Argiselt

Silmapõletik, mille matustel ilmselt külmast sain, on õnneks vaikselt taandumas. Püüan tööd teha.
Kirjutan adaptsiooni ühest sisseostetud TV-saatest, saksa päritolu ja selline pereteemadele keskendunud antoloogia-seriaal, või pseudodoku õigemini. Taaslavastatud tõsielusündmused dokumentaalfilmi võttestikuga. Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on see selline väheloominguline töö, no mitte eriti motiveeriv. See on selline voice-overiga formaat, kus kõigepealt näidatakse, et juhtus, siis intervjueeritakse tegelast ja ta räägib, mis juhtus, ja siis saatejuhi hääl kaadri tagant ütleb igaks juhuks veel korraks üle, milles asi on ja kui vanad on peategelased ja kes on üksikema. Rõhk on tunnetel.
Kui ma ise peaksin seda algusest lõpuni välja mõtlema, siis ilmselt oleks huvitavam. Aga ma jah adapteerin. Ning mänguvõimalusi eriti ei ole, tuleb mahtuda ikka sama formaadi sisse ja kasutada sama võttestikku, millega see litsents sisse osteti. Jah. Mujal maailmas on sellistel pseudodoku-seriaalidel vaatajareiting üsna vinge, eks näis, mis siin olema hakkab.
Mind ajab närvi, et see ühe episoodi ümberpanemine mul nii kaua aega võtab. Uskumatu. Teinekord põrutan “Saladuste” stseene koos dialoogidega viie tunniga viisteist lehekülge. Aga sellega on hoopis teistmoodi suhe.
Et mul nüüd neid telekirjutamisi on kuhjunud, siis otsustasin end igaks juhuks natuke üle harida ja lugesin siin paari tarka raamatut selle kohta, kuidas Meerikamaal asju tehakse.

… ja siis üht õige vana, kuid head “nipiraamatut”:

Kui lihtsalt puhast loomingut välja valada, n.ö kunsti teha, siis ausalt öeldes on see ju hirmus lihtne – lihtsalt teed, nagu seest tuleb. Aga kui kindla kommertsformaadi nõuded pea kohal ripuvad ja ajalimiit ei jäta katse-eksituse-meetodiks eriti aega, siis on jube kasulik teada, kuidas muidu ning mujal maailmas neid asju tehakse. Mida tähele panna. Mida millekski kasutada jne.
Peale selle praktilise külje on taoline kirjandus ka muidu jube huvitav. Et… kuidas nad seda siis ikkagi teevad seal Meerikamaal?
Selliseid kohti, kus algajale screenwriterile aimu antakse, kuidas kauplema peab, ei tohi meie kliimas südamesse võtta. Kuigi häiriv on tegelikult teadmine, et seriaali juures töötaval lihtsal meeskonnakirjutajal (kelletaolisi ühe seriaali juures on tööl 4-5 inimest) on ühe episoodi kirjutamise eest normaalne saada ca 30 000 USD (samas kui USA keskmine palk üldse 2009.aastal oli ühe netist leitud andestiku põhjal kuus 3500 dollarit). Ja tal on ühe episoodiga töötamiseks terve kuu!
Pagan, kui ma oleks sündinud teisele poole lompi, ma oleks rikas juba ammu. Kahjuks Eestis on stsenaristi töötasu ja keskmise töötasu suhe hoopis teisele poole kaldu. Et riigi keskmine töötasu teenida, tuleks kuus kirjutada ikka päris mitu episoodi, ja seda üksinda.
Aga ega ma kurda. Minu õnneks piisab täiesti, kui mul kirjatööga enese ja oma pere elatamine ilma suuremate rahaliste probleemideta välja tuleb. Tegelikult, õnnelik olemiseks piisab ka vähemast vist. sest need on kaks eri asja, olen ma aru saanud – õnn ja probleemid. Viimased paar aastat ongi üks pidev majanduslike probleemide pundar, mis närvi ajab, aga samas on täiesti õnnelik olla.
Mis siis veel?
Koristasin. Pesin pesu. Pidasin kirjavahetust “ipsaanlastega”, st agentuuriga. Nad valmistuvad Bologna raamatumessiks ja panevad mu oma kataloogi, ning selleks tahtsid, et ma koostaksin oma loomingulise CV inglise keeles. Raamatupaki said sügisel kätte ja käisid sellega Frankfurdi raamatumessil, nagu ma aru sain, ja kolm kirjastust tahtvat Anni-raamatute umbes 10-leheküljelisi inglise keelde tõlgitud katkendeid näidetena näha. Küsimus nüüd, kes tõlgib, kas orgunnivad nemad või mina. Ja ingliskeelse CV kirjutamine võttis totralt palju aega ja nuputamist kõigi nende raamatupealkirjade ja auhinnanimetuste osas näiteks.
Soomest oma viie tõlgitud lastejutu honorari pole ma ka kätte saanud, pagan neid võtku. Täna tuli vabandav meil ja seletus, et on küll viibinud, aga nad tegelevad sellega. Jahmerdavad mingite projektirahade kättesaamisega.
“Pintsu ja Tutsiku” kohapealt pole Soome kirjastus kah veel midagi otsustanud. Mulle tundub, et nad seal Soomes on ikka tõesti aeglased.
Ja siis sai meil täna küte otsa. Õnneks homme tuleb uus tonn puitbriketti õuele. Õhtuks käis Ott kotikaupa jaemüügist seda ostmas, et öö kuidagi üle saaks.
Oi, jaa! Meie Suss on ka jälle korras! Teine süütepool on nüüd kah uue vastu vahetatud ja uksed käivad jälle lukku (vahepeal mitu kuud ei käinud, nii et auto seisis meil maja juures tänaval ööd-päevad läbi, uksed lukust lahti. Minul käisid selle olukorra pärast küll aeg-ajalt kerged tõmblused peal, aga õnneks siiski midagi ei juhtunud.). Pürksi Ott kiskus polstrid maha ja pani meile uued lukud ja signalisatsiooni kah, nii et meil on nüüd piuksuga Suss. Ja täna õhtul vahetasid nad veel taskulambi valgel akut.
Imeline.
Jäänud on veel kogu see pull lõpuni kinni maksta. Pool läks ette, nüüd tuleb hakata teist poolt nipitama. Aga peaasi, et elu edasi läheb ja me jälle liikuma pääseme.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: