Tingimused

Mind teeb väga õnnetuks, kui autori tööde avaldamise tingimusteks on näiteks, et…

“1)… töövõtja loovutab lepingu kehtivuse ajal Töö teostamisel loodud ja loodavad autoriõigusega kaitstavate teoste varalised õigused (sh õiguse teost reprodutseerida, levitada, tõlkida, töödelda, avalikult esitada, eksponeerida, edastada, üldsusele kättesaadavaks teha; koostada ja välja anda oma teoste kogumikke ja süstematiseerida oma teoseid; teostada oma arhitektuurne projekt seaduses ettenähtud korras ja teostada oma disaini-, tarbekunstiteose jms projekt) Tellijale selle eest täiendavat tasu saamata.
2) Õiguste osas, millised seaduse kohaselt ei ole loovutatavad (autori isiklikud õigused, sh õigus autorsusele, autorinimele, teose puutumatusele, teose lisadele, autori au ja väärikuse kaitsele, teose avalikustamisele, teose täiendamisele, teose tagasivõtmisele ja õigus nõuda oma autorinime kõrvaldamist kasutatavalt teoselt), annab Töövõtja Tellijale tähtajatu ja tagasivõtmatu ainulitsentsi kogu maailmas selle eest täiendavat tasu saamata. Sellist litsentsilepingut ei saa kumbki Pool üles öelda. Töövõtja kohustub hoiduma käesolevas punktis nimetatud õiguste iseseisvast realiseerimisest.”

See teine punkt on minu arvates isegi seadusevastane, sest autoriõigus sätestab, et isiklikud õigused ei ole võõrandatavad ühelgi moel, st ka mitte litsentsi alusel.
Kuid kõik see asi on orjaksmüümine ja alandus. Üheks otstarbeks tehtud autoritööle võetakse kasutamise ja selle pealt teenimise õigus igaveseks ajaks ja mistahes vormis, kujul, mistahes muudatustega. Kui tahetakse, tehakse sellega kruuse, raamatuid või sukkpükse ja nii edasi ja nii edasi, teenitakse korduvalt selle pealt raha uute projektide pealt autorile senti maksmata; ei erinevateks kasutusvõimalusteks ega modifitseerimiseks ei ole autori nõusolek üldse tarvilik, nagu pole enam oluline ka tema nimi selle loomingu juures või mistahes muu seos autoriga.
Ja see jamps on tõlgendatav tahtmise korral ka nii, et selle konkreetse töö teostamise ajal ka igasuguste muude võimalike valminud tööde autoriõigused lähevad üle, ja ilma eraldi tasudeta. Ja kogu see kompott oleks määratud kehtima kogu autori eluaja ja veel 70 aastat pärast surma.
Ma olen sellest asjast väga rööpast välja löödud. Mul on füüsiliselt süda paha sellest.
Ja mis te arvate, kas nad võtavad vaielda?
Muidugi mitte.
Avaldamise alternatiiv on mitte avaldada – selle asemel, et inimeste kombel ja üksteist austavate partneritena tingimustes mõlemaid pooli austavale kokkuleppele jõuda. Aga Eestis on selline asi vist võimalik ainult väikeettevõtete vahel, nagu mu kogemus näitab.

Kuni autoritele ultimatiivselt selliseid lepinguid nina alla surutakse, seni püsib pakiline ja hädaline vajadus agendisüsteemi rakendamise järele Eesti kirjanduses, kujutavas kunstis ja raamatugraafikas.

11 kommentaari

  1. epp said,

    30. jaan. 2012 kell 16:07

    Tere Aidi,

    te võiksite mõnikord veel sellistel autoriõiguste ja lepingutingimuste teemadel kirjutada.

    Tervitades,
    Epp

  2. Maire said,

    30. jaan. 2012 kell 22:19

    Kuule, see on ikka väga jube 😦 Mina jätaksin pigem avaldamata, aga sellist alandust ma ei suudaks taluda. Mul tuleks autorina prostituudi tunne peale, kui kõik võiksid mind sellisel viisil igatepidi kasutada 😦

  3. aidivallik said,

    31. jaan. 2012 kell 00:26

    Ja kui sa, Maire, veel teaks, kui prestiižsest ettevõttest selline asi välja saadetakse… sa ei usuks. Ja mina ei ütle. See on kohe veel ILGELT masendav.

  4. thela said,

    31. jaan. 2012 kell 09:29

    Äriettevõtte juhina ma sellisele lepingule alla ei kirjutaks. Ei oska muidugi öelda, kui palju võimalusi loomeinimesel vaidlustamiseks ja kauplemiseks on…

  5. aidivallik said,

    31. jaan. 2012 kell 13:09

    Loomulikult on neid loovisikuid, kes oskavad lepinguid lugeda ka ja siis vaidlevad ja kauplevad, ja minu kogemus sisaldab siiski ka nende tegevuste edukaid tulemusi (meelde tuleb 2), kuid valdav vastus teiselt poolt tuleb siiski käte väänamise stiilis: kui ei meeldi, avaldage mujal. Ma kujutan ette, et noorematel, tagasihoidlikumatel ja vähem saavutanud autoritele lajatatakse lepingutega veel kraad hullemini ja ollakse nendega veel kompromissitumad – inimkäitumise loogikat arvestades igatahes.
    Igatahes selliseid lepinguid loovisikute poolt tõepoolest allkirjastatakse, ja ilmselt normina allkirjastatakse, sest muidu ka ei käidaks neid sellise enesekindlusega tootjate poolt välja, jälle ja jälle. Põhjused on, et kunstnik, kirjanik, muusik jne tahavad siiski oma tööga teenida, enamasti on kauplemise hetkeks ju see töö tehtud ja olemas, või mingi osa sellest, või mahukas eeltöö. Kui sul on valik, kas saad selle realiseerida või mitte, saad elatist teenida või mitte, siis selle dilemma ees võib-olla ollakse nõus alla kirjutama veel suurematele jaburustele. Ja teine asi, et ega paljud loovisikud oska lepinguid lugedagi. Loevad, aga ei mõista, mida need read tähendavad, sest juriidiline väljendus on üks üsna isemoodi väljendus, ja sellega peab vähemalt mingis ulatuses harjuma, enne kui aru saad, mis öelda tahetakse. Minul on 10 aastat sõber-jurist-ökonomist kõrval olnud, kes on mind õpetanud nagu väikest last ja tänu kellele ma juba natuke näen, mida need pikad ja keerulised laused lepingutes sisuliselt ütlevad. Aga ma ei tea, kui paljudel kirjanikel-kunstnikel on selline tasuta juriidiline abi varnast võtta.
    See on agentuurisüsteemi suur eelis, et suurt hulka loovisikuid esindav agentuur asutusena, ja vastavat pädevust koondava asutusena, saab sellises olukorras astuda tootjaga/produktsioonifirmaga/kirjastusega/meediakontserniga võrdse partnerina dialoogi, mille tulemusena ei oleks niisugune ühepoolne käteväänamine, sellised lepingud, manipuleerimine ja sellistele lepingutele allakirjutamine enam mõeldav.
    Et lepingud on konfidentsiaalsed, siis ei teata ka loovisikute endi hulgas, mis on aktsepteeritav norm või mis ei ole, mis hinnad teatud tööde eest on välja kujunenud ja hea tava, ja millised ei ole. Kõik on juhuslik ja sõltub ainult kirjastaja heatahtlikkusest ja loovisiku selgroost ning majanduslikest võimalustest, kui meeleheitel ta parasjagu oma majandusliku järje pärast on. Suur agentuur aga, kes koondaks paljude erinevate kirjanike või kunstnike lepinguid, päris ilmselt teaks, mis on norm, ja neil oleks siis olemas ka võimekus mitte sõlmida ennastkahjustavaid lepinguid, sest agentuuri sissetulek on protsendid loovisikute tööde müügilt.
    Kui Langi ajal suudetaks kuidagi see süsteem käivitada, siis mina jääks teda kui kultuuriministrit elu lõpuni heldimusega meenutama. Ametisse astudes tal see kava ju oligi, aga nüüd tegeleb ta raamatukogudele kohustusliku kirjanduse nimekirjade ja kurat teab millega.

  6. Eva Koff said,

    31. jaan. 2012 kell 19:02

    Aidi, jõudu Sulle! See ongi elu ja sõber-jurist-ökonomist peab kõrval olema, nii kaua, kui seda agentuuri ei ole. See on ka solidaarsuse küsimus: kui mina nõuan, et minuga sõlmitaks ausaid ja tervemõistuslikke lepinguid, harjuvad avaldajad ja tootjad tasapisi sellega ja on edaspidi, isegi kui mõni algaja autor oma õiguste eest võitleb, selleks ette valmistatud ja seega ka altimad läbirääkimisteks. Lepingud on küll konfidentsiaalsed, aga seda alates allakirjutamise hetkest – enne alla kirjutamist on igal inimesel õigus lepingu sisu teemal teiste inimestega arutleda. Ja oma õiguste eest tuleb seista, teist valikut ei ole: mida rohkem me endale tuhka pähe raputame ja alandlikult ja samas kibestununa taandume, seda rohkem kirjanike-kunstnikega niimoodi käitutakse. Mul on endal samalaadne kogemus lähiminevikust ja nägin oma silmaga, et järgmine autor sõitis “minu tuules”, st temaga sõlmiti kohe algusest peale normaalne leping. Juristide ülesanne (kes siis neid algseid lepinguid tööandja jaoks koostavad) ongi saada oma poolele võimalikult soodsad timgimused – see ongi nende põhitöö! Meie ülesanne on neid lepinguid vaidlustada ja püüelda tasakaalustatuma lepingu poole, nagu jurist normaalset lepingut nimetaks. Veel kord: jõudu meile!

    • aidivallik said,

      31. jaan. 2012 kell 19:55

      Jaa, Eva, ma mõistan küll, et asutuse juristi eesmärk on teha võimalikult oma asutust soovivad lepingud. AGA neid saab teha ka teisest poolest lugu pidades, mitte soovides teda ette lolliks teha, maha väänata, nahka nülida – ja hoidudes vaidlustest stiiliga “aga keegi ei sunni teid alla kirjutama”. Minu meelest ettevõtted omavahel ärilepinguid sõlmides ei saagi teisele välja käia mingeid selliseid projekte, milles pole tahtlikult arvestatud, et teisel poolel mingid huvid võiksid olla; ei saa esitada ultimaatumeid, kui on soov teha koostööd.
      See suhtumine on nahaalne ja vale. See suhtumine kannab sõnumit “sina, rott, oled sundseisus ja küll sa mul alla kirjutad.”
      Ma olen sõlminud lepinguid ka välismaa kirjastustega, ja need on teine tera, hoopis teine tera.
      Ma tõesti olen hakanud arvama, et ainult Eestis on selline jama võimalik. Nagu on vist ka ainult siin võimalik kirjaniku “kodukirjastusel”, mis võtab endale välismaailmaga suhtlemisel vahendaja rolli, võtta selle eest sealt laekuvatelt honoraridelt 40 – 60%, samas kui mujal maailmas levinud hea tava järgi on sama ülesannet täitva agendi protsent 15.
      Eva, konfidentsiaalsusest – kas mäletad, see oli vast aasta või veidi rohkem tagasi, kui kirjanike liidu listis läks arutamiseks ühe kogumikraamatu lepingutingimuste üle, kusjuures mina seda teemat ei avanud, ainult lõin arutluses kaasa. Ja mis sa arvad – paari päeva pärast mulle helistati sealt kirjastusest väga solvunult ja süüdistati igasugustes koledates asjades, kaasa arvatud kirjastuse laimamine ja teiste kirjanike üleskeeramine. Ma küll kindlalt ei tea, aga arvan, et ju helistati samamoodi ka teistele listis asjast rääkinud autoritele ja kutsuti nad korrale.
      See minu meelest näitab selget soovi ja taktikat, ära hoidmaks loovisikute üksmeelt asjaajamisel. Kuigi minu meelest on see labidaga kärbsetapmine, sest loovisikuid ühe mütsi alla pole võimalik saada: esiteks, pead mahuksid, aga egod ei mahu ära; ja teiseks: eriti vabakutseline loovisik on võib-olla lausa sunnitud idiootsele lepingule alla kirjutama (isegi kui ta selle sisust aru saab), kui Eesti Energia inkassoga ähvardab, külmkapp on tühi ja hambad valutavad.
      Huh. Minul nii traagiline õnneks hetkel enam ei ole.

      • Eva Koff said,

        2. veebr. 2012 kell 00:03

        Muidugi on see inetu ja teeb kurvaks, eks meil on kultuurriigini veel pikk tee minna. Ja seni, kui me teel oleme, nad katsetavad – ehk läheb läbi? Mida sagedamini see erinevatel põhjustel läbi läheb, seda julgemad nad on ja seda aeglasemalt me oma teel liigume. Ja kui siis mõnega ei lähe läbi, siis nad on algul väga üllatunud ja aina ümber tehtud ja sõnastatud lepinguvariandid põrkavad meilboksides edasi-tagasi, kuni saabub kokkulepe või siis üks pool loobub. Eks see “välismaa” algab meist endist ja pisitasa muutub, kui olud rahulikud, üldlevinud suhtlemistavaks. Sundseis kõigega nõus olla on hirmus, ma kardan, et see viib ummikusse nagunii, sest looming ei allu planeerimisele ja suurem osa inimesi peab minema seda teed, et on ka teine kukkur, kust saab vahel kopika, vähemalt leiva- ja hambaarstiraha. Loovisikute üksmeel on “sõjaolukorras” väga vajalik, seks ajaks oleks mõistlik egod alla suruda ja mõelda, et “üks kõigi, kõik ühe eest”. Muide ka üks teine kirjastus üritas eelmisel aastal oma jamast (avaldasid kogumikus luuletusi autoritelt küsimata, rääkimata raha maksmisest) välja tulla nii, et helistasid igale inimesele eraldi ja pakkusid kompensatsiooniks üht (!) raamatut. Aga ei läind läbi: autorid pöördusid kirjastuse poole nõudega juristibüroo vahendusel ja kirjastus ehmatas kindlasti tublisti, maksis korralikku rahalist kompensatsiooni, Sirbis ilmus suur vabandus ja puha. Nii et ei saa ikka igapidi mängida, mängul on reeglid ka, isegi metsarahva mängudel 🙂

  7. Hundi ulg said,

    31. jaan. 2012 kell 21:34

    Konkreetse juhtumi jätan kommenteerimata. Olen oma elus pidanud sõlmima lepinguid autoritega ja olnud ka korduvalt autori(te) esindaja läbirääkimistel tellijaga. Oma kogemustest lisan järgmist.

    Kui tellija väga soovib konkreetset autorit ja tema teost, siis on läbirääkimisteks ruumi mistahes detailides.

    Kui autor vajab iga hinna eest, et tema teos avaldatakse ja tellija tuleb sellele soovile vastu, siis läbirääkimistel paindlikus puudub.

    Audiovisuaalkultuuris, näiteks, liigub sedavõrd vähe autorite initsiatiivil pakutavaid häid lugusid, et selles valdkonnas on läbirääkimistel alati “trumbid” tootja käes. Nii ongi kujunenud praktika, et kõik varalised õigused lähevad tootjale. Ka ennast tõestanud (loe: kassa- ja müügiedu teinud) autoriga kehtivad samad reeglid. “Vajaliku” autoriga aga reguleeritakse kõigi varaliste õiguste üleminek tootjale läbirääkimiste käigus autoritasu summa suurusega ja royalty protsentidega teose sekundaarsest levitamisest saadud tuludest. Seejuures tootjale vajalik autor omab siin piisavalt mänguruumi oma tingimuste kehtestamiseks.

    Sinu näites toodud teine punkt on absurd. Muidugi. autor, kes hirmsasti tahab, et teda avaldatakse, kirjutab ka sellele alla. Kuid õnneks on need küsimused reguleeritud kehtiva seadusega, mistõttu nimetatud lepingupunkt on juba allakirjutamise hetkel õigustühine.

    Ning muidugi eelkõige on kõik kinni (läbirääkimiste) kultuuris. Autori võib p..se saata ka nii, et keegi ei tunne ennast halvasti ja solvununa. Aga veelgi parem kui keegi kedagi kuhugi ei saadagi.

  8. aidivallik said,

    31. jaan. 2012 kell 21:43

    Tänan, ulguja hunt, sinu jutust on mõndagi kõrva taha panna. Audiovisuaali see minu praegune “kurbtus” ei puuduta, aga kõik, mis selle kohta ütled, on tarkus, tarviline vara (sest ajangi ju viimasel ajal asju põhiliselt selles vallas).

  9. aidivallik said,

    1. veebr. 2012 kell 12:43

    Ja veel päev hiljem – sellise lepingu allkirjastamisest keeldumisele tuli umbes 40 h hiljem vastuseks palve pakkuda välja omapoolsed lepingumuudatused.
    Võib-olla ikka saab asja.

    Märkuse ja täpsustuse korras lisaks kogu selle saaga kohta, et tegemist oli tellimustööga, st autor otsiti üles ja ettepanek tehti levitaja poolt.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: