Muudkui räägivad ACTAst

Ma muidugi mõistan, et ka mina olen see fooliumimütsikesega seemnesööja, aga siiski. Kogu selle ACTA tralli juures hakkab mulle nii palju asju vastu, et ma parem ei hakkagi normaalset teesklema.
Kõigepealt muidugi juba see asi, et ACTA sätted esindavad siiski peamiselt suurkorporatsioonide, mitte autorite endi huve. Autorite huvi on tihtilugu vastupidine… maailmas on olnud juba palju konflikte autorite ja nende varalisi õigusi esindavate suurühenduste vahel. Kasvõi see You Tube’ist bändivideode maharookimine vastu bändide endi tahtmist, mis meiegi meediast läbi jooksis. Kui see asi nüüd lõplikult ära reglementeeritakse, siis minu meelest on päris kindel, et autorite õigused ise oma teoseid neti vahendusel levitada mis tahes moel kahanevad. Ja ei ole eesti autorid ainsad, kes seda ohtu näevad. Ühe ühispöördumise tekstile sattusin peale, sest seda blogi ma aeg-ajalt loen, aga ma arvan, et taolisi asju on eri riikide valitsustele saadetud ka teiste autorite poolt.
Üks meie rahvuskaaslase blogipostitus lombi tagant heidab samuti sellele teemale valgust ka autorite vaatevinklist.
Teine lugu on sellega, et ka asja sügavuti tundvate juristide meelest on ACTA lepingute sõnastuses kohati palju segadust ja võimalusi mitmeti tõlgendamiseks. Kuni see sõnastus selline on, seni on selle allkirjastamine nagu põrssa ostmine kotis. Pluss need väidetavad läbirääkimislepingud, mida mitte keegi oma ihusilmaga veel näinud ei olevat. Ühesõnaga, nii tähtsa asja jaoks lubamatult palju segast.
Ja lähtuvalt eelmisest – mille alusel siis meie valitsus nii kindlalt teada saab, et meie seadusi selle lepigu allkirjastamine ei muuda? Kas läheb nagu sellega, et euro hindu ei pidanud tõstma? Kui päris mitu ACTA lepingu punkti tegelikult tingiks ka meie seaduste muutmise?
Üks meie väheseid rahvusvahelisele autoriõigusele spetsialiseerunud juriste, Karmen Turk, on need asjaolud väga selgelt välja toonud.
Kõik uduselt sõnastatud lepingud on väga tundlikud erinevate tõlgenduste suhtes. Et sellised lepingud reeglina kehtivad väga pikka aega, siis ei korralda nende täitmist ju kogu aeg samad inimesed või organisatsioonid. Inimesed vahelduvad. Järelikult vaasted, seisukohad ja väärtushinnangud kah vahelduvad. Ja mitut tõlgendusvõimalust pakkuvat lepingut ongi võimalik kasutada mitmel erineval moel. Me teeme ennast sellega jube sõltuvaks. Liiga sõltuvaks.
Veel üks asi – ma ei mõista, kuidas saab opereerida mingite netimaailmas saamata jäänud tuludega? Need tulud on ju täiesti hinnangulised ja isegi hüpoteetilised – kui siin “Lotte” autorid ahastavad, et neil on jäänud allalaadimiste arvel suured summad tulu saamata, siis paraku ei arvesta nad seda, et iga allalaadimine ei tähenda veel inimese ostuvalmidust. Mingist saamata jäänud mõõdetavast tulust saab siin rääkida ainult naiivne soovmõtleja, kes arvab, et iga tasuta allalaadimine väljendab inimese soovi iga hinna eest seda toodet tarbida. Aga lahtiste silmadega elanuna ma julgen uskuda küll, et suur enamik filmide, programmide ja muusika allalaadijaid (eriti noores põlvkonnas) ei ole huvist olenemata valmis seda toodet raha eest ostma. Kui tasuta ei saa, siis löövad käega ja jääb vaatamata/ kuulamata! Lihtsalt.
Kahjuks ma ei tea, kui laialt on piraatprogrammide kasutamine levinud meie väikeettevõtluses, loomemajanduses ja kodanikuühendustes? Oleks huvitav teada, kas selle kohta võib olemas olla mingeid andmeid…? Kuigi kui on, eks need ole siis ka hinnangulised. Aga juhul, kui Eestis väikeettevõtluses on seda palju, siis võib meie majanduses elu ootamatult huvitavaks minna. Mingi viimasel ajal kuuldud statistika järgi moodustavat väikeettevõtluse ligemale poole meie majandusest. Ja kui see ligemale pool tegutseb piravara toel, siis läheb küll naljakaks. Õigemini – tragikoomiliseks. On sisuliselt ilma alternatiivita profiprogramme, mis maksavad mitu tuhat eurot ja see on meie majanduskliimas väikeettevõtjale päris valus. Kui see ettevõtlus annabki inimesele tulu näiteks ainult mingid 500 eurot kuus, mis ellujäämiseks hädapärast vaja… Pole vist edasi mõtet rääkidagi.
Aga võib-olla olen ma liiga palju noorte inimeste jutte kuulanud. Ja võib vabalt olla, et ma pole kõigest päris õigesti aru saanud. Ei jaga ma torrentitest ja muudest sellistest asjadest ju midagi, las nooremad ja uljamad müravad.
Mina tõmban fooliumimütsikese pähe tagasi ja lähen nurka oma arvamust häbenema.

Advertisements

Argiselt

Silmapõletik, mille matustel ilmselt külmast sain, on õnneks vaikselt taandumas. Püüan tööd teha.
Kirjutan adaptsiooni ühest sisseostetud TV-saatest, saksa päritolu ja selline pereteemadele keskendunud antoloogia-seriaal, või pseudodoku õigemini. Taaslavastatud tõsielusündmused dokumentaalfilmi võttestikuga. Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on see selline väheloominguline töö, no mitte eriti motiveeriv. See on selline voice-overiga formaat, kus kõigepealt näidatakse, et juhtus, siis intervjueeritakse tegelast ja ta räägib, mis juhtus, ja siis saatejuhi hääl kaadri tagant ütleb igaks juhuks veel korraks üle, milles asi on ja kui vanad on peategelased ja kes on üksikema. Rõhk on tunnetel.
Kui ma ise peaksin seda algusest lõpuni välja mõtlema, siis ilmselt oleks huvitavam. Aga ma jah adapteerin. Ning mänguvõimalusi eriti ei ole, tuleb mahtuda ikka sama formaadi sisse ja kasutada sama võttestikku, millega see litsents sisse osteti. Jah. Mujal maailmas on sellistel pseudodoku-seriaalidel vaatajareiting üsna vinge, eks näis, mis siin olema hakkab.
Mind ajab närvi, et see ühe episoodi ümberpanemine mul nii kaua aega võtab. Uskumatu. Teinekord põrutan “Saladuste” stseene koos dialoogidega viie tunniga viisteist lehekülge. Aga sellega on hoopis teistmoodi suhe.
Et mul nüüd neid telekirjutamisi on kuhjunud, siis otsustasin end igaks juhuks natuke üle harida ja lugesin siin paari tarka raamatut selle kohta, kuidas Meerikamaal asju tehakse.

… ja siis üht õige vana, kuid head “nipiraamatut”:

Kui lihtsalt puhast loomingut välja valada, n.ö kunsti teha, siis ausalt öeldes on see ju hirmus lihtne – lihtsalt teed, nagu seest tuleb. Aga kui kindla kommertsformaadi nõuded pea kohal ripuvad ja ajalimiit ei jäta katse-eksituse-meetodiks eriti aega, siis on jube kasulik teada, kuidas muidu ning mujal maailmas neid asju tehakse. Mida tähele panna. Mida millekski kasutada jne.
Peale selle praktilise külje on taoline kirjandus ka muidu jube huvitav. Et… kuidas nad seda siis ikkagi teevad seal Meerikamaal?
Selliseid kohti, kus algajale screenwriterile aimu antakse, kuidas kauplema peab, ei tohi meie kliimas südamesse võtta. Kuigi häiriv on tegelikult teadmine, et seriaali juures töötaval lihtsal meeskonnakirjutajal (kelletaolisi ühe seriaali juures on tööl 4-5 inimest) on ühe episoodi kirjutamise eest normaalne saada ca 30 000 USD (samas kui USA keskmine palk üldse 2009.aastal oli ühe netist leitud andestiku põhjal kuus 3500 dollarit). Ja tal on ühe episoodiga töötamiseks terve kuu!
Pagan, kui ma oleks sündinud teisele poole lompi, ma oleks rikas juba ammu. Kahjuks Eestis on stsenaristi töötasu ja keskmise töötasu suhe hoopis teisele poole kaldu. Et riigi keskmine töötasu teenida, tuleks kuus kirjutada ikka päris mitu episoodi, ja seda üksinda.
Aga ega ma kurda. Minu õnneks piisab täiesti, kui mul kirjatööga enese ja oma pere elatamine ilma suuremate rahaliste probleemideta välja tuleb. Tegelikult, õnnelik olemiseks piisab ka vähemast vist. sest need on kaks eri asja, olen ma aru saanud – õnn ja probleemid. Viimased paar aastat ongi üks pidev majanduslike probleemide pundar, mis närvi ajab, aga samas on täiesti õnnelik olla.
Mis siis veel?
Koristasin. Pesin pesu. Pidasin kirjavahetust “ipsaanlastega”, st agentuuriga. Nad valmistuvad Bologna raamatumessiks ja panevad mu oma kataloogi, ning selleks tahtsid, et ma koostaksin oma loomingulise CV inglise keeles. Raamatupaki said sügisel kätte ja käisid sellega Frankfurdi raamatumessil, nagu ma aru sain, ja kolm kirjastust tahtvat Anni-raamatute umbes 10-leheküljelisi inglise keelde tõlgitud katkendeid näidetena näha. Küsimus nüüd, kes tõlgib, kas orgunnivad nemad või mina. Ja ingliskeelse CV kirjutamine võttis totralt palju aega ja nuputamist kõigi nende raamatupealkirjade ja auhinnanimetuste osas näiteks.
Soomest oma viie tõlgitud lastejutu honorari pole ma ka kätte saanud, pagan neid võtku. Täna tuli vabandav meil ja seletus, et on küll viibinud, aga nad tegelevad sellega. Jahmerdavad mingite projektirahade kättesaamisega.
“Pintsu ja Tutsiku” kohapealt pole Soome kirjastus kah veel midagi otsustanud. Mulle tundub, et nad seal Soomes on ikka tõesti aeglased.
Ja siis sai meil täna küte otsa. Õnneks homme tuleb uus tonn puitbriketti õuele. Õhtuks käis Ott kotikaupa jaemüügist seda ostmas, et öö kuidagi üle saaks.
Oi, jaa! Meie Suss on ka jälle korras! Teine süütepool on nüüd kah uue vastu vahetatud ja uksed käivad jälle lukku (vahepeal mitu kuud ei käinud, nii et auto seisis meil maja juures tänaval ööd-päevad läbi, uksed lukust lahti. Minul käisid selle olukorra pärast küll aeg-ajalt kerged tõmblused peal, aga õnneks siiski midagi ei juhtunud.). Pürksi Ott kiskus polstrid maha ja pani meile uued lukud ja signalisatsiooni kah, nii et meil on nüüd piuksuga Suss. Ja täna õhtul vahetasid nad veel taskulambi valgel akut.
Imeline.
Jäänud on veel kogu see pull lõpuni kinni maksta. Pool läks ette, nüüd tuleb hakata teist poolt nipitama. Aga peaasi, et elu edasi läheb ja me jälle liikuma pääseme.

Väga-väga külm

Veebruar.
Veebruari lugu:

Matsime täna isapoolse suguvõsaga Ridala surnuaiale mu tädipoja, kes elas kõigest 48-aastaseks. Kümnest Jaani-Tõnise lapselapsest on nüüd alles kaheksa. 2004. aastal lahkus esimesena minust pool aastat vanem teise tädi tütar – autoõnnetuses. Tädipoegki läks väga ootamatult. Infarkt.
Väljas oli nii külm, et lilled matusekimpudes ja pärgadel muutusid sekunditega pärgamenditaolisteks, uskumatult habrasteks, kroonlehed murdusid kohe ja poole pealt, kui vähegi vastu mindi.Katsusin palja käega, need ei olnud enam lilled – see oli otsekui hoopis teine materjal, see oli midagi imetaolist. Valged liiliad ja kreemikarva roosid hakkasid sellistena läbi kumama nagu toonitud klaas. See oli natuke õudne, lummav, väga ilus ja väga kurb.
Külma oli Haapsalus meie tulema hakates 24 kraadi, Ridala surnuaeda on umbes 8 kilomeetrit – ju ta midagi sellist oli sealgi. Te ju teate, et matustel hakkab peaaegu alati külm… See sõnakõlks omandas täna aga hoopis uue mõõtme. See oli vaikne ja julm külm. Väga selge taevaga, väga päikseline, lumine, kõrvetav külm, mis mujalt naha vahele pääsemata pures jalgu täiesti armutult, ja nägu, ja silmi. Nii kui hingeõhk prilliklaasile sattus, oli jääs.
Mõtlesin muudkui nende Jaani-Tõnise suvede peale, kui hernepõld oli ühel pool maja akna taga ja rukkiräägud rääkisid ööd läbi teisel pool. Tädi õpetas mind lehma lüpsma, aga ma ei saanudki seda selgeks. Tundmatut päritolu roniroosid kasvasid kahel pool majaust, ja vilus küljes olid hiigelsuured sõnajalad ja sinised käokingad. Tädi sõitis oranži Moskvitšiga mitu korda päevas kodu ja kolhoosi vahet, alati sõitis autoga just tema, ladus aga auto lapsi täis ja sõitis – mere äärde ujuma või poodi või tööle või… Eeskirju nagu vist polnudki siis, mitu last tohtis autos (ilma turvaistmeteta ja vööga kinnitamata!) kaasas olla… aga kes see väikeste külateede peal ikka kontrollis. Tädimees tallas “jossiga” silo ja võttis meid vahepeal jaokaupa kabiini kaasa. Teine, muinasjutu-tädi, viis meid talvel suure lumega aga lauta päkapikke otsima.
Ja peod olid lärmakad, lõbusad ja emotsionaalsed. Mõni väike draama kuulus peaaegu alati asja juurde, draamat seal armastati ja peaaegu kõik suhestusid toimuvaga intensiivsel moel – mis tegelikult päris lapsena pani mind veidi võõrastama ja heidutas natuke, sest emakodus vastupidi oldi alati väga vaoshoitud ja emotsioone välja ei näidatud, isegi tülitseti vaikides. Isapoolses suguvõsas oli kõvasti rohkem särtsu ja fantaasiaid, üks korralik luiskelugu aeg-ajalt oli hinnas kraam, mis algul kõikide emotsioonid taevani põrutas ja siis asjade selgudes kõvasti nalja tekitas.
Mul on ainult alati kahju olnud, et Mamma Kata, minu sealpoolne vaarema (isaisa ema) suri siis, kui ma olin ainult aastane või umbes nii. Tema oli alles olnud tõeline luguderääkija, käigu pealt olla neid välja mõelnud, ükskõik mille kohta, mida nägi. Temast on siiani maha jäänud igasugu lugusid, mille kohta siiani ei teata, kas need olid tõsi- või luiskelood.
Meie, tädi- ja onulaste vahelistest mängudest kõige jaburam ilmselt oli Cyrillus Kreegi mäng… võib- olla sellepärast on mul see meeles, et see oli kõige pahelisem… Seal oli üks nukk, umbes 50-60-ndatest, poiss-nukk mustas ülikonnas ja musta raamiga prillid pähe maalitud, nägu hirmus tõsine. Vot selle nimi oli Cyrillus Kreek. Meil oli Cyrillus Kreegi vastu teatav aukartus, sest “kui te sõna ei kuula, siis Cyrillus Kreek tuleb ja näitab teile!” (Päris-Cyrillus Kreek oli küll minu sündides juba üheksa aastat surnud, aga ega ma siis seda ju ei teadnud, ma ei teadnud üldse, kes ta selline on – peale selle, et on mustas riides ja prillidega ja hirmus kuri. Nüüd tagantjärele tean, et ta elas naaberkülas ja polla laste lärmi sallinud. Meie lapsepõlve ajaks enam reaalset ohtu temast ei olnud, aga näe – müüdid olid ilmselt järel ja see oli lõbus asi, millega lapsi hirmutada nagu Kolumatsiga.) Igatahes me mängisime selle nukuga koledaid ja vägivaldseid mänge, püüdes teda vanni uputada ja räästa alla üles puua ja muud sellist. Mäng lõppes alati Cyrillus Kreegi mahamatmisega, et siis järgmine päev ta jälle välja kaevata ja uuesti pihta hakata. See oli väga õudne ja põnev mäng.
Tegelikult me ei olnud üldse pahad lapsed. Tegelikult me ei tahtnud kellelegi haiget teha. Me ei piinanud loomi ega linde ega kiusanud ka üksteist. Lihtsalt see oli selline mäng.
Nüüd ma tean, et oma agressiivsusega toimetuleku õppimine on lapse arengu loomulik osa. Puht kogemata ja alateadlikult maandasime oma mingit sisimat agressiisust selles mängus. Õppisime tundma mingi viha endas, seda välja elama. Vist.
Niisugune päev. Niisugused mälestused.
Ja ma mõtlen, ja olen täna õhtul juba mitu korda avanud oma telefonis selle tädipoja saadetud jõulu-sms-i ning loen seda mitu korda üle. Kui ma seda teen, siis need tänased matused tunduvad nagu veidi vähem tõelised, see kustutamata jäänud jõulutervitus hoiab seda inimest minu jaoks alles.

Millest ma juba ammu tahtsin rääkida

Mu lingikogu kipub jälle hullumeelseks paisuma, ja nagunii tahtsin juba ammu kõnelda raamatukogudele tekitatud “kohustusliku kirjanduse” nimekirjadest, mille eesmärgiks tõrjuda triviaalkirjanduse ostmist riigi raha eest rahvaraamatukogudesse.
Detsembris sai see plaan ilmsiks (Maalehe lugu ja Postimehe lugu) ja edasi arenes kõik tohutu kiirusega. Juba mõne nädalaga oli ministeeriumil ka nimistu kriteeriumid välja töötatud ja asi olemas. Ellu rakendama, mis muud.
Jube kiiresti läks see kõik. Sipsti, plaan, sipsti, mõte, ja sipsti, olemas. Nagu iseenesest.
Raamatukoguhoidjad reageerisid muidugi kõigepealt, aga kes neid meil viimastel aastatel üldse kuulab. Millegi pärast meil ei usuta enam sugugi kohapealsesse kompetentsi. Õpetajad ei tea midagi. Raamatukoguhoidjad ei tea midagi. Muuseumid ka justkui ei tea, neile taheti isegi ministeeriumi juurde eraldi kompetentsikeskus teha, aga kas pärast Jänest ka veel tehakse, seda ma ei tea.
Kirjanikud tundusid algul päris rahulolevad, nagu ma meie pealiku kõnest aru sain, või nagu väga hea kirjanik ja armas inimene Jan selle plaani kohta novembris kirjutas. Minu enda seisukoht, mille jaoks Postimees detsembrikuus ohtralt leheruumi lubas, oli siis alles kavandatavate nimekirjade suhtes ettevaatlik, ja on seda siiani, aga mulle jäi paljusid teisi kirjanikke kuulates (või FB repliike lugedes) mulje, et üldiselt see nimekirjade mõte planeerimisjärgus olles ikka meeldis. Arusaamine, et kiiruga meisterdatud valikupõhimõtted võivad kõrvale jätta ja jätavadki kõrvale raamatud, mis auhindu saanud ei ole, jõudis kohale hiljavõitu. Wimberg kirjutas selle kohta siis muidugi päris kohkunud loo, aga liiga hilja. Ajakirjanike omadest meeldis mulle Hõbemäe arukas ja ettevaatlik arvamuslugu sellel teemal. Ja ettevaatlikuks jäid ka kirjastajad, näiteks selles Tauno Vahteri arvamusloos on minu meelest asja väga tasakaalukalt ja analüüsivalt ka tootjate suunalt kaalutud.
Ka Päevaleht oma juhtkirjas näeb valukohana mitte niivõrd võistlust triviaal- ja väärtkirjanduse vahel, vaid pigem raamatukogude rahastamise probleeme.
Tahan siia linkida ka ühe “hundiulu” samal teemal, mis on jäädvustanud ka “Kolmeraudses” Langi seletusi kuulates saadud elamused. Soovitan lugeda.
Aga mina ütlen veel kord, et minu arust on need kiiruga väljatöötatud raamatuostupõhimõtted taas mingi esimese valuga väljapahvatatud mõte, esimene pähekaranud idee, mille tagamaadesse ja tõenäolistesse tagajärgedesse pole keegi süvenema vaevunud, nii nagu ei vaevunud seda algul tegema ka kirjanikud ise.
Esiteks, raamatukogude seisukohalt. Nad on juba avalikult välja öelnud oma kogemustele tuginevad tähelepanekud väärtkirjanduse ja ajaviitekirjanduse laenutuste umbkaudse suhte kohta. Nimekirjadele tuginedes on nad riigi raha eest sunnitud soetama väga häid väärtkirjanduse teoseid, võimalik, et mitmes eksemplaris, sest selleks ette nähtud raha tuleb ära kulutada ja meil ei ole neid kirjandusauhindu nii palju, et ühte riiulitäit nimetusi aastas kokku tuleks. Ootejärjekorrad muudele nimetustele, mida nüüdsest veel vähem sisse osta saab, pikenevad ja see järjekordadega jahmerdamine neelab paraja hulga tööaega, mida saaks muidu palju arukamalt kasutada.Lootusi ei maksa panna kohalikele omavalitsustele, et need hakkavad nüüd oma raamatukogudele rohkem raamatuid ostma – KOV-del on juba praeguses seisus majanduslikult kõrid kinni pigistatud ja viimaste aastate praktika on pigem väiksemate haruraamatukogude sulgemine KOV enda otsusega, nende kolimine koolide või muude vallaasutuste juurde, või neis tööaja lühendamine. KOV-d ei suuda raamatukogusid aidata ega võtta enda õlule hoolitsemist ajaviitekirjanduse kättesaadavuse eest.
Teiseks, lugejad. Ma just ütlesin, et ajaviitekirjanduse vähenemine toob tõenäoliselt kaasa ootenimekirjade pikenemise, või lugemusalase “heitumuse” – loobutakse raamatukogus käimast ehk üldse, kui mitu korda järjest ei saada laenutada seda, mida tahetakse. Pikemas perspektiivis lihtsalt langeb kultuuritarbimine maakohtades ja väikelinnades, sest neil pole ka väga teatri-, kontserdi- või kinovalikuid seal Suigus, Kaismal või Litsmõtsal. Seega langeb ka neis kohtades elavate inimeste kultuuriteadlikkus üldse, ja haritus – paradoksaalsel moel. Moodne väärtkirjandus ei hari lihtsate ootustega inimest, nii nagu teise klassi lapski ei saa veel lugeda “Tõde ja õigust”, mis siis, et tähed on selged.
Kolmandaks, kirjastused. Nende risk uute nimetuste väljaandmisel kasvab oluliselt. Olen enne juba mitmel korral siinsamas blogis öelnud, et raamatukogud on keskmiste müüginäitajatega raamatu puhul kõige olulisemad suurostjad, tihti läheb pool tiraaži neile ära, ja ülejäänud poolt siis müüakse jaetarbijale. Kui nüüd saab seda tõenäosust arvestada ainult auhinnatud raamatute juures, siis muutuvad arvatavasti tiraažid veel ettevaatlikumaks ja väiksemaks, kui nad juba meil on. Ainult poeostja praegustes majandustingimustes ei too kirjastusele suht kindlasti kasumit, eriti lasteraamatute puhul on tegemist lausa tõenäolise hävinguga (sest kõvakaanelisi, värvilisi ja tugeval paberil lastekaid on kallis teha), mistõttu väheneb omamaiste lasteraamatute väljaandmine veelgi.
Ma arvan, et väheneb ka väljaantavate eesti kirjanike raamatute nimetuste arv üldse, sest kunagi ei tea, kas too läheb nüüd auhinnavääriliselt või mitte, aga kirjastus arusaadavalt püüab ju ikka auhinnaraamatu peale mängida.
Väikekirjastused, karta võib, kärssavad täiega, sest neil pole ressursse ühe edutuks osutunud projekti kulusid katta teiste, edukamate omadest, ja loota, et mõni osutub auhinnaraamatuks. Kvantiteet ei ole piisav.
Kirjanikest. Pääs kirjandusturule muutub arvatavasti kitsamaks, sest kirjastused otsivad potentsiaalseid auhinnavõitjaid ja ärile omaselt on ettevaatlikud. Mis tähendab, et mingi auhinna võitnud autoritel polegi paha, aga selle eest need teised – mis tegema peavad? Kes neid tahab? Kõik ei saagi tipud olla, aga on sellegipoolest head kirjanikud ja muus olukorras oleks neil koht päikese all ning leivakannikas (või pool) olemas. Eristumine saab olema jõhker. On kirjanikud-auhinnavõitjad, kelle tööd realiseeruvad ja mingid sissetulekud laekuvad, ja siis need teised, kellel nagu üldse poleks mõtet enam kirjutada?
Ja muidugi debüütide ainuvõimaluseks jääb ilmselt ainult kirjandusvõistluste võitmine. Kes sind muidu ehku peale avaldab.
Olen Kassandrana kõnelnud. Mul ei ole selle loo juures optimismi tõesti raasukestki. Kuigi mul endal ilmselt auhinnavõitudega kitsas käes ei ole ja ehk ikka avaldatakse, olen ma eesti kirjanduse pärast lihtsalt mures (selle artikli puhul peab küll märkima, et siin ei ole arvestatud pisikirjastuste ja “isetegijate” müügiandmeid, sest nemad Kirjastuste Liitu ei kuulu – aga tendents on igatahes selge). Pealik küll arvab, et eestikeelne kirjandus kaob kahe põlvkonna jooksul ära lugejate vähesuse tõttu, aga mina kardan, et lugejad ei peagi siin oma vähenemisega mingit täiendavat panust andma.