Jälle nädal kui linnutiivul

Viimane nädal on olnud täis jõulumüüke ja esinemisi – st ringisõitmist. Ja selle aja jooksul kuhjus priskelt nii ühte kui teist kirjatööd, nii et nüüd lõõtsutan ja mõtlen, kust otsast seda hunnikut läbi hammustama hakata. Aega on järgmise nädalavahetuseni, sest siis püüame jälle müüma minna. Müügitöö ei ole mulle see kõige meeldivam ülesanne, aga midagi pole parata – kahjuks inimene ei saa elada talvel kuuse all ja samblikku süüa.
Aga kõigepealt täidame lüngad.
Läinud neljapäeval sõitsime Haapsalust Narva, ma esinesin neljas koolis ja õhtul sõitsime koju tagasi. Seda väsimust pole mõtet kirjeldada, te vast kujutate seda kõik ette. Aga elamused olid suurepärased ja mulle meeldisid need Narva teismelised ning nende õpetajad väga. Ja kõik rääkisid minuga eesti keelt, nii et mul oli isegi enda pärast piinlik. Tohutu muljetavaldav oli taas see Narva koolilaste avatus – nii massiliselt küsimusi ei esitata mulle üheski eesti koolis! Kõik eesti keeles, kellel paremini, kellel kehvemini, aga kõik nad püüdsid ja olid nii toredad. Muidugi need olid ka keelekümblusklassid, aga lapsed siiski reegline vene peredest kõik.
Reedel kodus tegime Lääne Elu laupäevanumbrisse lastenurka. Ott ka Nädal Nelja, ja mina kavandasin uue hooaja jaoks üht Saladuste lugu, aga väsimus oli eelmisest päevast veel niisugune sees, et ega suurt midagi välja tulnud. Nagu ajusurmas oleks viibinud. Lullamilla tuli välja seetõttu, et selle põhiraamid olid mul juba varem sodikaustikusse välja mõeldud, nüüd siis ainult tegin lõpuni. Jõuluteemalise muidugi, sest nüüd on juba ju see aeg, kus jõuluvana jaoks luuletusi õppima hakatakse.

JÕULUSAI

SIIRUVIIRULINE SAI
KÜPSES AHJUS, SOE JA LAI.
SAIA SEES OLID ROSINAD,
MÕNED MANDLITOSINAD,
ŠOKOLAADI JA KANEELI.
AGA PAREMAKS EI TEEGI
JÕULUSAIA MISKI MUU
KUI MÕNE LAPSE MAIAS SUU!

Laupäeval müüsime Paide Jõulukroonil ja pühapäeval Järvakandi laadal. Müümise ja autosõidu kõrvalt sai ka pool sokipaari valmis, eks ma vaatan, kellele see jõuludeks läheb.
See jõululaatade melu on tore. Ja see tekib just kultuurimaja korraldatud laatadel, kus on eeskava ja esinejad ja päev sisustatud täies ulatuses ka muude asjadega kui kauplemine. Siis on ju rahvast laadal ka kohe rohkem, kui pered tulevad vaatama, kuidas lapselaps tantsib ja vanaema laulab või umbes nii. Sest laat ei tohiks tõesti olla ainult ostmise ja müümise koht, laat kannab kogukonna jaoks ikka palju muid väärtusi ka, näiteks olles kohtumispaik ja kuuluvustunde kinnitaja.
Nii Paide Jõulukroon kui Järvakandi olid selles osas väga head näited, kuidas läbimõeldud korraldamise ja kohalike isetegevuslaste kaastööga muutub laat nagu kohaliku rahva jõulupeoks kohe.
Haapsalu sel aastal aga jõululaata ei tee ja mul on sellest väga kahju. Inimesed ju tegelikult ootavad seda, aga kultuurimaja siiski otsustas mitte korraldada. Ma ei tea, miks, kultra direktoriga telefonis sellest rääkides jäid vastavad argumendid mulle küll segaseks, aga noh, see on nende otsus. Mingi pisike jõulumüük pidi küll noortekeskuse korraldusel kohvikutoas tulema, aga… No see kõlab täpselt nii, et lapsed tulevad müüma ise joonistatud jõulukaarte ja ise tehtud küünlaid, mis on kahtlemata hästi tore, kuid kui minu eesmärk on raha teenida, siis mina pean ikka sõitma kuhugi mujale, kus toimub päris laat ja kuhu tuleb palju inimesi.
Eile tiksusin arvuti taga ja püüdsin kirjatööd teha. Postimehest on essee tellitud. Teise kohta lubasin tõlkida ühe lastejutu eesti keelde. Kolmandasse kohta olen lubanud kirjutada sõnad ühe laste jõululaulu jaoks. Neljandasse kohta kohendada juba olemas olevaid lastelaulusõnu.
Ma olin eile veel nii väsinud, et sellest kõigest ei tulnud midagi välja. Haledad kavandid ainult, mis täna hommikul üle vaadatuna osutusid kah kasutuskõlbmatuteks. Nüüd olengi uuesti üritamas. Ehk läks eilne päev ikka selles mõttes puhkepäeva ette kirja.
Ah jaa, ja siis saabus eile veel üks hämmastav uudis – “Mannikese lugu” võitis Aasta Rosina, siin ka pressiteatena. See on Eesti Lastekirjanduse keskuse enda auhind läinud aasta omanäoliseima lasteraamatu eest. See uudis viis mu ausalt öeldes hoopis rivist välja, sest oleks ma teadnud, ma poleks kindlasti pühapäevasele Lastekirjanduse keskuse peole minemata jätnud. Peokutse ma muidugi sain, aga lihtsalt toredale peole minemise asemel otsustasime Otiga hoopis Järvakandi laadal oma rahakoti eest hoolt kanda. Ja kui eile hommikul ajakirjanik helistas ning intervjuud küsis, olin ma nagu puuga pähe saanud. Mis auhind? Mina? Miks keegi ei öelnud? Miks ma, igavene tohman, ikka kohale ei läinud? Eelistan heade ja armsate kolleegide nägemisele rahateenimist?
Häbi tunnistada, jah. Praeguses olukorras, kus ei ole absoluutselt hõisata ja ebakindlus on sisse kirjutatud nii homsesse kui ülehomsesse päeva, jooksengi iga euro järele, mis mu kirjatöö eest on võimalik saada.
Aga süütunded tulid sellised, et südames hakkas pistma.
Keeruline lugu, eks.
Aga ma püüan nüüd edasi töötada. Vähemalt Postimehe asjake võiks õhtuks valmis saada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: