Lullamilla tüütust pirisemisest

LEHM JA KÄRBES

ON KÄRBES
KÕVA NÕUDJA MEES
JA MUUDKUI LENDAB LEHMA EES
JA SUMISEB
JA PIRISEB
JA HIRMSAT MOODI VIRISEB,
ET LEHMAKOOK EI OLE SEE,
ET VEIDI KÜLM ON LAUDAS SEES,
ET LEHM TAL LIHTSALT PASSIB EES,
ET KÄRBESKI KUI KALA VEES
PEAKS ENNAST TUNDMA KÄRBSE-ELUS
JA LEHMALAUDAOLESKELUS.

KÜLL JÄTKUB KÄRBSEL PIRINAT
JA IGASUGUST IRINAT!
LEHM LEEBELT KUULAB PÄEVA, KAKS
KUID LÕPUKS MUUTUB SÜNGEMAKS.
VEEL PÄEV. VEEL TEINE PÄEV. VEEL TUND.
SIIS VÕIDAB LEHMA LOOMUSUND.
TA SABAGA LÖÖB,
LOPS JA LOPS,
JA TÜÜTUL PIRINAL ON OTS.

Ülaltoodud tööke ilmus laupäevases Lääne Elus.
Kuigi muidu olen ikka ju veel teinud. Sain valmis ühe “Saladuste” stsenaariumi kohkunud koolitüdrukust, keda üks külahulluke on otsustanud kosida ning muudkui käib kannul ja ahistab. Hea lugu. Kiri oli küll lühike, aga kiiduväärselt detailirohke, nii et stsenaariumit oli selle põhjal väga mõnus teha. Eetrisse läheb see hullu ahistaja lugu järgmisel hooajal küll alles, nagu kõik need lood, mis ma nüüd “Saladustele” selle talve ja järgmise kevade-suve-sügise jooksul kirjutan. Pooleli (st eile õhtupoolikul alustasin ja täna jõudsin dialoogidega poole peale) on veel üks stsenaarium armukadedast noormehest, kes oma elukaaslast igaks juhuks jälitama ning luurama asub – mine tea, äkitsi petab muidu. Veidi koomiline ja veidi õõvastav. Minu kaastunne kuulub jäägitult neiule, kes märkab, et keegi jälitab ja jälgib teda pidevalt, ning tunneb sellega seotult absoluutselt mõistetavat hirmu ja arusaamatust…
Meie tööturu-seisud on peaaegu endised. Oti asi ikka susiseb ja aeg-ajalt mõnenädalase vahega tulevad meilid, et pildid ikka meeldivad ja et püüavad ikka nüüd juba kohe ära otsustada. Eks nad siis kunagi otsustavad ka. Hiljemalt jaanipäevaks ehk ikka. Mina jälle kaalun, kas kandideerida ühe Läänemaa küla noortekeskuse juhatajaks, ühe Tallinna tudengiklubi kultuurijuhiks, või panevad need ametikohad siiski olulise põntsu mu kirjatööle ning esinemistele. See peaks toimima ikka kuidagi nii, et kumbki teineteist ei segaks eriti.
Nüüd hakkame ju ka palju ringi sõitma ja esinema, sest jälle on kutsutud, ning advendi- ja jõululaatadel omast käest raamatuid müüma. Naada, Fedja, naada. Sest viimastel päevadel sai kindlaks tehtud, et koerad tatrajahuputru ei söö, erinevalt minust ja Otist.

Advertisements

1 kommentaar

  1. thela said,

    23. nov. 2011 kell 20:54

    Väga vahva lullamilla ja väga ajakohane 😉


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: