Muudkui räägivad ACTAst

Ma muidugi mõistan, et ka mina olen see fooliumimütsikesega seemnesööja, aga siiski. Kogu selle ACTA tralli juures hakkab mulle nii palju asju vastu, et ma parem ei hakkagi normaalset teesklema.
Kõigepealt muidugi juba see asi, et ACTA sätted esindavad siiski peamiselt suurkorporatsioonide, mitte autorite endi huve. Autorite huvi on tihtilugu vastupidine… maailmas on olnud juba palju konflikte autorite ja nende varalisi õigusi esindavate suurühenduste vahel. Kasvõi see You Tube’ist bändivideode maharookimine vastu bändide endi tahtmist, mis meiegi meediast läbi jooksis. Kui see asi nüüd lõplikult ära reglementeeritakse, siis minu meelest on päris kindel, et autorite õigused ise oma teoseid neti vahendusel levitada mis tahes moel kahanevad. Ja ei ole eesti autorid ainsad, kes seda ohtu näevad. Ühe ühispöördumise tekstile sattusin peale, sest seda blogi ma aeg-ajalt loen, aga ma arvan, et taolisi asju on eri riikide valitsustele saadetud ka teiste autorite poolt.
Üks meie rahvuskaaslase blogipostitus lombi tagant heidab samuti sellele teemale valgust ka autorite vaatevinklist.
Teine lugu on sellega, et ka asja sügavuti tundvate juristide meelest on ACTA lepingute sõnastuses kohati palju segadust ja võimalusi mitmeti tõlgendamiseks. Kuni see sõnastus selline on, seni on selle allkirjastamine nagu põrssa ostmine kotis. Pluss need väidetavad läbirääkimislepingud, mida mitte keegi oma ihusilmaga veel näinud ei olevat. Ühesõnaga, nii tähtsa asja jaoks lubamatult palju segast.
Ja lähtuvalt eelmisest – mille alusel siis meie valitsus nii kindlalt teada saab, et meie seadusi selle lepigu allkirjastamine ei muuda? Kas läheb nagu sellega, et euro hindu ei pidanud tõstma? Kui päris mitu ACTA lepingu punkti tegelikult tingiks ka meie seaduste muutmise?
Üks meie väheseid rahvusvahelisele autoriõigusele spetsialiseerunud juriste, Karmen Turk, on need asjaolud väga selgelt välja toonud.
Kõik uduselt sõnastatud lepingud on väga tundlikud erinevate tõlgenduste suhtes. Et sellised lepingud reeglina kehtivad väga pikka aega, siis ei korralda nende täitmist ju kogu aeg samad inimesed või organisatsioonid. Inimesed vahelduvad. Järelikult vaasted, seisukohad ja väärtushinnangud kah vahelduvad. Ja mitut tõlgendusvõimalust pakkuvat lepingut ongi võimalik kasutada mitmel erineval moel. Me teeme ennast sellega jube sõltuvaks. Liiga sõltuvaks.
Veel üks asi – ma ei mõista, kuidas saab opereerida mingite netimaailmas saamata jäänud tuludega? Need tulud on ju täiesti hinnangulised ja isegi hüpoteetilised – kui siin “Lotte” autorid ahastavad, et neil on jäänud allalaadimiste arvel suured summad tulu saamata, siis paraku ei arvesta nad seda, et iga allalaadimine ei tähenda veel inimese ostuvalmidust. Mingist saamata jäänud mõõdetavast tulust saab siin rääkida ainult naiivne soovmõtleja, kes arvab, et iga tasuta allalaadimine väljendab inimese soovi iga hinna eest seda toodet tarbida. Aga lahtiste silmadega elanuna ma julgen uskuda küll, et suur enamik filmide, programmide ja muusika allalaadijaid (eriti noores põlvkonnas) ei ole huvist olenemata valmis seda toodet raha eest ostma. Kui tasuta ei saa, siis löövad käega ja jääb vaatamata/ kuulamata! Lihtsalt.
Kahjuks ma ei tea, kui laialt on piraatprogrammide kasutamine levinud meie väikeettevõtluses, loomemajanduses ja kodanikuühendustes? Oleks huvitav teada, kas selle kohta võib olemas olla mingeid andmeid…? Kuigi kui on, eks need ole siis ka hinnangulised. Aga juhul, kui Eestis väikeettevõtluses on seda palju, siis võib meie majanduses elu ootamatult huvitavaks minna. Mingi viimasel ajal kuuldud statistika järgi moodustavat väikeettevõtluse ligemale poole meie majandusest. Ja kui see ligemale pool tegutseb piravara toel, siis läheb küll naljakaks. Õigemini – tragikoomiliseks. On sisuliselt ilma alternatiivita profiprogramme, mis maksavad mitu tuhat eurot ja see on meie majanduskliimas väikeettevõtjale päris valus. Kui see ettevõtlus annabki inimesele tulu näiteks ainult mingid 500 eurot kuus, mis ellujäämiseks hädapärast vaja… Pole vist edasi mõtet rääkidagi.
Aga võib-olla olen ma liiga palju noorte inimeste jutte kuulanud. Ja võib vabalt olla, et ma pole kõigest päris õigesti aru saanud. Ei jaga ma torrentitest ja muudest sellistest asjadest ju midagi, las nooremad ja uljamad müravad.
Mina tõmban fooliumimütsikese pähe tagasi ja lähen nurka oma arvamust häbenema.

