Head uut aastat!

Head uut aastat kõigile mu blogisõpradele ja muidu siiasattunuile!
Nüüd on küll nii välja tulnud, et pole jõuluajal siia ridagi kirjutanud. Kujunes selline blogipuhkus jah. Aga püüan nüüd lüngad täita.
Jõulud olid rahulikud ja ilusad. Teil ka? Jõululaupäeval olime ema ja vanaema juures, jõuluöösel ja esimesel pühal lugesin intensiivselt päev läbi jõuluvana poolt toodud raamatut (Sirje Kiini Underi-monograafiat), õhtuks sain läbi ja öösel uue ideega pähe kui kaikaga.
Samal ööl hakkasin sketšima ja visandama pikema töö piirjooni. Ma ei julge sellest veel lähemalt rääkidagi…
Teisel pühal toimus tavapärane pidusöök, aga et ma olin oma uuest ideest liiga vaimustuses, liiga kaasa kistud ja sellest tulenevalt liiga hajameelne, keerasin kihva šokolaadikoogi ja peaaegu ka prae. Õnneks ei olnud need vead saatuslikud ja õhtu oli suurepärane. Aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid ja kohale tulid!
Juba päevake enne jõule sain kätte oma kõige ootamatuma ja täiesti imelise kingituse, mis mu akna peal jagab nüüd päris tõelist pühadevalgust:

Aitäh. Veel kord. Sest see on tõesti imeline. Tähe kinkis mulle inimene, keda ma ise ei tundnudki, aga kes blogi kaudu oli tundma õppinud mind. Enam rohkem pühadetunnet ei saagi vist teisele inimesele teha. Ma pole kunagi varem niimoodi kingitust saanud ja see liigutas mind väga-väga. See oli see, mis tegi need jõulud väga erilisteks jõuludeks.
Aga muidugi ma sain veel õige mitu kingitust oma armsatelt.
Mina kinkisin neil jõulupühadel väga palju isetehtud asju (mille kudumisega olin umbes sügisest saadik tegelenud).
Otile tõmbluku ja taskuga vesti:

Plikale kampsi:

Vennanaisele sokid, mille nimi on “Vaarikad vahukoorega”, säärel erinevad sissekootud nöörid ja vitsad:

(Ja tegelikult juba varem, kuu alguses Ivarile sünnipäevaks kingitud sokid lähevad ka mu selle sügise käsitööde arvestusse:

Sääred on kootud ühes sedasorti patentkoes… on ilus ja erilisem ja hoiab soonikut sitkemana kui tavaline soonik.)
Enne aastavahetust tegin veel suure entusiasmiga tööd ja kirjutasin valmis poolteist lugu “Saladustele”. Ühtlasi jätkasin jõulupühade ajal pähe löönud idee kirjapanemist. See tundub täitsa hullumeelne ja mul on selle ees üsna hirm nahas, aga… no see ON muu maailma mõõdupuude järgi miljoni dollari idee. Eestis muidugi mitte. Siin on rehkendamiseks üldse hoopis teised suurused, aga kujundi mõttes töötab see miljon dollarit ju ikka paremini kui kolm või neli tuhat eurot, mis Eestis oleks reaalne selle asja eest saada. Aga tühja sest, ma tegelikult ei mõtle ju selle juures hoopistükkis mitte raha, vaid idee enda peale, sest see on lihtsalt niivõrd vaimustav. Ma lihtsalt pean selle asjaga tegelema ja selle kirja panema, saagu või s…m. Ülejäänu on nagunii taevane täringumäng ja jumalik juhus, mille hooleks peab kah midagi jääma.

Et aasta lõpp on alati ka kokkuvõtete aeg, siis minu oma sai seekord üsna lühike.

Minu 2011
Esinesin 22 koolis ja raamatukogus, kokku umbes 1900 inimesele, kellest umbes 400 täiskasvanut ja 1400 lasteaia- ja koolilast.
Sain neli kirjandusauhinda ja äramärkimist: märtsis tuli Julius Oro lastekirjanduspreemia ning Lastekaitseliit valis “Mannikese loo” 2010.aasta 13 parima lasteraamatu hulka, omistades sellele “Hea raamatu” märgi; suve hakul saime Otiga mõlemad “Minu, kana, lehma ja krati” eest Karl Eduard Söödi lasteluulepreemia (mina kirjaniku-, tema kunstnikutöö eest), ning detsember tõi väga ootamatult “Mannikese loole” veel Lastekirjanduskeskuse Aasta Rosina!
Samas müügiga olid lood veel kehvemad kui 2009. ja 2010. aastal, nii et välja anda ei õnnestunud ühtegi uut raamatut. Käsikirja sai neid küll üsna valmis kujul ja viimistletuna lausa kolm – jäävad praegu oma võimalust ootama. Peas kuju võtmas on neid kah veel mitu.

Aga praegusel baasil mulle tundub, et uut raamatut ei tee valmis ka alanud 2012. aasta, sest majanduslikel põhjustel olen end totaalselt ära lubanud pikkadele teleprojektidele. Karta on, et ise kirjastamiseks ei pruugi füüsiliselt aega jääda, ja kas ka nii palju raha tekib, on küsimus. Teised, nood suurkirjastused, ei ole enam ju lasteraamatute väljaandmisest väga huvitatud, sest see ei ole praegustes tingimustes mingi kasumlik tegevus, pigem missiooniprojekt. Ja veel – ma ei tea, kas minu raamatud ikka on selles Langi listis, mille alusel raamatukogudesse raamatuid ostma hakatakse. Kui ministeeriumile esitab valikuks nimekirju Kirjastuste Liit, siis olen nii mina kui mõni teinegi isekirjastav kirjanik sellest mängust ju kahjuks väljas.

Uuelt aastalt ootan oma eelmise aasta suurte lugude valmissaamist – et ilmuks ära “Klass. Elu pärast” ja et saaksin lõpuni valmis kirjutada oma “Naiste õhtujutud”, mis on tegelikult alles tööpealkiri. Mis nime all see ükskord ilmub, seda ma praegu ei teagi.
Ja siis ma tahan, et mind välgunoolena tabanud jõuluidee arvutiekraanil konkreetse, kunstiliselt tasemelt hea ja samas ka mahamüüdava kuju võtaks.
Et plika ülikooli sisse saaks ja et selleks hetkeks oleksid tekkinud rahalised vahendid tema koolitamiseks kodust kaugel.
Et mu kallid oleksid terved, rahulikud ja õnnelikud – vähemalt tervemad kui aastavahetusel, mil Ott piinles jälle kord liikumahakanud neeruliiva käes, nii et veetsime nii 1. kui 2. jaanuaril mitu tundi Läänemaa haigla EMOs, kus tilguti abil tema valusid leevendada püüti. Täna on õnneks asjad juba paremad.
Ja siis ma soovin, et teie, mu blogi lugejad, oleksite samuti terved, rahulikud ja õnnelikud.
Vot nii.
Muide, lumi tuli Haapsalus ka lõpuks maha. (Loodetavasti sulab see varsti ära. Ma pole lund kunagi armastanud, isegi lapsepõlves mitte, ja lumine maastik on minu jaoks kurb nagu surm. Viimased kaks talve ületasid mu taluvusläve olulisel määral, nii et mul tõesti poleks selle vastu midagi, kui tali seekord taevasse jääks.)
Tervitan teisi talveallergikuid igivana ja igatsusest tulvil looga mammadelt ja papadelt.

5 kommentaari

  1. thela said,

    4. jaan. 2012 kell 09:33

    Head uut aastat koos rohkete loomingupalavikus päevadega (teiselt talveallergikult)

  2. Mare said,

    4. jaan. 2012 kell 09:36

    Minu soovid uueks aastaks:
    Et hästi paljud vahvad ideed saaksid raamatukaante vahele.
    Et kirjandusliku maastiku harimise kõrvalt oleks ikka endiselt jaksu toimetada oma ilusas lilleaias.
    Et vardad ja heegelnõel kõvasti vatti saaksid ja lõngakeradest mõnus-pehmed imeteod valmiksid.
    Et kõige selle ülehelikiirusel rassimise kõrval tervis tugev oleks.

    PS! Ja et hästi-hästi palju vahvaid lullamillasid siia blogisse sigineks!

    Kõike kaunist algavaks aastaks!

    Mare Harjumaalt

  3. Köögikata said,

    4. jaan. 2012 kell 13:12

    Kõike, kõike kõige-kõige paremat Sulle uuel aastal!

  4. Maire said,

    4. jaan. 2012 kell 22:58

    Head uut sulle ja su perele, Aidi! Mina ka lund ei taha ja meie saarel seda hetkel polegi. Õnneks 🙂 Kuigi mul on see lumevastasus puht praktilistel põhjustel, sest igal nädalal Tartu ja saare vahet sõita on talvistes oludes tõeliselt paha-paha. Kui kooli ära lõpetan, siis võib-olla hakkan uuesti lund armastama 🙂

  5. Muhedik said,

    14. jaan. 2012 kell 13:25

    Kõike kaunist ja ihaldusväärset Sulle, Otile ja teistele lähedastele uuel aastal


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: