega 10 minutit, mitte rohkem, ning neil üürikestel hetkedel saadud muljetele tuginedes ei ole must saanud selle saate vaatajat. Nii et ma ei ole kindlasti õige inimene selle saatesarja kohta midagi arvama. Aga selle eest ma loen ajalehti, ning mind häirib kohutavalt ühe “Kodutunde” saatega üleskruvitud viha Tudulinna valla sotstöötaja vastu.
Mis on meie inimestega lahti, et esimese hooga ja nii varmalt ollakse valmis süüdistustega kallale tormama ametiisikule, kelle tööülesanneteks on tegelikult nendesamade süüdistajate ja nende perekondade nõustamine ning aitamine? Jah, nemad ka teevad vigu nagu kõik inimesed, aga on väga vale algatada täiesti pealiskaudsete ning asjatundmatute järelduste põhjal mingit klaperjahti inimese vastu, kes oma ametis seni on olnud tubli juba pikka aega.
Lihtsalt kahju on. Ma otsapidi ju natuke tean, milline on see kontingent, kes moodustab sotsiaaltöötaja töö sihtgrupi. See ei ole kergesti mõistetav rahvas, seal on väga palju probleeme, millest vaesus moodustab ainult ühe väikese osa. Nende inimeste aitamine on üleüldse väga keeruline, sest raha peo peale andes ongi võimalik lappida ainult seda ühte väikest augukest koide poolt võrguks puretud kangas.
Ja ikka need lapsed. Korraks kohapeale sõitnud ning haledat juttu kuulnud saatetiim otsustab selle ainsa kogemuse juures, et emale ja lastele ongi liiga tehtud, et nooremad kaks ära lastekodusse viidud? Loevad oma ühekordse kogemuse täiesti piisavaks, et sotsiaaltöötajatena ise hinnanguid anda ja hakata survestama laste koju tagasitoomist?
Hea küll. Venekeelne lastekodu oli inimlikust küljest viga, aga määrustikud ja tööjuhendid sageli asja sisulise ning inimliku küljega ei kattu. Ei saa süüdistada inimest selles, et ta talitas nii, nagu kirjutatud seadus ette näeb.
Küsimus on minu meelest hoopis muus. Selles, mis nüüd edasi saab nendesamade lastega, kelle huvides püüdis tegutseda nii sotsiaaltöötaja kui vastandlike meetoditega “Kodutunde” saatetiim.
Inimesed väga sageli ei muutu. See ema, kes on kogu loo keskne figuur, jääb ikka selliseks, kes ta on, koos oma närvihaiguse, alkoholilembuse ja selliste elukommetega, mis on 33ndaks eluaastaks taganud talle seitse last erinevatelt isadelt. Kui vallatöötajate tunnistuste järgi elanud lapsed enne kuulsat saadet suhteliselt hooletussejäetuna ja mustuses, siis kas selle saate eetrisseminek ning kogu see avalik tähelepanu mõjutab ema sinnapoole, et tema lastepere edaspidi on hoolitsetud, arstiabi saanud ja turvaliselt hoitud?
Sellel ei saa silma peal hoida ei saatejuht, produtsent ega sajad kommenteerijad veebilehtedes. Tudulinna sotstöötaja on saate poolt üles köetud avaliku vaenuga maatasa tambitud. Emale andis “Kodutunde” saade otsekui moraalse õiguse koos avalikkuse toetusega. Ma ei oleks üllatunud, kui see sotsiaaltöötaja ameti tõesti maha paneks. Kui ei pane, siis selle perega sisuliselt ei ole tal võimalik enam tegeleda.
Nii et kes aitab siis neid lapsi (ja võimalikke järgmisi sündivaid lapsi), kui see ema näiteks joomatuuri peale satub, kui süveneb tema haigus või alkoholism või mõlemad, kui järgmine tema lastest satub nii raskelt haigestuma, et ilma arstiabita surra võib?
Kui sellise pere käekäik ei ole kohaliku sotstöötaja südameasi, siis neid olukordi ei märgatagi. Et olla valmis abi andma vajalikul hetkel, peab olema pidevalt kursis. Telesaade võttis Tudulinna sotstöötajalt moraalse õiguse hoida end selle pere eluga kursis, samuti ilmselt igasuguse motivatsiooni seda teha.
Kui ühel hetkel seal peres nüüd taas sotstöötaja abi või sekkumist hädasti vaja oleks, mis siis saab?
Ei ole poolt aastatki, kui avalikkus oli šokeeritud laste kasvatamisest koerte kombel, siis oli põhiline etteheide sotsiaaltöötajatele, et nad ei märka ega sekku õigel ajal. Nüüd on sotstöötaja sekkumine ning tegutsemine hoopis vägivallaks ja kiusuks tembeldatud. Mis nad siis tegema peavad?
Tudulinna sotsiaaltöötaja ise ilmselt tuleb praegusest emotsionaalsest kriisist välja, kuivatab pisarad ära, lööb selja sirgu ja elab edasi sama tublilt, kui ta seda seni on teinud. See ühekordne sopaloopimine ajakirjanduses on juba aasta pärast inimestel meelest läinud ning isegi tema nimi ei tule enam praegu kommentaariumides märatsejatele tuttav ette.
Aga see probleemne ema oma praeguses võidueufoorias arvatavasti ei mõista veel täiesti, mil määral tegelikult suurenes tema isiklik vastutuskoorem oma laste ning pereelu eest, samuti vastutus Tudulinna valla teiste elanike ees, kellest suur osa tunneb nii teda kui tema lapsi kui sotsiaaltöötajat ise, päriselus.

12 kommentaari

  1. 13. okt. 2011 kell 19:03

    See on üks lugu a la “meediatsirkus meediatsirkuse otsa”

    Ma kahtlustan, et lapsed sattusid seetõttu vene keelsesse lastekodusse, et Eestis on kõik ametiasutused eestikeelsed kohustuslikus korras, hoolimata sellest, kas meil eksisteerib muukeelset elanikkonda või mitte.

    • aidivallik said,

      14. okt. 2011 kell 00:58

      Poleks üldse tarvis kahtlustada – lehed ju kirjutavad, et Ida-Virumaal asuvast kolmest lastekodust kahes olid kõik kohad täis, nii et sinna ei saanud neid lapsi kohus kuidagi määrata – ainsad vabad kohad olid Narva lastekodus venekeelsetes rühmades. Sest ka Narva lastekodus olemasolevad eestikeelsed rühmad olid juba täiesti täis.
      Seadus näeb ette lapse paigutamise ikka kodumaakonna piiress asuvasse lastekodusse. Kahjuks ei kaitsnud seadus sellel konkreetsel juhul nende konkreetsete laste huve.

  2. Maire said,

    14. okt. 2011 kell 00:51

    Ma arvan, et sa võiksid selle saate siiski ära vaadata, tervikuna. See on netis üleval.

    • aidivallik said,

      14. okt. 2011 kell 22:26

      Ma püüdsin, aga ei leidnud seda – minu meelest pole seda veel üles pandud.

      • Maire said,

        15. okt. 2011 kell 00:55

        Imelik jah, ma ka ei leidnud. Ma tean, et see oli igal juhul üleval, äkki on maha võetud mingil põhjusel.

  3. Muhedik said,

    14. okt. 2011 kell 19:48

    Selle teemaga olen ma väga hästi kursis, kuigi mitte selle konkreetse kaasusega. Ma nägin kogemata seda saadet poole pealt ja arvan, et sellel sotsiaaltöötajal polnud absoluutselt mingit valikut, sest lapsed olid üksi ja halvas seisus, paar tundi vaatas suuremate järele vana vanaisa. Kõik oli õigesti ja laste kaitseks tehtud, isegi need veidi vanemad lapsed oleks pidanud turvalisemasse kohta toimetatama. Kuna kõik meie hooldusasutused on üle koormatud, siis peale selle Narva ilmselt muud varianti polnud. Need inimesed, kes ei tea, milline näeb välja ja kuidas käitub vaimse tervise puudega psühootiline inimene, ei peaks küll selles asjas sõna võtma.
    Viga tehti siin ainult selles, et kui ema oli haiglast väljas, ei lastud teda lastega kohtuda

  4. Muhedik said,

    14. okt. 2011 kell 19:57

    Kirjavigu ma ei armsta, kohe üleüldse mitte. Aga mu klaviatuur ei jõua alati sõrmedele järele, nii, et see “psühootiline” tuleb ikka lugeda “psühhootiline”

  5. Maire said,

    14. okt. 2011 kell 22:17

    Muhedik, see ei olnud vanaisa. See oli kahe vanema lapse isa.

  6. aidivallik said,

    14. okt. 2011 kell 23:14

    Jah, Muhedik, ma olen täpselt sellelsamal arvamusel, et sotsiaaltöötaja ei saanudki selles olukorras muud teha kui taotleda kohtult laste ajutist lastekodusse panemist. See vana mees ja ka naise sugulased olla eelnevalt keeldunud nooremaid lapsi enda juurde võtmast – seda varianti uuriti enne, kui kohtule taotlus tehti (lehest lugesin).
    Nüüd see teine kohtuasi, milles hooldusõiguse äravõtmine kaalumisel oli – rääkisin oma ema, pensioneerunud kohtunikuga, ja tema leidis, et ju ei olnud sotstöötajal piisavalt tõendeid tolles kodus seni valitsenud olukorra kohta. Peale oma tunnistuse olid tal arvatavasti ainult kodukülastuste protokollid, milles võisid lisaks veel olla sees mingid vormistusvead vmt tühi-tähi, mis ometi juriidikas väga palju loeb. Vaevalt et valla sotsiaaltöötaja tuleb selle peale, et kodukülastustele minna fotoaparaadi või filmikaameraga, kui just ei olegi külastuse konkreetne eesmärk koguda kompromiteerivat materjali või tõendeid. Noil puhkudel ju seda eesmärki ei olnud, mindi ikka signaalide peale, et lapsed jälle üksi jäetud, või selle peale, et nähti ema purjus peaga küla peal kakerdamas.
    Kui sotstöötaja eesmärk oleks olnud sellele emale ära teha, siis küllap oleksid tal ka fotod jmt mängus olnud.
    Samal ajal jällegi olid Kodutunde tiimil olemas filmitud materjal igati koristatud kodust: muidugi filmitud saate tarbeks ja siis, kui nad kauaoodatud külalistena sisse astusid.
    Kohus kaalub tõendeid. Praegusel juhul olid vastaspoole tõendid korralikust pereelust tugevamad kui sotstöötaja tõendid hoopis vastupidisest olukorrast.
    Aga see et, mis mu blogipostituse iva õigupoolest oli – head tehes tegi Kodutunde saatetiim minu meelest selles olukorras pigem halba, laiemas plaanis. Selle valla sotsiaaltöötajad edaspidi arvatavasti püüavad tolle perega asju ajada võimalikult vähe. Kui ema tõesti on tubli, siis on ju kõik OK ja seda polegi vaja. Aga kui ema on siiski selline, nagu Tudulinna vallaametnikud teavad, siis nüüd on need seitse last totaalselt kaitseta.
    Muide, vaatasin Kodutunde järelvaatamiste lehelt toda saadet, kus eluaeg vägivaldse mehega elanud ligi viiekümnese naise laste toad ära remonditi. Ja mind valdas sama tunne. Kidakeelsele naisele püüti sõnu suhu panna ning mitmel korral veenda, et ta oma mehest ikka lõplikult lahku läheks. Kirsti Timmer muudkui pakkus välja, mida naine mõtleb ja arvab, ja naine ütles muudkui nutu sekka talle vastu: jah, jah. Mina mõtlesin: ja mis siis saab, kui saatetiim on ära läinud ja kuri mees tagasi koju tuleb? Kindlasti vaatab tema ka seda saadet. Mis te arvate, kas see naine saab pärast seda rohkem või vähem peksa, kui enne Kodutunde heategevust?
    Sest ma olen nõus ise oma näpud sahtli vahele lööma, kui see naine oma mehe majast välja küpsetamisega hakkama saab. Kui ta saaks, kui ta üldse oleks selleks võimeline, siis oleks ta seda ammu teinud, mitte elanud selle mehega kolmkümmend aastat ja sünnitanud talle üheksa last.
    Vot. Ja see mu uba ongi. Pea laiali otsas ringi joostes ja enda aruga muudkui aga head tehes tuuakse tihtilugu ainult nii endale kui oma abistatavatele häda kaela. Kui see abistatavale ainult piinlikkust põhjustab, siis on veel väga hästi läinud. Tõeline heategu on midagi hoopis muud.

  7. Maire said,

    15. okt. 2011 kell 00:51

    Kodutunde esimene saade tehakse alati ootamatult kohale minnes. Nad helistavad ca 10 minutit ette, et nüüd tuleme. Seda selleks, et saaks filmida tegelikku olukorda, et ei jõutaks liiga korda teha. Timmer tegi selle perega täpselt samuti, et saabus ootamatult. Ütles, et esimene selle saate kodu, kus tervel saatemeeskonnal tekkis majja sisenedes impulss välisjalanõud jalast võtta, sest põrand oli nii puhas. Varasemates kodudes on nad välisjalanõudega sisse marssinud.

  8. Triin said,

    15. okt. 2011 kell 09:43

    Puhtusest ja vanemaarmastusest: tean last, kes samuti eraldati perest – vanemad olid kohal lähipäevil (ja nad ei ela just kõrvaltänavas), tõid lapsele järgi piinlikult puhtad riided (mis tõsi küll haisesid tugevalt konide järgi, kuid oli tõesti puhtad, kokku pandud), lapse lemmikmänguasja, lemmikmaiustusi… sellest on möödas ligi poolteist aastat. Laps on endiselt asenduskodus ja tema vanemad endiselt helistavad pidevalt, saadavad pakke jne (see on muuseas erand, enamik vanemaid unustavad lapsed hämmastavalt kiiresti). Kõlab imeliselt, onju. Aga vanemad on telefonikõnede ajal sageli purupurjus. Ikka tuleb ette, et laps tõdeb pärast telefonikõnet: lõpetasin täna kõne ise ära, nad oli jälle joonud. Mul ei ole mingit kahtlust, et selle pere kodu on piinlikult puhas ja mul pole mingit kahtlust, et need vanemad tõesti armastavad oma last. Aga laps ei pea mitte elama keset pidevat joomapidu.

    Igaks juhuks mainin, et mina puutusin antud lapsega kokku alles pärast perest eraldamist, seega ei kaitse ma kuidagi enda tegevust.

    Ükski sotsiaaltöötaja ei võta last perest ära niisama – esiteks, tööd on niigi palju, teiseks, selline otsus on vähemalt täide viimise esimeses osas seotud küllalt suurte rahaliste kulutustega kohalikule omavalitsusele – sotsiaalvaldkkond on ka selleta üks tänamatu kuluartikkel. Lapse eraldamine perekonnast kipub olema pigem viimane, kui esimene abinõu – ja seda mitte materiaalsetel põhjustel või seetõttu, et valdkonnainimesed on tööga üle koormatud.

    Tegelikult ma tahtsin öelda, et ainult meedia põhjal on ebaaus teha ühtegi järeldust 🙂

  9. muhedik said,

    15. okt. 2011 kell 12:19

    Jah, haigushoogude vahel ongi ilmselt tegemist korraliku inimese ja armastava emaga ja ei erine millegi poolest meist kõigist. Milliseks ta muutub oma halbadel perioodidel, teavad vaid väga vähesed. Sellised inimesed ja pered vajavad pidevat tuge, nõustamist ja järelevalvet. Lisaks kõigele on nad aga üldiselt päris head manipulaatorid ja oskavad kenasti kaastunnet äratada.
    Mis nüüd meediasse puutub, siis on ajakirjanikud, toetudes oma nn õiglustundele, varemgi rikkunud häid suhteid ja kallanud sopaga üle nii mõnedki oma tööd armastavad ja südamega töötavad sotsiaaltöötajad. Ma ei saa neist juhtumeist kirjutada nimetamata nimesid kohti, aga alati on tegu olnud süüdistustega, et järelevalve probleemsete inimeste üle pole olnud piisav, aga ometi pole ametnikel võimalik selliste kohtades viibida 24/7, sest abivajajaid- vanureid, töötuid jms, lisaks muu töö, on väga palju ja ühelegi naabrile selliseid kohustusi panna ju ei saa, nad isegi ei nõustuks sellega. Kirjutan just kõrvaltvaatajana, ise pole ma sotsiaalnõunikuna töötanud.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: