Kellel veel jõulusalmid õppimata….

JÕULUVANA PESUPESU

JÕULUVANA PESU PESI
MASINAGA KAHEKESI.
MASINASSE LÄKSID KUUB,
PÜKSID, SOKID, TRUSSIKUD.
EI TA TEADNUD, MIS TA TEGI,
PANNES PESUD PESSU SEGI!
PUNAPÜKS JA PUNAKUUB
OLID PÄRAST HALL JA PRUUN.
MIS KÜLL JUHTUS?
MILLES ASI?
MIKS NII TEGI PESUMASIN?
ÕNNETUNA JÕULUVANA
LÕPUKS MÕISTIS, MILLES JAMA:
TEMA MUSTA VÄRVI SOKID
TEGID PESUST VÄRVIPOTI,
MÄKERDASID RIIDED ÄRA!
KAS NÜÜD JÄÄVAD JÕULUD ÄRA???

JÕULURÕÕM

JUBA JÕUDMAS JÕULUKESED,
SAAMAS PRISKED PIPARKOOGID,
KUUSEPUU ON PÜSTI KESET
TUBA, KUHU PÜHAKS TOODI.
NÜÜD ON LASTEL EHTIMIST
JA SIIA-SINNA VEHKIMIST
JA SALMIKESTE LUGEMIST
JA KINGIKOTTI PUGEMIST,
KÜÜNLASÄRA, MORSISÕÕMU,
PRISKET PUHAST JÕULURÕÕMU!

Aga mul isiklikult on hea meel, et sel aastal detsembris ei peagi naba paigast ära tõmbama muude sekeldustega, vaid on aega jõulude peale mõelda ja rõõmustada. Ja ette valmistada, loomulikult. Eile tegin valmis hunniku pähkli-muretaignakringlikesi. Täna õhtul tahaksin sülti keeta ja plikaga koos piparkooke teha – piparkoogitaigna tegin sel aastal ka ise. Ei olnud see suhkru kärsatamine nii hirmus midagi ja tainas tuli tõesti väga hea. Ausalt öeldes ei olnud sugugi keerulisem või vaevanõudvam kui mistahes muu taignaga mässamine (segamiseks kasutasin muidugi köögikombaini…). Ma ei tea, miks ma kogu aeg olin arvanud, et piparkoogitaigen tuleb ikka valmis kujul osta – eks ole. Nüüd ma arvan, et ei osta enam eluski valmis taignat. Hea, et ema selle retsepti ajalehesabast leidis. Eks siis näis, millised saavad piparkoogid.
Kui mõni uudishimulik kah ise tahab piparkoogitaigna tegemist proovida, siis:

Piparkoogitainas ajalehesabast

500 g suhkrut
2,5, dl vett
400 g võid (päris võid, mitte margariini)
2 muna
1/4 tl soola
30 g piparkoogimaitseainet
1/2 tl soodat
1 kg nisujahu

Paksu põhjaga potis suhteliselt tugeval kuumusel lasta pidevalt segades sulada umbes 250 g-l suhkrul. Kui kõik on sulanud ja tükke ei ole, lisada peene nirena keev vesi, ikka kogu aeg segades. Keeda veidi, lisa ülejäänud suhkur ja keeda veel veidi, kuni siirup on ühtlane ja tumenenud (aga mitte kõrbenud). Jahuta toatemperatuurini või vähemalt leigeks.
Siis sega toasooja või hulka munad, sool ja piparkoogimaitseaine. Seejärel sega hulka jahtunud siirup, lõpuks soodaga segatud nisujahu. Keera toidukilesse ja hoia vähemalt ööpäev jahedas.
(Sellest kogusest saab umbes kaks parajat pätsi tainast – umbes nagu neid poes müüakse. Mina paningi kaks pätsi eraldi kiledesse, teise koguse hoian võib-olla aastavahetuseks.)

Advertisements

Kartulivorst

Eile sain elamuse – õppisin kartulivorsti tegema! Ema sai lihatööstusest osta puhastatud soolikaid ja et korralik kartulivorst oli juba ammu perekonna pidusöökide juures unistuseks olnud, siis hakatuseks tegimegi kohe seda.
See ei ole minu pilt, aga ehk ei panda näitamist pahaks:

Neil on kartulivorstist seal terve tore jutt ka.
Viimast korda sõin päris kartulivorsti küll vist oma kakskümmend aastat tagasi – kui sõber Ignase ema seda tegi. Ja enne seda meil vanaema tegi seda aeg-ajalt pühade puhul. Aga see oskus hakkab vist rahva seast kuidagi ära kaduma, vähemalt ma polnud enam kaua-kaua kuulnud, et keegi seda enam teeks. Ja mina ise ei osanud.
Tehniliselt võttes on kartulivorst kah osa eesti rahvusköögist, kuigi vist lõunapoolsetes maakondades suhteliselt tundmatu. Kesk-Eesti ja Märjamaa kandis tehtud seda aga vanasti palju. Ka Lääne-Eesti tunneb seda. Põhja-Eesti kohta ma ei tea.
1989. aastal ilmunud Linda Petti kokaraamatus “Kartulitoite” on eesti rahvustoitude all toodud päris algupärane kartulivorsti retsept – kuid autor nendib kahetsevalt, et sellest toidust tuleb vist rääkida minevikuvormis, sest vaevalt enam keegi seda valmistab.
Detsembri algul Paide Jõulukrooni laadal üks talu muide müüs kartulivorsti, ja ostsin nostalgiaõhinas siis prooviks nii kilokese. Kodus sain pettumuse osaliseks – küpses küll hästi ja nägi ilus välja, aga seest oli kartulimaitseaine karva oranž ja maitses põhiliselt naatriumglutamaadi järele. Pekitükikesi ei näinud seal sees ühtegi. Nii et jah, pettumus, mis seal rääkida.
Nüüd tegime emaga ise. Soolikad olid tööstuses juba puhtaks pestud ja plastlindi peale aetud. Ei midagi õõvastavat, kuigi plika kiljus eemal ja keeldus sellele asjale käsi külge panemast. Noh, umbes sama reaktsioon tuleb kala rookimise peale, või selle peale, kui ma veisesaba potis puljongiks keetsin ja plika seda nägi. Natuke uih-aihhi käib ilmselt selle vanuse juurde. Koos tõenäosusega, et kui piisavalt kiljuda, teeb keegi teine asja ära.
Vorstitäidiseks läksid siis peeneks tükeldatud kartulid koos sibula, seahakkliha ja veidikese sulavõiga. Punet, suhteliselt palju. Soola. Piprasegu. Ja ei mingit kartulimaitseainet, mitte mingil juhul.
Kui liha oleks vähem pannud ja oleks see olnud pekikuubikutena, oleksid köömned olnud omal kohal, ka nendega on kartulivorst äärmiselt maitsev.
Segu oli hea soolikatesse ajada kahekesi, üks sai lusikaga täidist lehtrisse tõsta ja allpool juppe siduda, teine surus ülevalt jämeda pulgaga peale. Muide, vorstipritsina töötas väga hästi pooleks lõigatud kokapudel, see suupoolne osa. See on hea vindiline, hoiab soolikat paremini paigal.
Igatahes valmis saime kolm ja pool kilo kartulivorsti, siis sai täidis otsa ja saun soojaks. Vorstid läksid suurde potti keema. Pärast keetmist osa ahju, nagu vorstidega käib, osa sahvrisse jahtuma ja oma aega ootama.
Jõululaupäevaks teeme veel tanguvorsti – suitsupekikuubikutega. Neljapäeval lähen emale appi neid meisterdama.

Aga kui kellelgi on kuskil vabad soolikad ja tahab midagi “eksootilist” ning kartulivorst tema jaoks seda on, siis selline oli täidise retsept:
1 1/2 kg kartuleid – kooritud ja poolitatuna keeta 5 min ja siis jahutada ja siis kuubistada või tükeldada muul moel – aga päris pudruks pole päris hea. Mõistlik on hoida natuke kartulikeeduvett alles, et täidisemass pärast parajalt pehmeks segada – see mass ei tohi väga kõva olla, muidu on paha toppida.
1 1/2 kg seahakkliha (võib ka pekisema liha kuubistada)
6 keskmist sibulat puhastada ja tükeldada
6 sl sulavõid – valada tükeldatud kartulitele
maitse järgi punet
maitse järgi soola
pipart või piprasegu
ka köömned sobivad hästi
… ja siis segada kõik kokku.
Toppida mitte eriti tugevalt sooltesse (ma ei oska hinnata, kui mitu meetrit meil neid soolikaid läks… alla viie midagi) ja siduda meeldiva pikkusega juppideks. Panna keevasse vette ja keeta pool tundi. Ja lõpuks ahju küpsema. Keedetud peast säilivad vast umbes nädala jahedas ruumis ka kenasti.
Vorstitäidise võib ka teha üldse ilma lihata, aga siis ma paneks palju rohkem võid pluss rõhku köömnetele. Ja tegelikult võib minu meelest seda lihakraami kartulivorsti sisse panna ka palju vähem, kui see konkreetne retsept ette näeb. Hea tuleb see toit igal juhul. Ärge ainult seda õudset naatriumglutamaadipõhist kartulimaitseainet sinna pange.
Kartulivorstist leidsin muidu juttu veel siit ja siit veel kolmanda retsepti koos vestlusega. Jah, ja siin on lausa illustreeritud see vorstitegu.

Midagi otsekohe elust

Eile, kui Rapla jõululaadalt müümast tagasi jõudsime, avastasin laupäevast Lääne Elu sirvides minu meelest äärmiselt liigutava tutvumiskuulutuse. Tutvumiskuulutuse! Ma ei tea, kuidas sinna pilk peale jäi – tavaliselt ma säherdust rubriiki üldse ei vaatagi. Aga see oli nii armas!
Kuulutus kõlas nii:
“50 a maal elav naisterahvas (lesk, veidi kerglaste elukommetega, suitsetab) otsib samaväärset meest, kes oskab nõu ja jõuga abiks olla ja on lõbus seltsiline. Soovitav oleks hea huumorimeel, pillimänguoskus ning looduslähedane eluhoiak.”
Suurepärane, kas pole? Mulle meeldib, et inimene tutvumiskuulutuseski ei taha olla parem, kui ta on, vaid teebki n.ö ausa pakkumise (Muidu on kuulutustes kõik ju korralikud ja mittesuitsetajad, aga…?) ja teab lisaks sellele ka väga täpselt, millist inimest ise otsib. Soovitav on pillimänguoskus… No imeline!
Väga tore. Väga vahva, et sellise eluhoiakuga inimesi on.
Mul hakkas selle kuulutuse peale kohe mõte liikuma ja ma hakkasin endale ette kujutama, milline võis olla tema kadunud mees. Ning milline perekond neil üldse võis olla. Küllap neil oli tore.
Ma olen mõnikord mõelnud, et ma ei kujutaks küll ette, kui Ott minu kõrvalt kaoks. Ausalt ei kujuta. Seda kohta ei annaks vist küll enam kuidagi täita… aga elu ju läheb edasi ja… mis ma teeksin siis? Paneksin samamoodi lehte kuulutuse, et “Naine, …-a, suitsetav, ülekaaluline, veidi kerglaste elukommetega, otsib samaväärset pillimänguoskusega ja kunsti hindavat meest…? (Muhv, nõudmiseni?)
Ma ainult loodan ja tahan uskuda, et mul ei tule sellise kuulutuse koostamiseks kunagi tarvidust. Annaks jumal, et ei tuleks. Mulle ikka Ott meeldib kõige paremini.

Metsik

Mind juba huvitab, kui kaua nii saab. Sportlik hasart on tekkinud. Keerlen ülihelikiirusega ringi ega taju enam, kuhu ma välja vurritan. Irreaalne tunne on.
Mulle pakuti pikka tööd.Raha hakatakse maksma täpselt nii palju, kui küsisin.
Ja siis selgus, et saan veel ühe pika töö, millest Tuuli oli minuga tegelikult millalgi varasügisel rääkinud, aga pidasin seda juba Kadunud Asjade hulka kuuluvaks.
Aastast 2012 kirjutan ma niisiis kolme seriaali. Ja siis vaatame, kas toidab või ei toida.
Läinud laupäeval müüsin Viimsis, pühapäeval Pirital. Pärast seda oli paaritunnine nõupidamine selle päris uue seriaali sisu asjus, siis sugulaste pool kolmiksünnipäev, siis keskööks kodu.
Esmaspäeva varahommikul alustasin sellise inspiratsiooni ja innuga, milline polnud mind ammu külastanud. Ja ma olen vaimustuses. Mulle meeldib hullupööra seriaali hooaega kavandada, sündmustikku fabuleerida, nuputada dramaatilise struktuuri detailide üle, luua tegelasi, jaotada sündmustikku episoodidesse, kõrvutada, põimida ja ristata tegelasliine, üles ehitada esimest episoodi ja vormistada step-outline’i. Nii nämma. Ma olen seda esmaspäeva varahommikust saadik teinud kolme kuuetunnise pausiga, mis kulusid magamiseks. Ja ma tunnen ennast jube õnnelikuna.
Ott värvis kultuurimaja galeriis seinu. Kunstnikutööga kattuvusi on.
Mari helistas, et tema mälumänguvõistkond võitis maakondliku koolinoorte mälumängu, mis toimus üleeile. Õigemini, Noarootsi Gümnaasiumi kolm võistkonda võitsid maakondliku koolinoorte üleeilse mälumängu üleüldse. Panid kõik kolm kohta kinni. Kusjuures osalesid tegelikult kõik Läänemaa gümnaasiumid. Ma olen väga uhke, et minu lapse võistkond sai esikoha. Ja tema koolikaaslased ülejäänud kaks. Huvitav auhinnatseremoonia muidugi võis see olla.

Mõned vahepealsed mõtted

Töölaua ja klaviatuuri taga. Kusjuures, alates eilsest pärastlõunast UUE klaviatuuri taga. Sunnitud ja planeerimatu ost, sest vana klaviatuur osutus tõesti ühel hetkel lõplikult mittetöötavaks. Jajah, aga kestis mul kah üle nelja aasta ülitihedas kasutuses. Logisema hakkas siit ja sealt, funktsioneerimise lõpetasid teatud vähem vajalikud klahvid ja sekundaarsed operatsioonid, aga töötada sai. Kui nüüd space-klahv omadega lõpetas, siis ei olnud küll enam midagi teha.
Uus klaviatuur on musta värvi Logitech. Madala klahvistikuga ja vaikne. Ei klõbise, kui kirjutan. Sümpaatne. Ma pole kõigega veel päris harjunud, sest nooleklahvid ja delete on teises kohas.
Aga kirjutada tahaksin täna hoopis mõne rea Kairiti mälestuseks. Ta suri läinud reede hommikul neljakümne ühe aastasena pärast kaks aastat kestnud rasket haigust, mis ravimatuna ja järjest süvenedes röövis ta liikumis- ja töövõime juba hulk aega enne seda, kui ta ise ära kutsuti.
Me ei olnud kunagi suured sõbrad, lihtsalt ta oli osa mu noorusest. Me õppisime Tartus koos kunsti ja mängisime ühikas veesõda, pudelikeeglit ja tegime muid lollusi. Kairitist saigi kunstnik, minust ei saanud. Aga me elasime pärast mõlemad kõik need aastad Haapsalus ja sattusime ikka kokku, me rõõmustasime üheskoos, kui oli Klotsi esimene kontsert, me tegime mitmeid ühiseid plaane lasteraamatute vallas… mille teostamiseni me ei jõudnud kunagi.
Eelmise aasta kevadel käis Kairit viimati meil, siis ta suutis veel väljas toe najal kõndida. Ta tuli koos elukaaslasega vaatama Oti digitaalset joonistuslauda, et äkki suudaks ta selletaolise aparaadiga siiski veel joonistada, kui käed enam pliiatsit ei juhi. Ta pidi kahjuks pettuma, sest ka digilaud on survetundlik ja digitaalse pliiatsi käsitsemine on täpselt samasugune kui mistahes muu pliiatsi käsitsemine.
Ma ei suudagi ette kujuda selle pettumuse ja õnnetuse suurust. Ta vajas joonistamist. Ta oli kunstnik.
Ja haigus ning liikumisvõimetus süvenesid järjest. Pea seevastu jäi selgeks. Ja eneseteostuse tung. Ilmselt lõpuni välja. See on, mis mind Kairiti lõppemise juures vist kõige kurvemaks teeb. Sest ma kujutan ette, mis see on. Kui sa oled füüsiliselt võimetu realiseerima iseenda kõige tähtsamat ja olulisemat osa ja rahuldama enda üliolulist vaimset vajadust – vajadust luua.
Sel läinud reedel vapustas mind veel üks kummaline kokkusattumus, millest ma isegi ei oska uskuda, et see oli kokkusattumus. Nüüd ma mõtlen, et see võis olla ta hüvastijätt.
Nagu ikka, algas mu hommik köögis pliidi ees istumise ja tule tegemisega. Tulehakatuseks toome nimelt aeg-ajalt Lääne Elu toimetusest portsu vanu ülearuseks osutunud ajalehenumbreid, neid on seal erinevatest aastakäikudest ja kõik rohkem või vähem läbisegi… ja pliidisahtlist sellest virnast suvalist ajalehte tõmmates tõmbasin välja Kairiti pildi. See oli ajaleht aastast 2006. Artikkel rääkis sellest, kuidas Kairit oli saanud Kalevi kommivabriku n.ö ametlikuks kunstnikuks, st temalt oli tellitud peaaegu kõigi toodete uute pakendite ja ka reklaamide kujundused. See oli väga suur diil, oleks ka praegu. Sellepärast leht kirjutaski. Intervjuu Kairitiga oli nii optimistlik, nii helgemeelne, nii tulevikulootusi täis – ja ma vaatasin tema naerusuist nägu selle suure foto peal ja mõtlesin, et issand jumal, kes oleks siis osanud uneski ette näha, et paari aasta pärast kaob see elurõõm ja loomisjõud mingi rõveda, julma, vastiku, ebaaõiglase haiguse tõttu, jätmata inimesele enam sisuliselt midagi.
Paari tunni pärast sain FB-st teada, et samal hommikul oli Kairit päriselt lahkunud.
Ta oleks selle vana ajaleheloo näol justkui käinud minuga hüvasti jätmas. Nii ma mõtlen. Tunnen. Ja ma tahan kogu hingest uskuda, et Kairit saab selles kohas, kus ta nüüd on, lõpuks ometi jälle joonistada.
Alles hiljem sain teada, et Kairit oli oma haiguse ajal, kui ta enam õiesti kodunt välja ei saanud, ka blogi pidanud. Lugesin. Mõtlesin veel rohkem, kui vähe terve inimene oskab üldse mõista, mida elab läbi väga rasket haigust põdev inimene; mida elab läbi inimene, kes tegelikult teab oma haiguse ravimatust, aga püüab loota ja loodabki.
See on väga karm.
Aga minu mälestustes jääme me Kairitiga ikka õhtuvidevikus Tartu kunsta ühika rõdule laulma, teadmisega, et pärast laua taga teeme lõpuni oma kompositsiooni kodutöö, nii nagu terve eesolev elu on täis kunsti tegemist, kirjatööd ja loomisrõõmu.

Jälle nädal kui linnutiivul

Viimane nädal on olnud täis jõulumüüke ja esinemisi – st ringisõitmist. Ja selle aja jooksul kuhjus priskelt nii ühte kui teist kirjatööd, nii et nüüd lõõtsutan ja mõtlen, kust otsast seda hunnikut läbi hammustama hakata. Aega on järgmise nädalavahetuseni, sest siis püüame jälle müüma minna. Müügitöö ei ole mulle see kõige meeldivam ülesanne, aga midagi pole parata – kahjuks inimene ei saa elada talvel kuuse all ja samblikku süüa.
Aga kõigepealt täidame lüngad.
Läinud neljapäeval sõitsime Haapsalust Narva, ma esinesin neljas koolis ja õhtul sõitsime koju tagasi. Seda väsimust pole mõtet kirjeldada, te vast kujutate seda kõik ette. Aga elamused olid suurepärased ja mulle meeldisid need Narva teismelised ning nende õpetajad väga. Ja kõik rääkisid minuga eesti keelt, nii et mul oli isegi enda pärast piinlik. Tohutu muljetavaldav oli taas see Narva koolilaste avatus – nii massiliselt küsimusi ei esitata mulle üheski eesti koolis! Kõik eesti keeles, kellel paremini, kellel kehvemini, aga kõik nad püüdsid ja olid nii toredad. Muidugi need olid ka keelekümblusklassid, aga lapsed siiski reegline vene peredest kõik.
Reedel kodus tegime Lääne Elu laupäevanumbrisse lastenurka. Ott ka Nädal Nelja, ja mina kavandasin uue hooaja jaoks üht Saladuste lugu, aga väsimus oli eelmisest päevast veel niisugune sees, et ega suurt midagi välja tulnud. Nagu ajusurmas oleks viibinud. Lullamilla tuli välja seetõttu, et selle põhiraamid olid mul juba varem sodikaustikusse välja mõeldud, nüüd siis ainult tegin lõpuni. Jõuluteemalise muidugi, sest nüüd on juba ju see aeg, kus jõuluvana jaoks luuletusi õppima hakatakse.

JÕULUSAI

SIIRUVIIRULINE SAI
KÜPSES AHJUS, SOE JA LAI.
SAIA SEES OLID ROSINAD,
MÕNED MANDLITOSINAD,
ŠOKOLAADI JA KANEELI.
AGA PAREMAKS EI TEEGI
JÕULUSAIA MISKI MUU
KUI MÕNE LAPSE MAIAS SUU!

Laupäeval müüsime Paide Jõulukroonil ja pühapäeval Järvakandi laadal. Müümise ja autosõidu kõrvalt sai ka pool sokipaari valmis, eks ma vaatan, kellele see jõuludeks läheb.
See jõululaatade melu on tore. Ja see tekib just kultuurimaja korraldatud laatadel, kus on eeskava ja esinejad ja päev sisustatud täies ulatuses ka muude asjadega kui kauplemine. Siis on ju rahvast laadal ka kohe rohkem, kui pered tulevad vaatama, kuidas lapselaps tantsib ja vanaema laulab või umbes nii. Sest laat ei tohiks tõesti olla ainult ostmise ja müümise koht, laat kannab kogukonna jaoks ikka palju muid väärtusi ka, näiteks olles kohtumispaik ja kuuluvustunde kinnitaja.
Nii Paide Jõulukroon kui Järvakandi olid selles osas väga head näited, kuidas läbimõeldud korraldamise ja kohalike isetegevuslaste kaastööga muutub laat nagu kohaliku rahva jõulupeoks kohe.
Haapsalu sel aastal aga jõululaata ei tee ja mul on sellest väga kahju. Inimesed ju tegelikult ootavad seda, aga kultuurimaja siiski otsustas mitte korraldada. Ma ei tea, miks, kultra direktoriga telefonis sellest rääkides jäid vastavad argumendid mulle küll segaseks, aga noh, see on nende otsus. Mingi pisike jõulumüük pidi küll noortekeskuse korraldusel kohvikutoas tulema, aga… No see kõlab täpselt nii, et lapsed tulevad müüma ise joonistatud jõulukaarte ja ise tehtud küünlaid, mis on kahtlemata hästi tore, kuid kui minu eesmärk on raha teenida, siis mina pean ikka sõitma kuhugi mujale, kus toimub päris laat ja kuhu tuleb palju inimesi.
Eile tiksusin arvuti taga ja püüdsin kirjatööd teha. Postimehest on essee tellitud. Teise kohta lubasin tõlkida ühe lastejutu eesti keelde. Kolmandasse kohta olen lubanud kirjutada sõnad ühe laste jõululaulu jaoks. Neljandasse kohta kohendada juba olemas olevaid lastelaulusõnu.
Ma olin eile veel nii väsinud, et sellest kõigest ei tulnud midagi välja. Haledad kavandid ainult, mis täna hommikul üle vaadatuna osutusid kah kasutuskõlbmatuteks. Nüüd olengi uuesti üritamas. Ehk läks eilne päev ikka selles mõttes puhkepäeva ette kirja.
Ah jaa, ja siis saabus eile veel üks hämmastav uudis – “Mannikese lugu” võitis Aasta Rosina, siin ka pressiteatena. See on Eesti Lastekirjanduse keskuse enda auhind läinud aasta omanäoliseima lasteraamatu eest. See uudis viis mu ausalt öeldes hoopis rivist välja, sest oleks ma teadnud, ma poleks kindlasti pühapäevasele Lastekirjanduse keskuse peole minemata jätnud. Peokutse ma muidugi sain, aga lihtsalt toredale peole minemise asemel otsustasime Otiga hoopis Järvakandi laadal oma rahakoti eest hoolt kanda. Ja kui eile hommikul ajakirjanik helistas ning intervjuud küsis, olin ma nagu puuga pähe saanud. Mis auhind? Mina? Miks keegi ei öelnud? Miks ma, igavene tohman, ikka kohale ei läinud? Eelistan heade ja armsate kolleegide nägemisele rahateenimist?
Häbi tunnistada, jah. Praeguses olukorras, kus ei ole absoluutselt hõisata ja ebakindlus on sisse kirjutatud nii homsesse kui ülehomsesse päeva, jooksengi iga euro järele, mis mu kirjatöö eest on võimalik saada.
Aga süütunded tulid sellised, et südames hakkas pistma.
Keeruline lugu, eks.
Aga ma püüan nüüd edasi töötada. Vähemalt Postimehe asjake võiks õhtuks valmis saada.