4 kommentaari

  1. thela said,

    11. veebr. 2012 kell 13:03

    Mina kah fooliummütsikesega seemnesööja. Kuigi ausalt, filme ja muusikat alla ei lae ja piraattarkvara ei kasuta. Aga igasugune suurkorporatsioonide poolt isikuvabaduse raamidessesurumine tekitab õõva ja tuletab Orwelli meelde.

  2. vabandan, et jään anonyymseks said,

    12. veebr. 2012 kell 11:14

    Mina Lotte autoritele kurjalt kallale ei läheks, sest selle artikli juurde, mis EE-s ilmus, on üks Lotte autoritest kirjutanud kommentaari, mis kahjuks on kommentaatorite pahameeletulvas märkamata jäänud. Kopin siia:
    “Janno Põldma
    09.02.2012 19:50
    Kui meie filmi DVD on müügil, siis müügitasu jaguneb kolmeks. Kõigepealt saab pood oma juurdehindluse tagasi. Ülejäänu jaguneb tootja s.t Eesti Joonisfilmi stuudio ja DVD levitaja vahel vastavalt nendevahelisele lepingule. Ja see osa, mis kuulub Eesti Joonisfilmile, läheb 100 % Eesti Joonisfilmi arvele. Ja sealt edasi läheb ta filmide omafinantseeringuks. Sest Eesti Filmi Sihtasutusest saame raha 60-70%, ülejäänu tuleb ise hankida. Kes ei usu, lugege EFS-e dokumente. Ernits ja Põldma ei saa DVD-de eest mitte midagi. Ajakirjanik tõlgendas vastust nii, nagu ta ise seda teha tahtis. Põldma ja Ernits on ühed Eesti Joonisfilmi kaasomanikest ja mõiste “meie tasku” tähendab antud juhul meieühist taskut. See on tegelikkus. Kes usub, see usub, kes ei, see ei. Jube kerge on ikka turmtuld anda. ”
    Ise olen Lotte east ammu väljas, ka pole mul tema autoritega olnud kokkupuudet, kannan om fooliummütsikest, aga tundus, et siinkohal tuleks aidata autoritel asja täpsustada.

  3. aidivallik said,

    13. veebr. 2012 kell 14:00

    Mina ei lähegi kurjalt Lotte autorite kallale. Mina ütlen oma kirjutises lihtsalt seda, et ei nemad ega keegi teine saa tõmmata võrdusmärki iga allalaadimise ja kindla ostusoovi vahele. Olenemata asja häädusest.

    See, et autorid nende mahamüüdud DVD-de müügist sentigi ei saa, see on väga paha ja ebaõiglane, aga kahjuks Eestile tüüpiline. Ning Acta kahjuks seda ei muudaks.

  4. Tups said,

    19. veebr. 2012 kell 19:20

    Oh kus tahaks ka oma nokakest paotada. Võtame näiteks tõlketöö, kus on kotitäis erinevaid tõlkeabiprogramme. Vabakutselise litsents maksab alates 500st eurost julgelt ja praktiliselt igal aastal tuleb programmist uus versioon välja. Kliendid suruvad ka ise peale – vaja jälle uuemat programmi, muidu tööd ei saa anda. Surnud ring. Summad on liiga suured üksiküritajale ja nii see mitteniiseaduslik omastamine algab ja edasi käib.
    Arvatavasti on neid erinevaid programme ju igas valdkonnas. Tulu jääb tootjal saamata, samas on press ülevalt poolt suur, et see tulu üpriski “sunniviisiliselt” töötaja käest kätte saada. Mõnel pool ei ole ka alternatiive ja ühilduvaid variante saada 😦

    Häda JA viletsus!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: