Mina ja Barbara Risti raamatukogus ning mujal

Elu toimub jälle hirmus kiiresti. Minu arust on see hea märk, mis siis, et selline tempo väsitab mind hirmsasti. Vähemalt ma tunnen jälle mingit liikumist. Ratas nagu pöörleks jälle. Aga eks näe, kas kolus on terad või kõlkad.
Reedel tegin kadripäeva auks lullamilla.

KADRISANDID

KADRID KÄIVAD, KÖÖTSA-KAATSA,
VALGED ÜRBID ÜLL.
NEIL SEALT TONDIRIIGIST MAKSAB
SIIA TULLA KÜLL!
TOOMA PEAVAD KARJAÕNNE,
SAAMA KANAD MUNELE,
PERRE JUURDE ANDMA PÕNNE,
JÄTKU HEALE UNELE.
VASTUTASUKS KUULUB NEILE
KOMMIÕNNE KÜLLAGA,
VAHVAM PÄEV, KUI OLI EILE,
RÕÕM, ET TEISI ÜLLATAD!

Pärast seda püüdsin veel kiiruga ühele “Saladuste” loole mõne stseeni juurde kirjutada, aga aeg jooksis kiiremini ning juba nopiti mind auto peale ja viidi Noarootsi. Pürksis toimus Noarootsi gümnaasiumi hoolekogu istung ja mina esimehena pidin ju ikka kohal olema. Istung polnud siiski veel mitte kõik, sest pärast tehti pidu kah – nende värskelt valminud looduskeskuse hoones kooli uue bussi liikudeks. Uhke suure bussiga tegime Pürksi vahel isegi auringi ja soovisime üksmeelselt, et see buss kunagi lapsi kuhugi tee peale ei jätaks, nagu vanal ning väga peetud bussil enne oma “matuseid” tavaks oli saanud. See buss peab tubli olema, sest tal on vaja väga palju kilomeetreid maha sõita – iga nädal sõidetakse kolm-neli raksu lastega Tallinnasse teatrisse pluss õpilaste laialivedamise ringid koolinädala lõpus ja alguses nii Tallinnasse kui Haapsallu, et sealt edasi saaksid lapsed juba kes millise liinibussiga edasi liikuda.
Üle-Eestilise “teeninduspiirkonnaga” kooli rõõmud ja elu vürts.
Vanast paekivilaudast välja ehitatud looduskeskus on ka suurepärane. Internetiühendusega digitaalse puutetundliku tahvliga, mille taolist mina nägin esimest korda. Osa ainetundegi toimub nüüd seal pluss õhtuti võivad õpilased koguneda sinna rõõmsalt aega viitma ja telekat vaatama. Pluss seminari- ja konverentsivõimalused looduseuurijatele ja muidu huvilistele. Merikotka ja kopra topised on ka. Pikad lauad. Ja palju loodusfotosid seintel. Praegu üleval oleva näituse teema oli kalad, väikesed veeloomad ja merevetikad. Väga huvitav.
Pidu oli armas ja tore. Kui pärast õhtul koju jõudsin, tuli Ivar külla ja nii me istusime kolmekesi veel tunnike üle südaöö. Mis ei olnud väga tark tegu, arvestades, et laupäeva hommikul oli vaja seitsmest tõusta ja Taeblasse kadrilaadale minna raamatuid müüma.
Me siiski saime sellega hakkama. Ainult et kui ma oleks teadnud, et niisugune tuul ennast samal ajal üles keerutab, oleks ma hiljem õhtupoolikul mõne lisaunetunni teinud. Öö vastu pühapäeva oli nimelt üsna huvitav – tuul mühises ümber maja ja katus kolises ning mina võitlesin pealetungivast tsüklonist tingitud pealetungiva migreenihooga. Järgmisel hommikul Keilasse sõites tahtis tuul meid koos Sussiga tee pealt vägisi ära puhuda, ja tagasi tulles niisamuti. Pluss täiesti uskumatult pime taevas päev läbi, külm vihm ja metsa vahel teed risustavad puuoksad. Õnneks, tõesti õnneks, saime oma raamatuid müüa kultuurimajas sees, sest väljas ei oleks see olnud lihtsalt võimalik. Need, kes väljas olid, tegelesid vähemalt poole ajast oma telkide ja putkade kooshoidmisega, et siis juba kella kahe paiku loodusjõududele alla vanduda, oma kaup kokku korjata ja jalga lasta.
Aga rahvast käis täitsa üllatavalt palju ja minu meelest läks meil Keilas tõesti hästi. Et olime sellel Keila advendilaadal teist aastat, siis suur rõõm oli näha inimesi, kes muudkui tulid ja rääkisid, kuidas eelmisel aastal ostsid lapsele meie käest raamatu ja see meeldis nii hästi, et ostaks seekord kohe mitu! Vahva, kui nii on. See on mulle väga suur rõõm, kui lastele meeldib, mis ma kirjutan.
Õhtu poole koju tagasi sõit aga oli veel tükk maad hirmsam kui hommikune tulemine, sest tuul oli ainult paisunud. Vihma kallas. Pimedaks hakkas minema, st veel pimedamaks. Lagedal puhus auto vänderdama. Metsade vahel jälle see oksaprobleem. Aga ema juures Paliveres ootas meid soe saun ja ahjukana.
Eile, esmaspäeval, käisin esinemas Risti raamatukogus. Umbes viiskümmend inimest oli, vast pooled neist koolilapsed. Esinemine ise läks ilusti ja mul endal oli ka tore, aga Risti raamatukogu probleem tegi justkui kurvaks ka.
Veel kahe aasta eest oli see aleviku keskel, bussipeatuse ja poe lähedal asuv hoone maakonna ilusaim maaraamatukogu. Aga siis leidis vallavalitsus, et sada kakskümmend ruutmeetrit raamatukogu jaoks on ikka raiskamine ja rahvaraamatukogu mahutati koolimajja, kus neil on kitsas, kõle ja lärmakas.
Lugemissaaliteenindus kaotas mõtte, sest kõrval, peal ja ukse taga käib igapäevane koolimelu. Palju raamatuid on kastides, sest ruum ei mahuta neid muidu ära. Palju lugejaid on kadunud, sest terve hulk inimesi ei taha tulla raamatukokku laste jooksmise keskele suurde koolimajja ja teine hulk inimesi ei viitsi raamatute pärast kõmpida aleviku serva. Paljude arust ongi raamatukogu Ristilt nüüd kadunud – muudetud kooliraamatukoguks.
See ilus maja seisab nüüd tühjalt. Tõsi, vald planeerivat sinna pärast ümberehitustöid perearstikeskust. Seda ma ei tea, kus Risti perearstipunkt praegu on. Aga raamatukogul on seal koolimajas igatahes paha.
Raamatuasjadest veel rääkides – Risti raamatukogus on Barbara Cartlandi romaanid nüüd lausa eraldi kasti valmis tõstetud, sest inimesi on vallanud tohutu uudishimu ja nad muudkui käivad ja küsivad seda. See efekt vististi on meie kultuuriministrile päris huvitav ja uus kogemus, kuhu oma ettevaatamatute väljaütlemistega jõuda. Selle tagajärjed ju kajastuvad täiesti otseselt Autorihüvitusfondi suvisel rahajagamisel, kus sel aastal teevad Cartland ja Roberts eesti autorite arvelt päris põhjaliku puhastustöö.

Advertisements

Loo keskkoolis kolm aastat hiljem

Jõudsin just tagasi esinemissõidult Loo Keskkooli. Ma olen väga rahul. Kolme aasta eest esinesin muide sealsamas, aga lapsed teadupärast vahetuvad koolis aeg-ajalt. Täna olid mul saalis 7. ja 8. klassid, väga huvitav vanuserühm, ja mul oli neile absoluutselt tore ning hea rääkida. Nad oskasid nii hästi kuulata, et silmad särasid peas, ja olid üleüldse vahvad. Eelmisest visiidist Loole jäid ka aina head mälestused. Hakka või regulaarseid visiite tegema.
Õnnestus ka raamatuid müüa ja autogramme jagada. Ning õpetajatega mõtteid vahetada koolielust, uuest haridusseadusest ja eesootavast eesti keele kompleksriigieksamist. Selle viimase suhtes muide ei ole ma absoluutselt vaimustuses. Ja minu lapsel on õnnetus olla eksperimentaallennus, kes esimest korda seda eksamivormi sooritab.
Mul on kogemus 9. klasside üleviimisega riiklikule komplekseksamile eesti keeles, ja siis oli uue eksamivormi ettevalmistus igatahes palju põhjalikum, kui praegu on. Olid aegsasti olemas harjutus- ja metoodilised materjalid, hindamisjuhised jmt – aga praegu ei ole. Siis olid eelnevad koolitused õpetajatele, aga seekord pole märgatud neid kuigi ulatuslikult korraldada. Mingid kursused küll nüüd talvel viimase info järgi tulevad, aga kas see natuke hilja pole, kui juba aprilli keskel tuleb noored eksamile saata?!
Ning sellest hoolimata, et tookord oli õpetajate ja õppematerjalide ettevalmistamine uue eksamivormi jaoks oluliselt põhjalikum kui praegu, võttis paar-kolm aastat aega, enne kui see eksam oma raskusastmes korralikult paika loksus. Kaks esimest aastat oli see tehtud üheksandike jaoks liiga keeruliseks, nii et isegi üheksa aastat järjest puhtviielistest paljud ei jõudnud oma sooritusega maksimumpunktide lähedale ning läbikukkujaid oli rohkem kui kirjandiga. Kuigi kah räägiti, et on jõukohane ja eakohane ja läbikukkujate protsent ei suurene… Noh, kogu ettevalmistatuse juures see kõik siiski tõele ei vastanud. Oli ikka päris kole küll.
Abituuriumis aga annab see jahmerdamine kestvaid tagajärgi, sest nemad peavad oma eksamipunktidega ju kandideerima kõrgkoolidesse. Kõrvuti varasematel ja mõnedki ka hilisematel aastatel lõpetanutega. Aga see kandideerimine ei toimu võrdsetel alustel.
Jah.
Ilm oli ilge. Hommikul, kui läksime, oli ainult tuul, aga tagasi sõitsime lisaks veel lausvihmas ja otsekui Mordori musta varju all. Et meil oli vaja tagasiteel tulla läbi Tallinna raamatutrükikoja laost ja ära võtta oma kaubad, pidime läbima totaalses remondis oleva Peterburi maantee ja veidike vähem totaalses remondis oleva Järvevana tee, enne kui inimese moodi sõita sai. Närvid olid püsti nagu pommikoeral.
Raamatutrükikoja kohta selgus kohapeal juttu ajades, et likvideeriti vaid väikekirjastajatega tegelev osakond. St suurkirjastuste raamatute hulgimüügiga tegeleb Tallinna Raamatutrükikoda ikka edasi. Eks see tundub mulle veidike ülekohtune, aga mis seal ikka. Nad on senisest kitsama pinna peal ja endise kolme töötaja koha täidab nüüd üks inimene. Mina aga pean vist oma võimalike uute raamatute puhul hakkama ise otse raamatukogudele pakkumisi saatma. Vist. Ma ei ole veel täpsemalt suutnud mõeldagi, kuidas see raamatukogudeni jõudmine nüüd hakkaks olema. Raamatukogudel oli tihe kaubanduslik side ju just eelkõige Raamatutrükikojaga.
Eks ma pean uurima ka Apollost ja Rahva Raamatust neid asju: kas ja mis mahus raamatukogud neilt tellivad. Ning siis alles saab oma tegevuse osas mingeid otsuseid langetada.
Nüüd kodus, väsinud. Rahul. Rõõmus. Kuid kui olla siiralt aus, siis mul oleks vaja täna õhtul veel neli kirja kirjutada, sellist väga asjalikku ja numbreid sisaldavat. Ma siin nüüd mõtlengi, et mis juhtuks, kui kirjutaksin need homme hommikul kohe. Täna on ju tööpäevad läbi, keegi neid enne homset nagunii ei loe, ja äkki ma homme ikka jõuan oma muude asjadega ka, isegi kui need kirjad juurde lükata.
Väsimus ajab viilima ju.

Lullamilla tüütust pirisemisest

LEHM JA KÄRBES

ON KÄRBES
KÕVA NÕUDJA MEES
JA MUUDKUI LENDAB LEHMA EES
JA SUMISEB
JA PIRISEB
JA HIRMSAT MOODI VIRISEB,
ET LEHMAKOOK EI OLE SEE,
ET VEIDI KÜLM ON LAUDAS SEES,
ET LEHM TAL LIHTSALT PASSIB EES,
ET KÄRBESKI KUI KALA VEES
PEAKS ENNAST TUNDMA KÄRBSE-ELUS
JA LEHMALAUDAOLESKELUS.

KÜLL JÄTKUB KÄRBSEL PIRINAT
JA IGASUGUST IRINAT!
LEHM LEEBELT KUULAB PÄEVA, KAKS
KUID LÕPUKS MUUTUB SÜNGEMAKS.
VEEL PÄEV. VEEL TEINE PÄEV. VEEL TUND.
SIIS VÕIDAB LEHMA LOOMUSUND.
TA SABAGA LÖÖB,
LOPS JA LOPS,
JA TÜÜTUL PIRINAL ON OTS.

Ülaltoodud tööke ilmus laupäevases Lääne Elus.
Kuigi muidu olen ikka ju veel teinud. Sain valmis ühe “Saladuste” stsenaariumi kohkunud koolitüdrukust, keda üks külahulluke on otsustanud kosida ning muudkui käib kannul ja ahistab. Hea lugu. Kiri oli küll lühike, aga kiiduväärselt detailirohke, nii et stsenaariumit oli selle põhjal väga mõnus teha. Eetrisse läheb see hullu ahistaja lugu järgmisel hooajal küll alles, nagu kõik need lood, mis ma nüüd “Saladustele” selle talve ja järgmise kevade-suve-sügise jooksul kirjutan. Pooleli (st eile õhtupoolikul alustasin ja täna jõudsin dialoogidega poole peale) on veel üks stsenaarium armukadedast noormehest, kes oma elukaaslast igaks juhuks jälitama ning luurama asub – mine tea, äkitsi petab muidu. Veidi koomiline ja veidi õõvastav. Minu kaastunne kuulub jäägitult neiule, kes märkab, et keegi jälitab ja jälgib teda pidevalt, ning tunneb sellega seotult absoluutselt mõistetavat hirmu ja arusaamatust…
Meie tööturu-seisud on peaaegu endised. Oti asi ikka susiseb ja aeg-ajalt mõnenädalase vahega tulevad meilid, et pildid ikka meeldivad ja et püüavad ikka nüüd juba kohe ära otsustada. Eks nad siis kunagi otsustavad ka. Hiljemalt jaanipäevaks ehk ikka. Mina jälle kaalun, kas kandideerida ühe Läänemaa küla noortekeskuse juhatajaks, ühe Tallinna tudengiklubi kultuurijuhiks, või panevad need ametikohad siiski olulise põntsu mu kirjatööle ning esinemistele. See peaks toimima ikka kuidagi nii, et kumbki teineteist ei segaks eriti.
Nüüd hakkame ju ka palju ringi sõitma ja esinema, sest jälle on kutsutud, ning advendi- ja jõululaatadel omast käest raamatuid müüma. Naada, Fedja, naada. Sest viimastel päevadel sai kindlaks tehtud, et koerad tatrajahuputru ei söö, erinevalt minust ja Otist.

Vaarisast ja vanaaegsetest muffinitest

Eile esinesin Vändra raamatukogus. Saal täis, kuulajaid palju, lapsi ja suuri. Väga tore oli.
Nüüd tean ma ka, kuhu mu teine paar emapoolseid vaarvanemaid maetud on. Teadsin, et on Vändra surnuaias, aga vana surnuaed on seal ju suur. Ise üles otsimiseks oleks läinud vististi paar päeva. Aitäh lahke näitamise eest!
Ja nii kui sinna hauaplatsile sain, teadsin, et olen lapsena seal siiski käinud. Kui vanana, kellega koos ja millal – seda ei mäleta. Arvata muidugi võib, et koos vanaisaga. Ja arvata võib, et olin siis alla kümne aasta vana, sest muidu mäletaksin vast rohkem.
Vaarisa mäletan ka. Seda, kuidas ta raudotstega voodis istus ja kuidas see voodi vetrus vägevalt. Voodiotste nupud olid lahedad, neid sai ära keerata. Ja pärast tagasi keerata. Ma mäletan isegi kiusatust mõni nupp salaja kleiditaskusse panna ja endale võtta. Kas ma tegin seda? Või ei teinud? Kiusatus igatahes oli vägev. Need olid nii ilusad nupud ju.
Söötsime vaarisale tema voodis mett. Tema naeris vaikselt.
Kui ta Vändrasse surnuaiale viidi, siis ma olin neljane. Häbi tunnistada, aga mul on kodusest ärasaatmisest meeles ainult, et oli talv, elutuba oli jube külm ja mul oli uus roosa kampsun, kahe ümmarguse tutiga sidumispaelte otsas, ja ma nagu sain asjast aru, aga teistpidi ei saanud ka.
Vaarisa viidi Paliverest Vändrasse, sest Vändra kihelkonnakooli ja gümnaasiumi juures oli möödunud ta elust 30 aastat. Ta oli eluaegne koolimees. Olude sunnil tuli sõjaeelsel kümnendil siis Vändrast perega Paliverre koolijuhatajaks.
Ja mina olen tema keskmise poja tütretütar. Meie perekonnas on väga palju õpetajaid. Ju see sai geenidesse.
Niisugune perekondlik lugu.

Toredatest tähelepanekutest peaksin veel nimetama, et meie Tartu ja Viljandi poole sõitmise otsetee kruusateejupp on pooles ulatuses kah asfaldi alla saadud ning tööd seal Kergu kandis lähevad veel edasi. See on see jupp, kus Kergust Pärnu-Jaagupi peale läheb. Enne oli kümme kilti kruusakat, aga nüüd on juba pooles ulatuses seal aus asfalt. Rõõm meie õuel. Kui see lõik lõpuni asfaldi alla saab, siis julgeme sealtkaudu ka talviste teeoludega sõitma hakata.

Vändra raamatupidaja pole muidugi tänase seisuga veel esinemistasu üle kandnud, mis ei ole tore. Enamasti kantakse üle esinemise päeval või järgmisel, isegi kui arve tähtaeg on hiljem. Eks ma sellele tavale lootsin seekordki, aga ise olin loll.
Laps oli koju tulemas ja ma hommikul nuputasin üksjagu, kuidas talle nädalalalõpukooki teha, kui on ainult üks muna. Lõpuks tegin vanaaegse retsepti järgi muffineid. Retsepti leidsin oma vanaema kodumajanduskooliaegsest vihikust (1930. aastad).

12 head muffinit tuli. Retsept ülilihtne.

Muffins-koogid

125 g võid
3 spl suhkrut
1 muna
1 kl piima
2 kl jahu
3 tl küpsetuspulbrit

Või vahustada suhkruga, juurde segada muna ja siis vaheldumisi piim ning küpsetuspulbriga segatud jahu.

Minu eest segas seda kõike köögikombain. Küpsetasin keskküttepliidi praeahjus, mis näidiku järgi oli keskmises kuumuses (no pliidi all oli nagunii tuli ja elektriahju ei tahtnud ainult nende muffinite pärast käima panna. Päris praeahjus tulevad kõik asjad paremad ka.) 20 minutit. Tulemuseks oli 12 keskmist ja maitsvat muffinit. Laps sai rõõmsaks. Ema ka.

Sokid jalga ja edasi!

Panin just üle poole päeva siin eelmise kuu dokumente kokku ja koostasin arveid selle kuu lõpu esinemiste eest, mis ette ära saata. Ühest küljest ma üldse ei salli sellist tööd. Teisest küljest, hea, et seda ikka teha on. Esinemisi on ilmunud silmapiirile lausa mitmekaupa. Narvast juba rääkisin. Kohe ees ongi Vändra raamatukogu, järgmisena Loo kool, siis Risti ja Narva. Pluss kaks advendilaata, kus eelmisel paaril aastal oleme müümas käinud ja kavatseme minna ka sel aastal. Midagi peab ju vahepeal teenima ka, kui muidu on ainult (okei, peamiselt) võlad. Sõprade ees. Õnneks ja kahjuks. Seda närivamad muidugi.
Arbo ja “Rottidega” panime mingi plaani maha ja vaatame, kuidas kulgeb. Kuidas meil koos rööbiti see kirjutamine välja tuleb. Õnneks on Skype olemas. Ja kahekesi stsena kirjutamise kogemust mul ka seni otseselt polegi.
Eile tegelesingi kahe järgneva episoodi kavandamisega, st kirjutasin üles selle, mis me siin Arboga rääkisime ja otsustasime pluss veel üht-teist hiljem pähetorganud mõtetest.
Ah jaa, nädalavahetusel toimunud Eesti Kultuuri Koja foorumist ilmusid ka mõned ajakirjanduslikud kajastused, Rein Veidemannilt ja Urve Eslaselt.
Langi “tsensuuriplaani” kohta ilmus Fagira D. Mortilt ka üsna elamuslik arvamuslugu. See intervjuu raamatukoguhoidjate ühingu juhatusega on mul kah veel linkimata jäänud. Nagu ka Jan Kausi vaatenurk sellele teemale ning Tuuli Jõesaare lehelugu, mis tugneb Karl Martin Sinijärve arvamusele.
Niguliste kiriku ümber käib ka selline tants ja tagaajamine, et kui mul mingi hetk rohkem aega hakkab jälle olema, püüan end sügavamalt kurssi viia. Täna olla Lang selles asjas ka riigikogu ees puldis käinud. Paras puder ja kapsad, eriti kui arvestada, et eelmise kultuuriministri tegevus toimus Niguliste asjus risti vastupidi praegusele, ja kuidas veel, riigikohtuni välja. Õudne lugu, eks.
Kohati ma tunnen, et pole enam muutuste kiirteel (mis kiirteel – muutuste ristteel, liiklussõlmeta ja kiiruspiiranguteta ristteel) püsimiseks piisavalt noor. Ei suuda enam kuidagi kaasa minna ja aru saada, mis nüüd ja mis nüüd ja mis nüüd. Täitsa tõsiselt tunnen, et hakkab aitama nagu.
Mul on ähmaselt meeles mingi humoorikas kirjanduslik needus: et sa elaksid huvitaval ajal. Jajah.Kaheksakümnendate lõpust peale ainult üks muutumine ja huvitavad ajad. Kahekümneselt oli täitsa tore, aga nüüd ma hakkan justkui ära väsima sellest pikapeale. Kui kogu su täiskasvanuiga on möödunud huvitavatel aegadel, siis alles hakkad selle ütluse tegelikku õelust mõistma.
Aga mis siis ikka. Sokid jalga ja vapralt edasi. Need hallid kudusin ma millalgi sel sügisel, ja kinkisin nad umbes nädala eest See Teatri Rommyle sünnipäevaks. Vat nii. Pildi kvaliteet andke andeks – aparaat on iidne ja käed ka värisevad. Aga sokid said muidugi ilusad.

Nädal 45

Süüme hiilib ligi, kui kaua blogisse pole kirjutanud. Ja nädal on olnud kiire ja närviline.
Läinud esmaspäeval kirjutasin lõpuni “Saladuste” loo eesti koristajast Soomes, kes reede õhtul enne laevale minekut end kogemata töökohaks olevast büroohoonest väljapoole lukustab ja seega majast enam ühtegi asja kätte ei saa. Ümberringi lumetorm, ja tema seal – tööretuuside, kleidikese ja plätude ning absoluutselt ilma rahakoti, dokumentide ja ülerõivasteta. Väga nauditav, seikluslik ja pöörane lugu. Kahjuks selle ülesfilmimine eeldab lumesadu, nii et jääb esialgu ettevalmistamisele, kuni ilmaolud piisavalt halvaks muutuvad.
Õhtupoolikul tõime Mandartid bussi pealt ära, viisime hotelli ja pärast Gambrnosse. Ott jäi nendega meelt lahutama. Mina kiirustasin poolteiseks tunniks parteisse (juhatuse koosolekule looduskaitsepiirangute asjus Läänemaal). Et ca 40 % Lääne maakonna territooriumist on mingi kaitseala, siis on sellega kaasnevad piirangud kohalike inimeste ja ettevõtjate seas palju nurinat põhjustanud. Looduskaitset on vaja, aga ka inimeste kaitset on vaja. Kaja Lotman käis rääkimas ja väga huvitav ning konstruktiivne koosolek oli. Pärast liitusin Gambrinos Oti ja Mandartitega, istusime ja vestlesime mõned tunnid, arutasime ning loopisime väikestviisi plaane õhku.
Teisipäeva varahommikul sõitsime ära Tartusse stuudiosse, kus oli Otil kokku lepitud, et püüab Klotsi lood sisse mängida Heiki trummidega, mis võimaldavad midi-salvestust. Klõbinad ja muud kellad-viled toksis ta eraldi sisse audios oma Rolandi pealt. Kaheksa tunniga sai enam-vähem, samal õhtul sõitsime tagasi ja veidi pärast südaööd olime kodus.
Kolmapäeval juba ärkasin väsinuna. Püüdsin natuke tööd teha, siis helistasid Mandartid ja siis sisustasime veidike nende aega. Ilm oli nii ilus, tegime väikse väljasõidu Laikmaa majamuuseumisse. See on nii armas koht. Õhtul töötasin veel kolm või neli tundi, ühte stsenaariumisse oli vaja parandusi sisse viia ja mõni stseen juurde kirjutada.
Neljapäeval pidid Mandartid meile tulema, et arvutite taga plaane selgitada. Koristasime. Küpsetasin. Oma kirjatöö juurde ei jõudnudki. Läänepoolsed naabrid korraldasid omapärase gaasirünnaku, sest asusid sügisprahti põletama kenas tuulevarjulises kohas tulemüüri ääres, mis moodustab meie maja pika tagakülje. Meie ventilatsioon tõmbas kogu selle suitsu meile sisse. Ülakorrus ja alumise korruse vannituba olid sõna otseses mõttes sinised. Kui Ott lõpuks õiendama läks, siis varsti lõppes see suitsutamine ära, st juurde enam ei tulnud. Oleks vist märksa varem pidanud minema, aga Ott lõhnasid ei tunne ju üldse ning olukorra tõsiduse teadvustas alles siis, kui seda suitsu juba ise nägi. Aknaid vastastikku pärani hoides õnnestus elamises õhk varsti hingatavaks saada. Aga veel täna tunnen vannitoas kerget lõkkelõhna.
Mandartitega on nüüd paar pikaajalist plaani soola pandud, aga kas ja mis sellest välja tuleb, et tea. Minu lootus on “Pintsud ja Tutsikud” soome keelde saada. Pekka ja Oti ühine lootus on teha tuleval kevadel uus lasteraamat Soome. Pamela lootus on leida Eestist odavamaid trükkimisvõimalusi kirjastusele, milles ta otsapidi tegev on. Eks ma püüan ta jaoks siis maad kuulata.
Pärast päris õhtul tuli veel Tints ühe veiniga, nii tore oli jälle lobiseda. Ja tema suurte diagonaalruutudega maani villane seelik oli absoluutselt jumalik. Muidugi ise tegi. Ma kohe tahaks ka.
Reedel kuulasime Lääne Elu laupäevanumbri töö kõrvale Oti arvutis Eesti Kultuuri Koja foorumit, mis toimus 200 m meie kodust kultuurimajas ja kuhu me ei läinud. Plaan küll oli, aga kui registreeruma hakkasin, selgus, et neil on osalemistasu sama suur kui meie pere päevane söögiraha viimasel paaril kuul. Otiga kahekesi – kahe päeva söögiraha. Nii et valik oli lihtne. Tegime kodus tööd ja hoidsime end distantsilt kursis. Õhtul tuli Ivar, vaatasime jalkat. Pärast tuli Urve. Ja siis veel üks tütarlaps. Hoogne ja tore õhtu oli, veidike kummaline ka. Kuigi see jalkakaotus oli ikka mõru küll. Kohe kuidagi moraalselt masendav. Ning uskumatu. Mitte sellepärast, et Eesti kaotas, vaid sellepärast, kuidas ta kaotas.
Laupäeval tõusis palavik. Lugesin ja vedelesin ja värisesin.
Eile, pühapäeval, hakkasin elule tõusma. Lugesin veel. Õhtupoolikul käisime ema pool ja saunas. Plika läks pärast koolibussiga Pürksi. Kirjutasin ta klassijuhatajale kirja, milles seletasin oma lapse puudumist koolist läinud nädalal. Ta nimelt sai eelmise pühapäeva õhtul mingi viirusega pihta ja veetis selle nädala kodus. Kasulikult ning arendavalt ometi – lugedes kirjandust oma kevadise uurimustöö tarbeks.
Täna tuleb Arbo. Hakkame siiski veel seda “Ühikarottide” asja arutama. Ta ei ole ikka päris kindel, et seda ainuisikuliselt teha tahab, vist. Näis.

Muutusteta

… igal rindel.
Miks tehakse selliseid elektroonilisi trumme, mille heli tavameetoditega salvestada pole võimalik?
Nõutu vaikus.
Kui Ott mängib tavaliste trummidega, siis ei saa ta kasutada neid igasuguseid muid efekte, mis Klotsi lugudele muidu võlu annavad.
Hea küll.
See tema joonistustöö asi, mis susises, susiseb ikka veel, aga selget vastust pole seni antud. Taheti proovitööd, Ott tegi ja saatis. Ikka vaikus. Närvi ajab.
Narvas tahab mind neli kooli samal päeval. Kuidas teha graafik nii, et ei peaks Narvas ööbima hakkama? Kui ükski kool ei taha jääda viimaseks võõrustajaks nii kella 16 paiku, millest, muide, ma saan väga hästi aru. Aga Haapsalust Narva sõitmiseks alla 5 tunni arvestada oleks rumal, eriti detsembri esimestel päevadel, kui võib alla sadada ma ei tea mida.
Nii et segadused püsivad ja lähevad kuidagi järjest segasemaks. Mul endal on ka juba raske selgelt mõelda. Ei orienteeru enam justkui, ei oska otsustada, mis on tähtis ja mis ei ole. Hoopis on totaalne tahtmatus üldse midagi teha, kui nagunii millestki enam aru ei saa. Isegi unenäod on muutunud sellisteks ummikute võrdpiltideks – murdunud trummipulgad, pehkinud redelid jms.
Täna tulevad Soomest Mandartid. Võiks ju loota, et neil on Otile mingi joonistamistöö anda ja minuga mingit tõlkeasja ajada, aga jälle endiselt – ei ühtegi selget sõna. Lihtsalt istu ja mõistata, miks nad tahavad novembris Haapsallu tulla ja meiega kokku saada. Terve talupojamõistus ütleb, et kui nad selle reisi ette võtavad, siis ju ikka asja pärast. Aga meie elus pole juba tükk aega miski läinud mõistetavat rada pidi ega eelduste kohaselt.

Ja kultuuriminister on suvest saadik tuure üles tõmmanud. Kõigepealt see Rosenbergi ekspositsiooni mahavõtmine, mille kohta ma kahjuks linke pole salvestanud, ja siis tuli otsa see Tartu kunstimuuseumi sündmusteahel, mille kohta ka Eesti Kunstnike Liit ju sõna võttis, kuid tulemusteta. Mis siis, et sellise otsuse dokumentaalseid aluseid, kas või analüüse, mis seda põhjendaksid, ei ole olemas. Ministri enda argumendid on muidugi värvikad ja huvitavad.
Mis sealtpoolt siis vahepeal veel. Kui ametisse astumise järel minister oma väljaütlemistes andis mõista, et ERR-i kui eraettevõtte uue hoone rahastamisse riik ei ole motiveeritud panustama, siis nüüdseks on see seisukoht muutunud. Mitte et mul sellest midagi oleks, sest sisuliselt on tegemist ju ikka riigiringhäälinguga.
Siis jõudis Lang vahepeal Laine Randjärve kahest nõukogust tagasi kutsuda.
Riigikontrolliga ei leia kultuuriministeerium endiselt ühist keelt.
Ja tants muuseumide ümber on aga jälle üles võetud.
Viimase nädala kuumad sõnumid saabusid aga raamaturindelt, mille suhtes minister pakub välja pehmelt öeldes kummalisi abinõusid olukorra leevendamiseks. Seda mõistujuttu karust, kes tukkuva talumehe põselt kärbest peletas, olete vast ikka kuullnud, mis? Ettepanekute eluvõõrusele juhib tähelepanu Päevalehe arvamustoimetaja oma juhtkirjas. Ja kõiki neid arvamuslugusid ja -lookesi, mis raamatukoguhoidjad selle peale kirjutasid, ma parem linkima ei hakkagi. Ütlen lihtsalt ohates, et paraku pean taas nõustuma pigem nende kui kultuuriministriga, kes pole veel vististi mõistnud, et raamatute suurostjad ongi meie riigis raamatukogud. Jaemüük poodide kaudu moodustavat tänapäeva Eesti raamatuäris kõigest umbes 30 %, nagu ma üleeile raadios Varraku inimesi ütlevat kuulsin. Oma tähelepanekute põhjal – nii see on. Kui nüüd uue raamatu ilmumise järel raamatukogudel ostmisvõimalus edasi lükata, tuleb kirjastustel jube kimbatus trükikojale arve tasumisega. Ka Kirjastuste Liit on selle juba välja öelnud, taas raadiost kuulsin.

Aga Karin Hallas Murula asub nüüd Tallinna Kunstihoone juhataja kohale. Selles väga huvitavas intervjuus ta mainib ka, et ametikohale kandideerimiseks peatas ta oma kohtuasja kultuuriministeeriumi vastu.

Ja lõpetuseks veel üks väike lehelugu, mis näib tulevat otsekui mingist teisest ajast… aga see on praegu.

Poolik demosalvestus ja muud tühja-tähja

Klotsid jõudsid stuudiost tagasi nii heade kui halbade uudistega. Hea uudis on, et jõuti teha sisse neli lugu… peaaegu. See tähendab, et Oti trumme sisse võtta ei õnnestunud, sest sealne tehnika hakkas Oti elektroonilistele trummidele mingeid huvitavaid efekte lisama. Trummid tuleb eraldi salvestada mingi muu tehnikaga või sama tehnika juures kasutada mingeid teisi trumme.
Ott ajab nüüd seda asja. Väga loll lugu igatahes. Samas, kokkumiksimise juurde pidi Ott ju nagunii sinna minema. Iseasi, mis raha eest.
Segast asja on üldse viimasel ajal väga palju. Eile helistas Tuuli ja rääkis mingist uuest sisseostetavast formaadist, mille stsenaariume tõlkima/adapteerima nad mind vajavad. Asi oleneb Kanal 2 otsusest nüüd, kas asi läheb töösse või ei.
“Ühikarotid” on lännu. Režissöör olla oktoobri algul innustunud asjast sedavõrd, et hakanud ise järjest ka episoode kokku kirjutama ja jätkavat seda silmade põledes ning tõelise loomingulise tuhinaga. Nii mulle enam tööd ei jäänudki.
Eilsetes “Saladustes” säras Vaido Neigaus imetabaselt hästi. Mulle endale meeldis seda stsenaariumit kirjutada ka, tore lugu ju. Selle lõpu mõtlesin ma siiski ise omast peast juurde – kuidas paar leiab, et sellist eluvürtsi suudavad siiski mõlemad nautida. Inimese kiri aga (naise kirjutatud) nii hästi ei lõppenud, vaid too naine kaalus ikkagi tõsiselt lahkuminekut.
Mina ei saa aru, miks. See mees ei tee ju kellelegi halba oma kummalise hobiga, vastupidi, temast on kodus palju kasu, kui kokkab ja koristab. Mis siis, et kleidi, sukkade ja kõrgete kontsadega.
Teine lugu meeldis mulle ka. Oli just nii välja tulnud, nagu ma lootsin. See sundseis jõudis kohale küll, kuidas mees sisuliselt survestatigi valetama kummalegi naisele. Muidugi, tegelikult oleks ta kohtu abil kindlasti saanud õiguse eksnaise vastuseisust hoolimata lapsega kohtuda, aga Eesti reaalsus on ju selline, et inimesed tihti ei teagi oma seaduslikke õigusi mingites olukordades, või kui teavadki, siis nende jaluleseadmiseks kohtusse ikka ei pöördu. Selles suhtes oli see mees mömm. Aga tema armastus tütre vastu oli jälle imetlusväärne. Jah, lapsega manipuleerimine on võimas, kuid väga alatu relv.
Kirja saatjaks oli see uus pruut, kellega mees eksi eest salaja abielluda lootis. Kirjas oli fookus muidugi tema enda ja tema solvumise peal, ja tundus, et ta ei saanud aru, miks mees üldse niimoodi kahele naisele vaheldumisi valetas. Aga sündmuste kirjelduse (oli kiiduväärselt detailne kiri selles suhtes) järgi tuli minu jaoks päris selgesti välja, mis mängu mängis selle mehe eks ja mis rolli täitis väike süütu laps kogu selle jama juures.
Õudne naine oli muidugi see eks, kas polnud?