Kartulivorst

Eile sain elamuse – õppisin kartulivorsti tegema! Ema sai lihatööstusest osta puhastatud soolikaid ja et korralik kartulivorst oli juba ammu perekonna pidusöökide juures unistuseks olnud, siis hakatuseks tegimegi kohe seda.
See ei ole minu pilt, aga ehk ei panda näitamist pahaks:

Neil on kartulivorstist seal terve tore jutt ka.
Viimast korda sõin päris kartulivorsti küll vist oma kakskümmend aastat tagasi – kui sõber Ignase ema seda tegi. Ja enne seda meil vanaema tegi seda aeg-ajalt pühade puhul. Aga see oskus hakkab vist rahva seast kuidagi ära kaduma, vähemalt ma polnud enam kaua-kaua kuulnud, et keegi seda enam teeks. Ja mina ise ei osanud.
Tehniliselt võttes on kartulivorst kah osa eesti rahvusköögist, kuigi vist lõunapoolsetes maakondades suhteliselt tundmatu. Kesk-Eesti ja Märjamaa kandis tehtud seda aga vanasti palju. Ka Lääne-Eesti tunneb seda. Põhja-Eesti kohta ma ei tea.
1989. aastal ilmunud Linda Petti kokaraamatus “Kartulitoite” on eesti rahvustoitude all toodud päris algupärane kartulivorsti retsept – kuid autor nendib kahetsevalt, et sellest toidust tuleb vist rääkida minevikuvormis, sest vaevalt enam keegi seda valmistab.
Detsembri algul Paide Jõulukrooni laadal üks talu muide müüs kartulivorsti, ja ostsin nostalgiaõhinas siis prooviks nii kilokese. Kodus sain pettumuse osaliseks – küpses küll hästi ja nägi ilus välja, aga seest oli kartulimaitseaine karva oranž ja maitses põhiliselt naatriumglutamaadi järele. Pekitükikesi ei näinud seal sees ühtegi. Nii et jah, pettumus, mis seal rääkida.
Nüüd tegime emaga ise. Soolikad olid tööstuses juba puhtaks pestud ja plastlindi peale aetud. Ei midagi õõvastavat, kuigi plika kiljus eemal ja keeldus sellele asjale käsi külge panemast. Noh, umbes sama reaktsioon tuleb kala rookimise peale, või selle peale, kui ma veisesaba potis puljongiks keetsin ja plika seda nägi. Natuke uih-aihhi käib ilmselt selle vanuse juurde. Koos tõenäosusega, et kui piisavalt kiljuda, teeb keegi teine asja ära.
Vorstitäidiseks läksid siis peeneks tükeldatud kartulid koos sibula, seahakkliha ja veidikese sulavõiga. Punet, suhteliselt palju. Soola. Piprasegu. Ja ei mingit kartulimaitseainet, mitte mingil juhul.
Kui liha oleks vähem pannud ja oleks see olnud pekikuubikutena, oleksid köömned olnud omal kohal, ka nendega on kartulivorst äärmiselt maitsev.
Segu oli hea soolikatesse ajada kahekesi, üks sai lusikaga täidist lehtrisse tõsta ja allpool juppe siduda, teine surus ülevalt jämeda pulgaga peale. Muide, vorstipritsina töötas väga hästi pooleks lõigatud kokapudel, see suupoolne osa. See on hea vindiline, hoiab soolikat paremini paigal.
Igatahes valmis saime kolm ja pool kilo kartulivorsti, siis sai täidis otsa ja saun soojaks. Vorstid läksid suurde potti keema. Pärast keetmist osa ahju, nagu vorstidega käib, osa sahvrisse jahtuma ja oma aega ootama.
Jõululaupäevaks teeme veel tanguvorsti – suitsupekikuubikutega. Neljapäeval lähen emale appi neid meisterdama.

Aga kui kellelgi on kuskil vabad soolikad ja tahab midagi “eksootilist” ning kartulivorst tema jaoks seda on, siis selline oli täidise retsept:
1 1/2 kg kartuleid – kooritud ja poolitatuna keeta 5 min ja siis jahutada ja siis kuubistada või tükeldada muul moel – aga päris pudruks pole päris hea. Mõistlik on hoida natuke kartulikeeduvett alles, et täidisemass pärast parajalt pehmeks segada – see mass ei tohi väga kõva olla, muidu on paha toppida.
1 1/2 kg seahakkliha (võib ka pekisema liha kuubistada)
6 keskmist sibulat puhastada ja tükeldada
6 sl sulavõid – valada tükeldatud kartulitele
maitse järgi punet
maitse järgi soola
pipart või piprasegu
ka köömned sobivad hästi
… ja siis segada kõik kokku.
Toppida mitte eriti tugevalt sooltesse (ma ei oska hinnata, kui mitu meetrit meil neid soolikaid läks… alla viie midagi) ja siduda meeldiva pikkusega juppideks. Panna keevasse vette ja keeta pool tundi. Ja lõpuks ahju küpsema. Keedetud peast säilivad vast umbes nädala jahedas ruumis ka kenasti.
Vorstitäidise võib ka teha üldse ilma lihata, aga siis ma paneks palju rohkem võid pluss rõhku köömnetele. Ja tegelikult võib minu meelest seda lihakraami kartulivorsti sisse panna ka palju vähem, kui see konkreetne retsept ette näeb. Hea tuleb see toit igal juhul. Ärge ainult seda õudset naatriumglutamaadipõhist kartulimaitseainet sinna pange.
Kartulivorstist leidsin muidu juttu veel siit ja siit veel kolmanda retsepti koos vestlusega. Jah, ja siin on lausa illustreeritud see vorstitegu.

Advertisements

3 kommentaari

  1. Hille said,

    20. dets. 2011 kell 19:55

    Aitäh, Aigi! See asi on nüüd küll katsetamist väärt! Teen igatahes ära.

    Väga ilusat ja rahulikku jõuluaega!

    Hille
    Cat&Cresado

  2. Muhedik said,

    23. dets. 2011 kell 18:09

    Kaunist pühadeaega Sulle ja kogu Su perele, kodule, aiale!

    Ma pean tunnistama, et nii vanaks elanuna pole ma kordagi kartulivorsti maitsnud, aga kuulsin sellest vast 10 a tagasi kui just üks Lõuna-Eesti kolleeg rääkis nende tegemisest ja sellest, et kartulivorstita polevatki mingeid pühi.
    Ma Su retsepti talletan, aga kahjuks pole kuskilt vähemalt sel aastal soolikaid võtta.

    • Mina said,

      24. dets. 2013 kell 00:37

      Mitte mingil juhul hakkliha, tükeldatud pekine liha, köömned ja küüslauk obligatoorsed, majoraan – muud vorstirohud vastavalt maitsele. Kuulub meie pere pühade nr 1 toiduvalikusse vähemalt kolmandat põlvkonda:) Kui keegi tahab täpsemat retsepti, on see ka olemas.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: