Väga-väga külm

Veebruar.
Veebruari lugu:

Matsime täna isapoolse suguvõsaga Ridala surnuaiale mu tädipoja, kes elas kõigest 48-aastaseks. Kümnest Jaani-Tõnise lapselapsest on nüüd alles kaheksa. 2004. aastal lahkus esimesena minust pool aastat vanem teise tädi tütar – autoõnnetuses. Tädipoegki läks väga ootamatult. Infarkt.
Väljas oli nii külm, et lilled matusekimpudes ja pärgadel muutusid sekunditega pärgamenditaolisteks, uskumatult habrasteks, kroonlehed murdusid kohe ja poole pealt, kui vähegi vastu mindi.Katsusin palja käega, need ei olnud enam lilled – see oli otsekui hoopis teine materjal, see oli midagi imetaolist. Valged liiliad ja kreemikarva roosid hakkasid sellistena läbi kumama nagu toonitud klaas. See oli natuke õudne, lummav, väga ilus ja väga kurb.
Külma oli Haapsalus meie tulema hakates 24 kraadi, Ridala surnuaeda on umbes 8 kilomeetrit – ju ta midagi sellist oli sealgi. Te ju teate, et matustel hakkab peaaegu alati külm… See sõnakõlks omandas täna aga hoopis uue mõõtme. See oli vaikne ja julm külm. Väga selge taevaga, väga päikseline, lumine, kõrvetav külm, mis mujalt naha vahele pääsemata pures jalgu täiesti armutult, ja nägu, ja silmi. Nii kui hingeõhk prilliklaasile sattus, oli jääs.
Mõtlesin muudkui nende Jaani-Tõnise suvede peale, kui hernepõld oli ühel pool maja akna taga ja rukkiräägud rääkisid ööd läbi teisel pool. Tädi õpetas mind lehma lüpsma, aga ma ei saanudki seda selgeks. Tundmatut päritolu roniroosid kasvasid kahel pool majaust, ja vilus küljes olid hiigelsuured sõnajalad ja sinised käokingad. Tädi sõitis oranži Moskvitšiga mitu korda päevas kodu ja kolhoosi vahet, alati sõitis autoga just tema, ladus aga auto lapsi täis ja sõitis – mere äärde ujuma või poodi või tööle või… Eeskirju nagu vist polnudki siis, mitu last tohtis autos (ilma turvaistmeteta ja vööga kinnitamata!) kaasas olla… aga kes see väikeste külateede peal ikka kontrollis. Tädimees tallas “jossiga” silo ja võttis meid vahepeal jaokaupa kabiini kaasa. Teine, muinasjutu-tädi, viis meid talvel suure lumega aga lauta päkapikke otsima.
Ja peod olid lärmakad, lõbusad ja emotsionaalsed. Mõni väike draama kuulus peaaegu alati asja juurde, draamat seal armastati ja peaaegu kõik suhestusid toimuvaga intensiivsel moel – mis tegelikult päris lapsena pani mind veidi võõrastama ja heidutas natuke, sest emakodus vastupidi oldi alati väga vaoshoitud ja emotsioone välja ei näidatud, isegi tülitseti vaikides. Isapoolses suguvõsas oli kõvasti rohkem särtsu ja fantaasiaid, üks korralik luiskelugu aeg-ajalt oli hinnas kraam, mis algul kõikide emotsioonid taevani põrutas ja siis asjade selgudes kõvasti nalja tekitas.
Mul on ainult alati kahju olnud, et Mamma Kata, minu sealpoolne vaarema (isaisa ema) suri siis, kui ma olin ainult aastane või umbes nii. Tema oli alles olnud tõeline luguderääkija, käigu pealt olla neid välja mõelnud, ükskõik mille kohta, mida nägi. Temast on siiani maha jäänud igasugu lugusid, mille kohta siiani ei teata, kas need olid tõsi- või luiskelood.
Meie, tädi- ja onulaste vahelistest mängudest kõige jaburam ilmselt oli Cyrillus Kreegi mäng… võib- olla sellepärast on mul see meeles, et see oli kõige pahelisem… Seal oli üks nukk, umbes 50-60-ndatest, poiss-nukk mustas ülikonnas ja musta raamiga prillid pähe maalitud, nägu hirmus tõsine. Vot selle nimi oli Cyrillus Kreek. Meil oli Cyrillus Kreegi vastu teatav aukartus, sest “kui te sõna ei kuula, siis Cyrillus Kreek tuleb ja näitab teile!” (Päris-Cyrillus Kreek oli küll minu sündides juba üheksa aastat surnud, aga ega ma siis seda ju ei teadnud, ma ei teadnud üldse, kes ta selline on – peale selle, et on mustas riides ja prillidega ja hirmus kuri. Nüüd tagantjärele tean, et ta elas naaberkülas ja polla laste lärmi sallinud. Meie lapsepõlve ajaks enam reaalset ohtu temast ei olnud, aga näe – müüdid olid ilmselt järel ja see oli lõbus asi, millega lapsi hirmutada nagu Kolumatsiga.) Igatahes me mängisime selle nukuga koledaid ja vägivaldseid mänge, püüdes teda vanni uputada ja räästa alla üles puua ja muud sellist. Mäng lõppes alati Cyrillus Kreegi mahamatmisega, et siis järgmine päev ta jälle välja kaevata ja uuesti pihta hakata. See oli väga õudne ja põnev mäng.
Tegelikult me ei olnud üldse pahad lapsed. Tegelikult me ei tahtnud kellelegi haiget teha. Me ei piinanud loomi ega linde ega kiusanud ka üksteist. Lihtsalt see oli selline mäng.
Nüüd ma tean, et oma agressiivsusega toimetuleku õppimine on lapse arengu loomulik osa. Puht kogemata ja alateadlikult maandasime oma mingit sisimat agressiisust selles mängus. Õppisime tundma mingi viha endas, seda välja elama. Vist.
Niisugune päev. Niisugused mälestused.
Ja ma mõtlen, ja olen täna õhtul juba mitu korda avanud oma telefonis selle tädipoja saadetud jõulu-sms-i ning loen seda mitu korda üle. Kui ma seda teen, siis need tänased matused tunduvad nagu veidi vähem tõelised, see kustutamata jäänud jõulutervitus hoiab seda inimest minu jaoks alles.

2 kommentaari

  1. Köögikata said,

    7. veebr. 2012 kell 12:32

    See on ilus järelhõige.

  2. Ülle Koha said,

    12. veebr. 2012 kell 20:26

    Tänud,kallis Aidi Sulle!Tänud toetamast minu väga kalli venna viimsele teele saatmisel…..
    Mul on hea meel ,et olen tagasi elamas oma sünnikodus,Jaani-Tõnisel,kodu,kus me koos vendadega kasvasime,mängisime,suureks saime.Sünnikodu,kuhu tõime kalli Ülo,et teda viimsele teele saata…
    Tore,et Sul on meeles need koosveedetud ilusad suved.
    Tead,Aidi,need päkapikud on nüüd aida all,käisime neid laste Karli ja Käroliniga vaatamas ja aida seinad on rääkima hakanud…..
    Aitäh,Sulle!!!!!!!

    Jaani-Tõnise Ülle (kõige vanem lapselaps).


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: