Keset kirjutamist

… kirjutan korraks ikka siia ka.
Tegelen intensiivselt oma jõuluideega, sest seriaalitööde kohta pole nüüd aasta algul lähemat infot ja instruktsioone tulnud. Ja oi, kiirus on mul taga, sest tahan, nui neljaks, selle idee esimese versiooni kohe kiiresti valmis saada, enne kui teleprojektid selga sõidavad.
Eile kirjutasin järjest 14 tundi. Kolm korda sama palju, kui tehtud, on veel teha, siis on mingi jälg maas ja esialgne versioon kirjas, mille pealt tasapisi edasi minna.
See on hommikuti esimene ja öösiti viimane mõte. Adrenaliin on üleval ja peas peksab.
Täna õhtul oleme Otiga ühele sünnipäevale kutsutud, nii et seda aega ma ei saa kirjutamisele planeerida kahjuks. Püüan täna päevaga jõuda võimalikult palju. Püüan nädalavahetusega jõuda võimalikult palju.

Selle aasta suurim edendaja ja takistus ühekorraga võibki olla see, et olen endale teenimise huvides sellise portsu teleprojekte kahmanud. Kas nende kõrvalt üldse jääbki aega muude, spontaanselt tulnud ideede realiseerimiseks, enese kogumiseks, lugemiseks ja rahunemiseks? Küllap ma näen seda.
Teatrikriitik Margus Mikomägi kirjutas hiljuti väga huvitava ja samas inforikka arvamusloo umbes samast fenomenist näitlejate hulgas – seriaalistumisest. Eks ta tõtt ju räägib. Aga mina ikka tahan naiivseks jääda ja uskuda, et minuga äkki ei juhtu. Pealegi, mina kirjutan. Mina ei kanna rolle.

Vahepeal ilmus minust tükike Ekspressi “Toidublogisse”, detsembris küll juba, aga ma pole seda linki varem millegipärast siia lisanud.

Ja jaanuarikuu “tunnuslugu” Paul McCartneylt koos suurepärase bordercolliega (kes meeldib mulle tõuna väga oma üliaktiivsuse, koostöövalmiduse ja nutikuse poolest, aga endale ma kunagi ühtki borderit ei võtaks… just nendesamade omaduste pärast):

Advertisements

4 kommentaari

  1. Milda said,

    6. jaan. 2012 kell 11:39

    Loen seda blogi juba pikemat aega ja loodan, et selle nö päriskirjutamise (või kuidas iganes seda nimetada) jätkub ikka aega ka siin, et elust enesest juhtunut üles tähendada.
    Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Seoses igapäevase ametiga lubas üks kurjamist 15-aastane noormees lugeda läbi elu esimese raamatu (ütles veel, et sõber luges ühe päevaga ja talle meeldis). Unustasin muidugi küsida, et mis raamat see siis on ja eile selgus, et raamat oli tal kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas – Mis sinuga juhtus,Ann. Võtsin siis ka õhtul raamatukogust Anni raamatud, et saaks noormehega teemat arutada. Vot selline lugu siis…

  2. aidivallik said,

    6. jaan. 2012 kell 19:16

    Aitäh heade uudiste eest! Noormehe kohta loodan, et ma talle nüüd pettumust ei valmista! Muidugi, kui poisterahvastest jutt, siis mina ise soovitaksin neile eelkõige selle triloogia teist osa: “Mis teha, Ann?”. Seda kirjutades olengi rohkem poisse silmas pidanud.

  3. Muhedik said,

    8. jaan. 2012 kell 15:24

    Nii tore, et talv on täidetud töökaravanidega, aeg liigub siis kevadesse kiiremini ja lubab suvel hoopis lilledega ja pisukese, vähemalt kodumaise reisimisega tegeleda. Onju?

    Ma ei mäleta, kas ma andsin Sulle teada, et Lätimaa kirjandusõpetajad peavad samuti neid Anni lugusid fantastilisteks ja ületamatuteks:)

  4. aidivallik said,

    16. jaan. 2012 kell 17:55

    Jah, Muhedik, see on nii tore! Lätslased andsid mulle ja nende Anni-raamatute eest 2008. aastal ka oma riigi suurima lastekirjandusauhinna, Janis Baltvilksi. Tõlkekirjanduse kategoorias muidugi.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: