Kui ma olin umbes üheksateist aastat vana, sain mingil põhjusel endale oma sõbranna Eva ema kootud suure villase salli. Ma ei mäleta, mis puhul või kuidas see täpselt oli, sest sellest on ju natuke üle kahekümne aasta möödas. Kas oli sünnipäev või lihtsalt sattusin neil olles külmetama või… Ühesõnaga, mina ei tea. Igatahes ma olen kandnud seda suure tänutunde ja armastusega läbi kõikide järgnenud talvede siiani ja see sall näeb välja niisugune.
Sel sügisel hakkas mu laps endale ka suurt musta salli tahtma. Heegeldasin talle sellise, sakkidega. Värviliste pitssakkide muster on “Meite Muhu mustritest” tite kirikumütsi sakid, ainult mina heegeldasin teiste värvidega ning kahekordsest maavillasest:
Ja siis jäi meite Mari sõbranna Siret kõigepealt mingisse viirushaigusesse, vaevu sai paraneda, kui juba jäi angiini. No ütle nüüd last. Mari räägib, et Siret käib ilma sallita, sest tal polevat niisugust ägedat salli, mida kanda kõlbaks.
Nii et selline sai Sireti sall:
Aga ma tahaks sisimas tegelikult selle salli eest midagi talt vastu ka. Ma tahaks nimelt, et kui tema kunagi on neljakümnene tädi ja tal on õnn omada tütart, siis teeks ta sooja (musta?) salli oma tütre sõbrannale.
Või oleks see noore inimese liigne survestamine?
Ma vist ei räägigi talle sellest. Sest tegelikult mulle piisaks täiesti, kui ta nüüd oma kõri soojas hoiaks.
Aidi Vallik avalikult 
Köögikata said,
17. okt. 2011 kell 12:37
🙂 See on küll armas soov. Loodetavasti saab sellest tüdrukust ka käsitööhuviline ja Sinu soov läheb ilusasti täide.
Sallid on vahvad.
Maire said,
18. okt. 2011 kell 21:36
Toredad sallid 🙂 Mina avastasin alles sel sügisel, et kui soe sall on ümber kaela, siis on hoopis parem olla külmas ilmas. Imelik, et pidin pool elu ära elama enne kui salli kasulikkusest aru sain 🙂
Muhedik said,
19. okt. 2011 kell 15:31
A Sa ära palu temalt vastuteenet, vaid räägi lihtsalt oma ilus lugu ära. Küll saaja siis ise otsustab, kuidas ta tulevikus käitub.
aidivallik said,
21. okt. 2011 kell 14:35
Teate, mis mul veel selle salliloo juures meelde tuli. Ühtlasi on see naljakas “Sõnnilt Sõnnile” projekt, sest Eva ema “ema Lepik” on Sõnn, kes kinkis musta salli mulle, Sõnnile, ja mina tegin salli Siretile – kes on ka Sõnn!
Maire said,
21. okt. 2011 kell 22:24
hm, siis peab Siret lapsetegemisega eriti täpne olema, et oleks ikka õigesti ajastatud 🙂
aidivallik said,
22. okt. 2011 kell 00:18
Ei pea ju. Sireti lapse tähemärk võib olla kasvõi Kilpkonn (kui sihuke oleks), aga oluline on selle lapse Sõnnist sõbranna.
Eva said,
31. okt. 2011 kell 14:41
Tead, nii armas on, et see Sul alles ja Sulle armas on:-)