Nädal 45

Süüme hiilib ligi, kui kaua blogisse pole kirjutanud. Ja nädal on olnud kiire ja närviline.
Läinud esmaspäeval kirjutasin lõpuni “Saladuste” loo eesti koristajast Soomes, kes reede õhtul enne laevale minekut end kogemata töökohaks olevast büroohoonest väljapoole lukustab ja seega majast enam ühtegi asja kätte ei saa. Ümberringi lumetorm, ja tema seal – tööretuuside, kleidikese ja plätude ning absoluutselt ilma rahakoti, dokumentide ja ülerõivasteta. Väga nauditav, seikluslik ja pöörane lugu. Kahjuks selle ülesfilmimine eeldab lumesadu, nii et jääb esialgu ettevalmistamisele, kuni ilmaolud piisavalt halvaks muutuvad.
Õhtupoolikul tõime Mandartid bussi pealt ära, viisime hotelli ja pärast Gambrnosse. Ott jäi nendega meelt lahutama. Mina kiirustasin poolteiseks tunniks parteisse (juhatuse koosolekule looduskaitsepiirangute asjus Läänemaal). Et ca 40 % Lääne maakonna territooriumist on mingi kaitseala, siis on sellega kaasnevad piirangud kohalike inimeste ja ettevõtjate seas palju nurinat põhjustanud. Looduskaitset on vaja, aga ka inimeste kaitset on vaja. Kaja Lotman käis rääkimas ja väga huvitav ning konstruktiivne koosolek oli. Pärast liitusin Gambrinos Oti ja Mandartitega, istusime ja vestlesime mõned tunnid, arutasime ning loopisime väikestviisi plaane õhku.
Teisipäeva varahommikul sõitsime ära Tartusse stuudiosse, kus oli Otil kokku lepitud, et püüab Klotsi lood sisse mängida Heiki trummidega, mis võimaldavad midi-salvestust. Klõbinad ja muud kellad-viled toksis ta eraldi sisse audios oma Rolandi pealt. Kaheksa tunniga sai enam-vähem, samal õhtul sõitsime tagasi ja veidi pärast südaööd olime kodus.
Kolmapäeval juba ärkasin väsinuna. Püüdsin natuke tööd teha, siis helistasid Mandartid ja siis sisustasime veidike nende aega. Ilm oli nii ilus, tegime väikse väljasõidu Laikmaa majamuuseumisse. See on nii armas koht. Õhtul töötasin veel kolm või neli tundi, ühte stsenaariumisse oli vaja parandusi sisse viia ja mõni stseen juurde kirjutada.
Neljapäeval pidid Mandartid meile tulema, et arvutite taga plaane selgitada. Koristasime. Küpsetasin. Oma kirjatöö juurde ei jõudnudki. Läänepoolsed naabrid korraldasid omapärase gaasirünnaku, sest asusid sügisprahti põletama kenas tuulevarjulises kohas tulemüüri ääres, mis moodustab meie maja pika tagakülje. Meie ventilatsioon tõmbas kogu selle suitsu meile sisse. Ülakorrus ja alumise korruse vannituba olid sõna otseses mõttes sinised. Kui Ott lõpuks õiendama läks, siis varsti lõppes see suitsutamine ära, st juurde enam ei tulnud. Oleks vist märksa varem pidanud minema, aga Ott lõhnasid ei tunne ju üldse ning olukorra tõsiduse teadvustas alles siis, kui seda suitsu juba ise nägi. Aknaid vastastikku pärani hoides õnnestus elamises õhk varsti hingatavaks saada. Aga veel täna tunnen vannitoas kerget lõkkelõhna.
Mandartitega on nüüd paar pikaajalist plaani soola pandud, aga kas ja mis sellest välja tuleb, et tea. Minu lootus on “Pintsud ja Tutsikud” soome keelde saada. Pekka ja Oti ühine lootus on teha tuleval kevadel uus lasteraamat Soome. Pamela lootus on leida Eestist odavamaid trükkimisvõimalusi kirjastusele, milles ta otsapidi tegev on. Eks ma püüan ta jaoks siis maad kuulata.
Pärast päris õhtul tuli veel Tints ühe veiniga, nii tore oli jälle lobiseda. Ja tema suurte diagonaalruutudega maani villane seelik oli absoluutselt jumalik. Muidugi ise tegi. Ma kohe tahaks ka.
Reedel kuulasime Lääne Elu laupäevanumbri töö kõrvale Oti arvutis Eesti Kultuuri Koja foorumit, mis toimus 200 m meie kodust kultuurimajas ja kuhu me ei läinud. Plaan küll oli, aga kui registreeruma hakkasin, selgus, et neil on osalemistasu sama suur kui meie pere päevane söögiraha viimasel paaril kuul. Otiga kahekesi – kahe päeva söögiraha. Nii et valik oli lihtne. Tegime kodus tööd ja hoidsime end distantsilt kursis. Õhtul tuli Ivar, vaatasime jalkat. Pärast tuli Urve. Ja siis veel üks tütarlaps. Hoogne ja tore õhtu oli, veidike kummaline ka. Kuigi see jalkakaotus oli ikka mõru küll. Kohe kuidagi moraalselt masendav. Ning uskumatu. Mitte sellepärast, et Eesti kaotas, vaid sellepärast, kuidas ta kaotas.
Laupäeval tõusis palavik. Lugesin ja vedelesin ja värisesin.
Eile, pühapäeval, hakkasin elule tõusma. Lugesin veel. Õhtupoolikul käisime ema pool ja saunas. Plika läks pärast koolibussiga Pürksi. Kirjutasin ta klassijuhatajale kirja, milles seletasin oma lapse puudumist koolist läinud nädalal. Ta nimelt sai eelmise pühapäeva õhtul mingi viirusega pihta ja veetis selle nädala kodus. Kasulikult ning arendavalt ometi – lugedes kirjandust oma kevadise uurimustöö tarbeks.
Täna tuleb Arbo. Hakkame siiski veel seda “Ühikarottide” asja arutama. Ta ei ole ikka päris kindel, et seda ainuisikuliselt teha tahab, vist. Näis.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: