Muutusteta

7. nov. 2011 kell 13:13 (Kultuuriminister, Töised asjad)

… igal rindel.
Miks tehakse selliseid elektroonilisi trumme, mille heli tavameetoditega salvestada pole võimalik?
Nõutu vaikus.
Kui Ott mängib tavaliste trummidega, siis ei saa ta kasutada neid igasuguseid muid efekte, mis Klotsi lugudele muidu võlu annavad.
Hea küll.
See tema joonistustöö asi, mis susises, susiseb ikka veel, aga selget vastust pole seni antud. Taheti proovitööd, Ott tegi ja saatis. Ikka vaikus. Närvi ajab.
Narvas tahab mind neli kooli samal päeval. Kuidas teha graafik nii, et ei peaks Narvas ööbima hakkama? Kui ükski kool ei taha jääda viimaseks võõrustajaks nii kella 16 paiku, millest, muide, ma saan väga hästi aru. Aga Haapsalust Narva sõitmiseks alla 5 tunni arvestada oleks rumal, eriti detsembri esimestel päevadel, kui võib alla sadada ma ei tea mida.
Nii et segadused püsivad ja lähevad kuidagi järjest segasemaks. Mul endal on ka juba raske selgelt mõelda. Ei orienteeru enam justkui, ei oska otsustada, mis on tähtis ja mis ei ole. Hoopis on totaalne tahtmatus üldse midagi teha, kui nagunii millestki enam aru ei saa. Isegi unenäod on muutunud sellisteks ummikute võrdpiltideks – murdunud trummipulgad, pehkinud redelid jms.
Täna tulevad Soomest Mandartid. Võiks ju loota, et neil on Otile mingi joonistamistöö anda ja minuga mingit tõlkeasja ajada, aga jälle endiselt – ei ühtegi selget sõna. Lihtsalt istu ja mõistata, miks nad tahavad novembris Haapsallu tulla ja meiega kokku saada. Terve talupojamõistus ütleb, et kui nad selle reisi ette võtavad, siis ju ikka asja pärast. Aga meie elus pole juba tükk aega miski läinud mõistetavat rada pidi ega eelduste kohaselt.

Ja kultuuriminister on suvest saadik tuure üles tõmmanud. Kõigepealt see Rosenbergi ekspositsiooni mahavõtmine, mille kohta ma kahjuks linke pole salvestanud, ja siis tuli otsa see Tartu kunstimuuseumi sündmusteahel, mille kohta ka Eesti Kunstnike Liit ju sõna võttis, kuid tulemusteta. Mis siis, et sellise otsuse dokumentaalseid aluseid, kas või analüüse, mis seda põhjendaksid, ei ole olemas. Ministri enda argumendid on muidugi värvikad ja huvitavad.
Mis sealtpoolt siis vahepeal veel. Kui ametisse astumise järel minister oma väljaütlemistes andis mõista, et ERR-i kui eraettevõtte uue hoone rahastamisse riik ei ole motiveeritud panustama, siis nüüdseks on see seisukoht muutunud. Mitte et mul sellest midagi oleks, sest sisuliselt on tegemist ju ikka riigiringhäälinguga.
Siis jõudis Lang vahepeal Laine Randjärve kahest nõukogust tagasi kutsuda.
Riigikontrolliga ei leia kultuuriministeerium endiselt ühist keelt.
Ja tants muuseumide ümber on aga jälle üles võetud.
Viimase nädala kuumad sõnumid saabusid aga raamaturindelt, mille suhtes minister pakub välja pehmelt öeldes kummalisi abinõusid olukorra leevendamiseks. Seda mõistujuttu karust, kes tukkuva talumehe põselt kärbest peletas, olete vast ikka kuullnud, mis? Ettepanekute eluvõõrusele juhib tähelepanu Päevalehe arvamustoimetaja oma juhtkirjas. Ja kõiki neid arvamuslugusid ja -lookesi, mis raamatukoguhoidjad selle peale kirjutasid, ma parem linkima ei hakkagi. Ütlen lihtsalt ohates, et paraku pean taas nõustuma pigem nende kui kultuuriministriga, kes pole veel vististi mõistnud, et raamatute suurostjad ongi meie riigis raamatukogud. Jaemüük poodide kaudu moodustavat tänapäeva Eesti raamatuäris kõigest umbes 30 %, nagu ma üleeile raadios Varraku inimesi ütlevat kuulsin. Oma tähelepanekute põhjal – nii see on. Kui nüüd uue raamatu ilmumise järel raamatukogudel ostmisvõimalus edasi lükata, tuleb kirjastustel jube kimbatus trükikojale arve tasumisega. Ka Kirjastuste Liit on selle juba välja öelnud, taas raadiost kuulsin.

Aga Karin Hallas Murula asub nüüd Tallinna Kunstihoone juhataja kohale. Selles väga huvitavas intervjuus ta mainib ka, et ametikohale kandideerimiseks peatas ta oma kohtuasja kultuuriministeeriumi vastu.

Ja lõpetuseks veel üks väike lehelugu, mis näib tulevat otsekui mingist teisest ajast… aga see on praegu.