Vaarisast ja vanaaegsetest muffinitest

Eile esinesin Vändra raamatukogus. Saal täis, kuulajaid palju, lapsi ja suuri. Väga tore oli.
Nüüd tean ma ka, kuhu mu teine paar emapoolseid vaarvanemaid maetud on. Teadsin, et on Vändra surnuaias, aga vana surnuaed on seal ju suur. Ise üles otsimiseks oleks läinud vististi paar päeva. Aitäh lahke näitamise eest!
Ja nii kui sinna hauaplatsile sain, teadsin, et olen lapsena seal siiski käinud. Kui vanana, kellega koos ja millal – seda ei mäleta. Arvata muidugi võib, et koos vanaisaga. Ja arvata võib, et olin siis alla kümne aasta vana, sest muidu mäletaksin vast rohkem.
Vaarisa mäletan ka. Seda, kuidas ta raudotstega voodis istus ja kuidas see voodi vetrus vägevalt. Voodiotste nupud olid lahedad, neid sai ära keerata. Ja pärast tagasi keerata. Ma mäletan isegi kiusatust mõni nupp salaja kleiditaskusse panna ja endale võtta. Kas ma tegin seda? Või ei teinud? Kiusatus igatahes oli vägev. Need olid nii ilusad nupud ju.
Söötsime vaarisale tema voodis mett. Tema naeris vaikselt.
Kui ta Vändrasse surnuaiale viidi, siis ma olin neljane. Häbi tunnistada, aga mul on kodusest ärasaatmisest meeles ainult, et oli talv, elutuba oli jube külm ja mul oli uus roosa kampsun, kahe ümmarguse tutiga sidumispaelte otsas, ja ma nagu sain asjast aru, aga teistpidi ei saanud ka.
Vaarisa viidi Paliverest Vändrasse, sest Vändra kihelkonnakooli ja gümnaasiumi juures oli möödunud ta elust 30 aastat. Ta oli eluaegne koolimees. Olude sunnil tuli sõjaeelsel kümnendil siis Vändrast perega Paliverre koolijuhatajaks.
Ja mina olen tema keskmise poja tütretütar. Meie perekonnas on väga palju õpetajaid. Ju see sai geenidesse.
Niisugune perekondlik lugu.

Toredatest tähelepanekutest peaksin veel nimetama, et meie Tartu ja Viljandi poole sõitmise otsetee kruusateejupp on pooles ulatuses kah asfaldi alla saadud ning tööd seal Kergu kandis lähevad veel edasi. See on see jupp, kus Kergust Pärnu-Jaagupi peale läheb. Enne oli kümme kilti kruusakat, aga nüüd on juba pooles ulatuses seal aus asfalt. Rõõm meie õuel. Kui see lõik lõpuni asfaldi alla saab, siis julgeme sealtkaudu ka talviste teeoludega sõitma hakata.

Vändra raamatupidaja pole muidugi tänase seisuga veel esinemistasu üle kandnud, mis ei ole tore. Enamasti kantakse üle esinemise päeval või järgmisel, isegi kui arve tähtaeg on hiljem. Eks ma sellele tavale lootsin seekordki, aga ise olin loll.
Laps oli koju tulemas ja ma hommikul nuputasin üksjagu, kuidas talle nädalalalõpukooki teha, kui on ainult üks muna. Lõpuks tegin vanaaegse retsepti järgi muffineid. Retsepti leidsin oma vanaema kodumajanduskooliaegsest vihikust (1930. aastad).

12 head muffinit tuli. Retsept ülilihtne.

Muffins-koogid

125 g võid
3 spl suhkrut
1 muna
1 kl piima
2 kl jahu
3 tl küpsetuspulbrit

Või vahustada suhkruga, juurde segada muna ja siis vaheldumisi piim ning küpsetuspulbriga segatud jahu.

Minu eest segas seda kõike köögikombain. Küpsetasin keskküttepliidi praeahjus, mis näidiku järgi oli keskmises kuumuses (no pliidi all oli nagunii tuli ja elektriahju ei tahtnud ainult nende muffinite pärast käima panna. Päris praeahjus tulevad kõik asjad paremad ka.) 20 minutit. Tulemuseks oli 12 keskmist ja maitsvat muffinit. Laps sai rõõmsaks. Ema ka.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: