Mina ja Barbara Risti raamatukogus ning mujal

Elu toimub jälle hirmus kiiresti. Minu arust on see hea märk, mis siis, et selline tempo väsitab mind hirmsasti. Vähemalt ma tunnen jälle mingit liikumist. Ratas nagu pöörleks jälle. Aga eks näe, kas kolus on terad või kõlkad.
Reedel tegin kadripäeva auks lullamilla.

KADRISANDID

KADRID KÄIVAD, KÖÖTSA-KAATSA,
VALGED ÜRBID ÜLL.
NEIL SEALT TONDIRIIGIST MAKSAB
SIIA TULLA KÜLL!
TOOMA PEAVAD KARJAÕNNE,
SAAMA KANAD MUNELE,
PERRE JUURDE ANDMA PÕNNE,
JÄTKU HEALE UNELE.
VASTUTASUKS KUULUB NEILE
KOMMIÕNNE KÜLLAGA,
VAHVAM PÄEV, KUI OLI EILE,
RÕÕM, ET TEISI ÜLLATAD!

Pärast seda püüdsin veel kiiruga ühele “Saladuste” loole mõne stseeni juurde kirjutada, aga aeg jooksis kiiremini ning juba nopiti mind auto peale ja viidi Noarootsi. Pürksis toimus Noarootsi gümnaasiumi hoolekogu istung ja mina esimehena pidin ju ikka kohal olema. Istung polnud siiski veel mitte kõik, sest pärast tehti pidu kah – nende värskelt valminud looduskeskuse hoones kooli uue bussi liikudeks. Uhke suure bussiga tegime Pürksi vahel isegi auringi ja soovisime üksmeelselt, et see buss kunagi lapsi kuhugi tee peale ei jätaks, nagu vanal ning väga peetud bussil enne oma “matuseid” tavaks oli saanud. See buss peab tubli olema, sest tal on vaja väga palju kilomeetreid maha sõita – iga nädal sõidetakse kolm-neli raksu lastega Tallinnasse teatrisse pluss õpilaste laialivedamise ringid koolinädala lõpus ja alguses nii Tallinnasse kui Haapsallu, et sealt edasi saaksid lapsed juba kes millise liinibussiga edasi liikuda.
Üle-Eestilise “teeninduspiirkonnaga” kooli rõõmud ja elu vürts.
Vanast paekivilaudast välja ehitatud looduskeskus on ka suurepärane. Internetiühendusega digitaalse puutetundliku tahvliga, mille taolist mina nägin esimest korda. Osa ainetundegi toimub nüüd seal pluss õhtuti võivad õpilased koguneda sinna rõõmsalt aega viitma ja telekat vaatama. Pluss seminari- ja konverentsivõimalused looduseuurijatele ja muidu huvilistele. Merikotka ja kopra topised on ka. Pikad lauad. Ja palju loodusfotosid seintel. Praegu üleval oleva näituse teema oli kalad, väikesed veeloomad ja merevetikad. Väga huvitav.
Pidu oli armas ja tore. Kui pärast õhtul koju jõudsin, tuli Ivar külla ja nii me istusime kolmekesi veel tunnike üle südaöö. Mis ei olnud väga tark tegu, arvestades, et laupäeva hommikul oli vaja seitsmest tõusta ja Taeblasse kadrilaadale minna raamatuid müüma.
Me siiski saime sellega hakkama. Ainult et kui ma oleks teadnud, et niisugune tuul ennast samal ajal üles keerutab, oleks ma hiljem õhtupoolikul mõne lisaunetunni teinud. Öö vastu pühapäeva oli nimelt üsna huvitav – tuul mühises ümber maja ja katus kolises ning mina võitlesin pealetungivast tsüklonist tingitud pealetungiva migreenihooga. Järgmisel hommikul Keilasse sõites tahtis tuul meid koos Sussiga tee pealt vägisi ära puhuda, ja tagasi tulles niisamuti. Pluss täiesti uskumatult pime taevas päev läbi, külm vihm ja metsa vahel teed risustavad puuoksad. Õnneks, tõesti õnneks, saime oma raamatuid müüa kultuurimajas sees, sest väljas ei oleks see olnud lihtsalt võimalik. Need, kes väljas olid, tegelesid vähemalt poole ajast oma telkide ja putkade kooshoidmisega, et siis juba kella kahe paiku loodusjõududele alla vanduda, oma kaup kokku korjata ja jalga lasta.
Aga rahvast käis täitsa üllatavalt palju ja minu meelest läks meil Keilas tõesti hästi. Et olime sellel Keila advendilaadal teist aastat, siis suur rõõm oli näha inimesi, kes muudkui tulid ja rääkisid, kuidas eelmisel aastal ostsid lapsele meie käest raamatu ja see meeldis nii hästi, et ostaks seekord kohe mitu! Vahva, kui nii on. See on mulle väga suur rõõm, kui lastele meeldib, mis ma kirjutan.
Õhtu poole koju tagasi sõit aga oli veel tükk maad hirmsam kui hommikune tulemine, sest tuul oli ainult paisunud. Vihma kallas. Pimedaks hakkas minema, st veel pimedamaks. Lagedal puhus auto vänderdama. Metsade vahel jälle see oksaprobleem. Aga ema juures Paliveres ootas meid soe saun ja ahjukana.
Eile, esmaspäeval, käisin esinemas Risti raamatukogus. Umbes viiskümmend inimest oli, vast pooled neist koolilapsed. Esinemine ise läks ilusti ja mul endal oli ka tore, aga Risti raamatukogu probleem tegi justkui kurvaks ka.
Veel kahe aasta eest oli see aleviku keskel, bussipeatuse ja poe lähedal asuv hoone maakonna ilusaim maaraamatukogu. Aga siis leidis vallavalitsus, et sada kakskümmend ruutmeetrit raamatukogu jaoks on ikka raiskamine ja rahvaraamatukogu mahutati koolimajja, kus neil on kitsas, kõle ja lärmakas.
Lugemissaaliteenindus kaotas mõtte, sest kõrval, peal ja ukse taga käib igapäevane koolimelu. Palju raamatuid on kastides, sest ruum ei mahuta neid muidu ära. Palju lugejaid on kadunud, sest terve hulk inimesi ei taha tulla raamatukokku laste jooksmise keskele suurde koolimajja ja teine hulk inimesi ei viitsi raamatute pärast kõmpida aleviku serva. Paljude arust ongi raamatukogu Ristilt nüüd kadunud – muudetud kooliraamatukoguks.
See ilus maja seisab nüüd tühjalt. Tõsi, vald planeerivat sinna pärast ümberehitustöid perearstikeskust. Seda ma ei tea, kus Risti perearstipunkt praegu on. Aga raamatukogul on seal koolimajas igatahes paha.
Raamatuasjadest veel rääkides – Risti raamatukogus on Barbara Cartlandi romaanid nüüd lausa eraldi kasti valmis tõstetud, sest inimesi on vallanud tohutu uudishimu ja nad muudkui käivad ja küsivad seda. See efekt vististi on meie kultuuriministrile päris huvitav ja uus kogemus, kuhu oma ettevaatamatute väljaütlemistega jõuda. Selle tagajärjed ju kajastuvad täiesti otseselt Autorihüvitusfondi suvisel rahajagamisel, kus sel aastal teevad Cartland ja Roberts eesti autorite arvelt päris põhjaliku puhastustöö.

Advertisements

3 kommentaari

  1. Meretuul said,

    30. nov. 2011 kell 14:34

    Heh, seda minagi karstin – et ministrihärra õhutab oma antireklaamiga hoopis inimeste huvi nende autorite vastu üles – nüüd tulevad ja loevad “hirmuga”, et äkki hiljem keelatakse päris ära, siis ei saagi teada, millest ilma jäin!

  2. aidivallik said,

    30. nov. 2011 kell 20:17

    Ah et sul ka seal Cartland popiks tüdrukuks saanud? Ja mida rohkem meedia teemat kütab, seda popimaks ta ka saab.
    Oleks Langi sõnad raamatukogutöötajate üldkogul vaid otseste kuuljate kõrvu jäänud, poleks midagi juhtunud ja ma arvan, et ka Cartlandi poleks tegelikult ära keelatud. Nüüd aga on tõesti olukord, kus tegelikult ja päriselt ka peab endale aru andma, et kui autorihüvitusfondi määrust radikaalselt eesti oma autorite kasuks ei muudeta, teevad välisautorid puhta töö. Ega see Cartlandi-poleemika ju vaid meie lehtedesse jää. Ja meie riigi laenutushüvitise saamise jaoks on avalduse seni taibanud esitada praegu veel vaid üksikud maailmaautorid! Kui info agentuurides levib, siis võib kindel olla – oma eurosente laenutuse pealt tulevad nõudma peale Agatha Christie pärijate, Pratchetti, Nora Robertsi ja Darja Dontsova (kes 2011. aastal juba oskasid seda teha küll) veel ka J.K.Rowling, Stephenie Meyer ning paljud muud ilmanimed koos kõigi pärijatega. Kas Eesti riik oma piskust kultuurieelarvest tõesti tahab ka veel neile kirjandusmiljonäridele midagi loovutada, see on küsimus.

    • Köögikata said,

      2. dets. 2011 kell 11:55

      Jah, eriti, kui arvestada, et see pisike Eesti riik sisaldab suure lugemisharjumusega aga kõhna rahakotiga rahvast, kes agaralt kõike raamatukogust laenutab.
      Mina igatahes hoian pöialt, et kogu see jama laheneks eesti autoritele kõige soodsamalt. 🙂


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: