Mõned vahepealsed mõtted

Töölaua ja klaviatuuri taga. Kusjuures, alates eilsest pärastlõunast UUE klaviatuuri taga. Sunnitud ja planeerimatu ost, sest vana klaviatuur osutus tõesti ühel hetkel lõplikult mittetöötavaks. Jajah, aga kestis mul kah üle nelja aasta ülitihedas kasutuses. Logisema hakkas siit ja sealt, funktsioneerimise lõpetasid teatud vähem vajalikud klahvid ja sekundaarsed operatsioonid, aga töötada sai. Kui nüüd space-klahv omadega lõpetas, siis ei olnud küll enam midagi teha.
Uus klaviatuur on musta värvi Logitech. Madala klahvistikuga ja vaikne. Ei klõbise, kui kirjutan. Sümpaatne. Ma pole kõigega veel päris harjunud, sest nooleklahvid ja delete on teises kohas.
Aga kirjutada tahaksin täna hoopis mõne rea Kairiti mälestuseks. Ta suri läinud reede hommikul neljakümne ühe aastasena pärast kaks aastat kestnud rasket haigust, mis ravimatuna ja järjest süvenedes röövis ta liikumis- ja töövõime juba hulk aega enne seda, kui ta ise ära kutsuti.
Me ei olnud kunagi suured sõbrad, lihtsalt ta oli osa mu noorusest. Me õppisime Tartus koos kunsti ja mängisime ühikas veesõda, pudelikeeglit ja tegime muid lollusi. Kairitist saigi kunstnik, minust ei saanud. Aga me elasime pärast mõlemad kõik need aastad Haapsalus ja sattusime ikka kokku, me rõõmustasime üheskoos, kui oli Klotsi esimene kontsert, me tegime mitmeid ühiseid plaane lasteraamatute vallas… mille teostamiseni me ei jõudnud kunagi.
Eelmise aasta kevadel käis Kairit viimati meil, siis ta suutis veel väljas toe najal kõndida. Ta tuli koos elukaaslasega vaatama Oti digitaalset joonistuslauda, et äkki suudaks ta selletaolise aparaadiga siiski veel joonistada, kui käed enam pliiatsit ei juhi. Ta pidi kahjuks pettuma, sest ka digilaud on survetundlik ja digitaalse pliiatsi käsitsemine on täpselt samasugune kui mistahes muu pliiatsi käsitsemine.
Ma ei suudagi ette kujuda selle pettumuse ja õnnetuse suurust. Ta vajas joonistamist. Ta oli kunstnik.
Ja haigus ning liikumisvõimetus süvenesid järjest. Pea seevastu jäi selgeks. Ja eneseteostuse tung. Ilmselt lõpuni välja. See on, mis mind Kairiti lõppemise juures vist kõige kurvemaks teeb. Sest ma kujutan ette, mis see on. Kui sa oled füüsiliselt võimetu realiseerima iseenda kõige tähtsamat ja olulisemat osa ja rahuldama enda üliolulist vaimset vajadust – vajadust luua.
Sel läinud reedel vapustas mind veel üks kummaline kokkusattumus, millest ma isegi ei oska uskuda, et see oli kokkusattumus. Nüüd ma mõtlen, et see võis olla ta hüvastijätt.
Nagu ikka, algas mu hommik köögis pliidi ees istumise ja tule tegemisega. Tulehakatuseks toome nimelt aeg-ajalt Lääne Elu toimetusest portsu vanu ülearuseks osutunud ajalehenumbreid, neid on seal erinevatest aastakäikudest ja kõik rohkem või vähem läbisegi… ja pliidisahtlist sellest virnast suvalist ajalehte tõmmates tõmbasin välja Kairiti pildi. See oli ajaleht aastast 2006. Artikkel rääkis sellest, kuidas Kairit oli saanud Kalevi kommivabriku n.ö ametlikuks kunstnikuks, st temalt oli tellitud peaaegu kõigi toodete uute pakendite ja ka reklaamide kujundused. See oli väga suur diil, oleks ka praegu. Sellepärast leht kirjutaski. Intervjuu Kairitiga oli nii optimistlik, nii helgemeelne, nii tulevikulootusi täis – ja ma vaatasin tema naerusuist nägu selle suure foto peal ja mõtlesin, et issand jumal, kes oleks siis osanud uneski ette näha, et paari aasta pärast kaob see elurõõm ja loomisjõud mingi rõveda, julma, vastiku, ebaaõiglase haiguse tõttu, jätmata inimesele enam sisuliselt midagi.
Paari tunni pärast sain FB-st teada, et samal hommikul oli Kairit päriselt lahkunud.
Ta oleks selle vana ajaleheloo näol justkui käinud minuga hüvasti jätmas. Nii ma mõtlen. Tunnen. Ja ma tahan kogu hingest uskuda, et Kairit saab selles kohas, kus ta nüüd on, lõpuks ometi jälle joonistada.
Alles hiljem sain teada, et Kairit oli oma haiguse ajal, kui ta enam õiesti kodunt välja ei saanud, ka blogi pidanud. Lugesin. Mõtlesin veel rohkem, kui vähe terve inimene oskab üldse mõista, mida elab läbi väga rasket haigust põdev inimene; mida elab läbi inimene, kes tegelikult teab oma haiguse ravimatust, aga püüab loota ja loodabki.
See on väga karm.
Aga minu mälestustes jääme me Kairitiga ikka õhtuvidevikus Tartu kunsta ühika rõdule laulma, teadmisega, et pärast laua taga teeme lõpuni oma kompositsiooni kodutöö, nii nagu terve eesolev elu on täis kunsti tegemist, kirjatööd ja loomisrõõmu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: