Käimised ja uudised

Kevad on toonud kaasa uue seltsielu puhangu – terve see nädal on käinud külalised saabunud uudised ja üllatused.
Seda, et Tints ja Pürksi Ott käisid, seda juba kirjutasin – noh, järgmine päev oli Ivari-päev, istusime taas meie köögis ja otsustasime, et tuleb rohkem kodust väljas käia, püüda seltskond uuesti kokku ajada, sest kas mäletate, kuidas me enne masu igal teisipäeval Gambrinos istusime ja mis me veel tegime…
Neljapäeva ennelõunal tuli Pürksist meie lapse toakaaslane ja sõbranna paistes põsega. Toitsin, rääkisime, käis EMOs arsti juures, kus ei tehtud röntgenit ega midagi, vaadati peale ja öeldi, et kui paistetus paari päevaga alla ei lähe, siis tulgu uuesti, ja et võib-olla peaks ta seda asja ka hambaarstile näitama. Helistasin Tintsule hambaravisse ja saime tüdruku sinna vähemalt hambapilti tegema, ja selles asi oligi. Viimane aeg, sest neiu saab mais 19 ja siis haigekassa kulul hambaravi ka lõpeb, nii et tark on praegu kõik korda teha. Ma hakkan teda siis nüüd senisest hoopis sagedamini nägema, see on tore. Hambaravi kohapealt on mul tast küll kahju ka, sest vaene laps on samasugune habaarstifoob nagu mina ise… Seilasime, teame. Aga Dentistas ravitakse hambaid hella käe, piisava empaatiatunde ja personaalse vajaduse järgi doseeritud tuimestusega. Ning kui mu senine elukogemus hambaarstide kohapealt näitas, et algul öeldakse küll:”Ärge kartke, see ei ole üldse valus”, aga tehakse ikkagi kõvasti haiget, siis Dentistas päriselt ei tehtagi haiget. Päriselt-päriselt.
Ja ülejäänud osa päevast tegin tööd ning venisin sellega üsna öösse välja, lõpetasin umbes kahe ajal.
Eile aga käisime Augustibluusi sissejuhataval üritusel – Dramamama kotserdil kultras ja pärast istusime poolde öösse Soffas. Päris lõbus õhtu oli.

Eilne uudis oli veel see, et naabermaja meie tulemüüri taga müüdi maha ja sisse kolis uus elanik hiigelsuure ja väga süpaatse koera ning ülielusuuruse punase pikakarvalise kassiga. Väga muljetavaldavad loomad! Ja perenaine ise ka sümpaatne. Koertel oli päev otsa juba põnev aialippide vahelt ninu kokku panna ja tutvust teha. Õnneks suhtuvad kõik kolm elukat asjasse huvi ning rahuliku meelega.
Ja see uudis ka veel, et sõbranna Anne oma emaga (elasid viis maja minust edasi) müüsid kah oma maja maha. Palju pikki suveõhtuseid tunde on selles väikeses ilusas aias mööda saadetud. Kahju.

Advertisements

Töö toas ja aias

Eile olid külas Tints ja Pürksi Ott. Veinitasime miski poole kaheni.
Enne seda tegin päev otsa Saladusi – ühe noore naise loo, kes oma elukaaslasega ja tolle kahe noore meessugulasega ühes korteris elades arenes täielikuks nümfomaaniks, nii et isegi pärast koos oma kutiga ärakolimist hakkas ta salaja eelmises kohas poistel ikka külas käima… Ei saanud ega saanud küllalt. Nii-öelda naine kolme mehega. Milline neist kolmest tema lapse isa just oli, see teda ei huvitanudki.
Ma ikka neid Saladuste kirju lugedes muudkui avastan, milliseid inimesi on ilmas. Muidu ei teakski.
Varased krookused õitsevad, samas on laiguti aias veel lund. Kasvuhoonesse esimese hurraaga tehtud külvid (redised ja spinat) ei ole siiani üles tulnud – äkki ikka oli nende jaoks märtsi algus veel liiga külm ja seeme läks piimale, nagu mu vanaema ütleb?
Kas teha uued külvid või oodata veel?
Vannis konutas selle kevade esimene ämblik. Suur.
Töötoa akent saab jälle päev läbi praokil hoida, imeline.
Aias viisin viimastel päevadel läbi ka üldise kakaralli – kõik see koerte kraam, mis talvel sooja sisinaga lumehange sügavustesse kadus. Linnaaia kevadine sõnnikuvedu ühesõnaga.
Lumiseen jälle möllab. Aga mitte neil laikudel, kus ma eelmine aasta fungitsiidiga üle kastsin – seekord ikka uutes kohtades! Eks ma lendan sinna siis ka keemiaga peale, aga mitte täna. Täna ma puhun ja pigistan hilisööni laua taga “Saladusi”, mul on kaks lugu kirjadest ette valmistatud ja stseenid paigas, nüüd jäänud dialoogid teha. Üks on lugu pöörasest tüdrukust, kes tegutseb spontaanselt esimese pähe tükkiva “hea” mõtte ajel, ja teine lugu on korrumpeerunud ning stagneerunud lasteaiajuhatajast.
Tuuli muidugi helistas hommikul selle Saksa sarja adaptsiooni pärast, aga noh… see on mulle siiani nii vastumeelne ja igav, et ma ainult suure surmaga suudan end üldse sundida seda teksti ümber panema. Neljanda episoodi tegemist olen ma peaaegu kuu aega nüüd juba edasi lükanud, aga pääsu ju tegelikult ei ole. Tuleb seegi veel sel nädalal ära teha, kuigi see on tõeliselt alamotiveeriv tegemine.
Aga Otil on – peale selle, et ta selle aasta esimese raamatu illustratsioonid just lõpetas – praegu ees veel tervelt kahe uue lasteraamatu illustreerimine, kaks pikka tööd. Taevas tänatud! Võrreldes 2011. aastaga, kus talle ei laekunud mitte ühtegi pika töö tellimust, on praegune olukord nagu juutide mannasadu kõrbes.
Ma loodan, et sel aastal ei tule enam ühtegi sellist päeva, mil me oleme sunnitud kolm aastat kapis seisnud tatrajahu peal elama.

No ja mis nüüd siis…?

Keeruline on olnud millestki kirjutada, olen nagu ise segaduses ja igasugused elu-uuenduslikud mõtted käivad mul siin peal. Palju on toimunud, aga see on kõik niisugune kribu-krabu: emakeelenädala esinemised ühe suure tuhinana, ja jälle uued naabrid meie krundil kahe väikese lapsega. Need, kes sügisel sisse kolisid, kolisid targu märtsi hakul välja ja nädala möödudes tuli sinna juba uus perekond – see inimeste vahetumine siin õue peal käib veidike ajudele juba ja koerte närvidele ka, ei jõua uute inimestega harjudagi, kui juba on jälle kõik teistmoodi. Keegi võiks selle putka juba lõpuks ära osta, oleks üks konkreetne värk ja vähemalt mõnigi aasta järjest kindel sott, kes seal elab.
Pidasime Mari sünnipäeva, ta sai mul 19 ning on suur, tark ja ilus. Seoses tema gümnaasiumilõpetamise ja ülikooliplaanidega on mõistagi meil päevakorras ka need teemad, millest ja kuidas teda seal Tartus majandama hakata.Tema ülalpidamiseks seal kodust kaugel koos ühiselamurendi ja söögi- ja tarberahaga hakkab eeldatavalt minema minimaalselt mingi umbes 300 raha kuus. Mul pole õrna aimugi, millisest pajast see laekub. Teine, vist odavam variant, on koos lapsega elukohta vahetada ja Tartusse kolida. Ma olengi elus mitu korda tahtnud Tartusse elama jääda, aga esimesel korral, kui ma üritasin, pidin ma alaealiste asjade komisjoni otsusega ikka tagasi Haapsallu oma ema rüppe tagasi pöörduma; teine kord, kui ma üritasin, vajas mu väike ja väga haige laps hädasti Haapsalu taastusravikeskust; kolmandal korral asja kaaludes osutus ikkagi veel määravaks taastusravikeskus (kus mu laps tegelikult ka vastsündinute tserebraalparalüüsist lõpuks terveks tehti, võib-olla just tänu sellele, et me kogu aeg selle ligi elasime, mis võimaldas talle jooksvalt igasugust päevaravi ja füsioteraapiat ja muid asju teha). Ja muidugi mu tugivõrgustik, mis (eriti väikese lapse kasvatamise juures) tegelikult hästi tähtis on – ema, vend, vanaema ja sugulased ja kõik.
Nüüd, kui ma mõtlen, siis ainus oluline põhjus Haapsalus edasi elada ongi paar lähedast sõpra ja sugulased ja linna ilu. Ja meri. Aga see kuidagi… see ei ole enam emotsionaalselt kuidagi nii kaalukas argument, kui võib-olla võiks.
Tartus on ka sõbrad, ja Tartus on teater ja kinos näidatakse muid filme ka peale nende laiatarbekate. Tartus on kirjanike liidu Tartu osakond. Kolleegid. Kutsealased sidemed ja suust suhu, näost näkku liikuv info. Need jututeemad, millest mul pole Haapsalus enam aastaid kellegi teisega rääkida kui Otiga. Kirjandusüritused, millest ma õieti kunagi pole saanud osa võtta. Teatrietendused, mis mul aastaid on nägemata jäänud, sest Haapsallu tõsiseid tükke eriti ei tooda. Pullitegemine ja rõõmsameelsus, mis minust on kuidagi kohatult kaugele hakanud jääma… no näiteks et kui mina koos ühe oma paksu sõbraga kontserdil ette tantsima tahame minna, siis linna kultuurijuht keelab ja ütleb, et me solvame oma käitumisega Haapsalu kultuuriavalikkust. Või umbes nii.
Siiski tundub see ärapöördumine ja minek kuidagi väga hirmutav. Võimalik, et see on minus see Haapsalu osake, mis Oti arvates paneb inimese istuma ja mõtlema välja argumente, miks midagi teha ei saa.
Aga mõtelda ning aru pidada ju ikka võib…
Pagan küll, mul lihtsalt on viimased paar aastat juba selline sein-ees-tunne. Nagu oleks takerdunud kuhugi. Nagu tahaks hirmsasti sellest millestki välja saada, ära, vabasse vette. Aga tunne on loomulikult inimese sisemine asi ja seega ei tohiks sel lokatsiooniga mingit pistmist olla…? Varasema paarikümnel aastal pole seda ju olnud?
Me ju just käisimegi tegelikult Otiga koos Tartus, sel nädalavahetusel. Kirjanike liidu üldkogul ja pärast peol. Kuidas me küll seda sõitu ootasime! Aga järgmisel päeval tuli kohe hirmsa kiiruga jälle tagasi tulla, sest laupäeva õhtul pidime juba ilmuma teise pittu – kultuurimajja ühe meie rahvateatri juhi juubelile.
Siis kuidagi see kontrast lajataski nagu labidaga pähe.
Miks just nüüd? Kuidas me kõik need vahepealsed aastad nii rahulikutl hakkama saime?
Ehh, nüüd ma siin vigisen. Piinlik lausa.

Eks neid unistusi kuhugi minemisest on ennegi unistatud.

Õpetajatest. Streigist. Koormusest.

Ma hoian õpetajatele ja sellega seotult kogu Eestile pöialt, et selle palga-asjaga neil ikka minema hakkaks. Ja mõtlen, et nad on ikka jube kannatlikult. Isegi liiga kannatlikud. Palju kannatlikumad, kui mina, kes ma 2004. aastal koolist töölt ära tulin. Praeguseks hetkeks, st järgnevate aastate jooksul on sealt koolist muudesse ametitesse lahkunud päris mitu aktiivset ja tublit enam-vähem-umbes minuvanust pedagoogi, kellega toona koos töötasin ja kellelt palju õppisin. Noori aga sinna tööle tulnud minu teada ei olegi. Nagu paljudesse teistesse koolidesse Eestis. Noorte, alla 30-aastaste õpetajate hulk kõigi õpetajate seas on umbes 10 %, no ei jagu igale poole.
Pärast koolist ära tulekut on mul valdav mõte ikka kogu aeg olnud, et küll on hea, et tulema sain. Mitte ainult palga pärast. Hea küll, palk oli nutune jah, aga iseenesest oleks nagu suutnud sellega ellu jääda. Lihtsalt masendav oli see laviinina kuhjuv sekundaarsete tööde ja lisatööde maht, mis lõpuks sõna otseses mõttes hakkas domineerima poõhitöö üle, nii et ei saanud enam rahus lapsigi õpetada. Ma ütlen julgelt, et ei varem ega hiljem oma elus ei ole ma nii metsikult palju ja intensiivselt töötanud kui neil 8 aastal põhikooli vanema astme ja gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Normkoormusega või viimasel paaril tööaastal isegi normkoormusest tunni-paari võrra väiksemaga seejuures. Ühel aastal lasin endale 28 nädalatundi panna, st kuus suurt klassi, aga see oli minu jaoks juba täiesti hoomamatu koorem, ja ma jaksasin seda teha ainult ühe õppeaasta.
Kogu see aeg (kui just parasjagu tunnis klassi ees ei ole) tunned end veel mõnitatuna ka, sest see töövaev ja tööde maht ei ole palgaga kaugeltki tasakaalus. See, mis seal ametis mind 8 aastat kinni hoidis, oli rõõm oma õpilaste üle, kaasaelamine nende muredele ja rõõmudele, õnnestumistele ja ebaõnnestumistele, huvi nende jutte kuulata ja rõõmustada nende arenemise, edusammude ja saavutuste üle. Aga sinna vastaspoolele hakkas lihtsalt liiga palju negatiivset, ülearust, liigselt koormavat ja solvavalt paljut kuhjuma. Rõõmule justkui ei jäänudki enam ruumi.
Mul ei olnud pärast kahe tuhandendate alguse kooliuuendusi enam aega uusi raamatuid lugeda, telekat vaadata, perega õppeveerandi ajal kusagil käia, sõpradega aega veeta, iseendaga olla, rahulikult mõeldagi. Natuke aega seisin klassi ees, palju suurema osa aega parandasin töid, arenguvestlesin, viisin läbi kooliüritusi ja klassiõhtuid, saatsin ekskursioone ja õppekäike, koostasin ainekava ja punkte kooli arengukavasse, kaheksa vertikaallahtriga tööplaane terveks poolaastaks korraga, siis parandasin veerandite lõpus klassipäeviku järgi tööplaani iga päeva tegelikkusele vastavaks, sest juhtkond nõudis nii; iga veerandi lõpus kirjutasin ainetöö aruannet igale klassi kohta ja klassijuhatajatöö aruannet; korjasin toiduraha ja pildistamisraha ja teatriskäiguraha ja klassiõhturaha, tegin eraldi järelevastamisi ja õppekonsultatsioone, juhendasin eraldi olümpiaadidele ja konkurssidele minejaid, kooli uurimustöid, etlejaid, kooli ajalehte jne jne jne.
Tööpäev algas hommikul kaheksast ja lõppes öösiti ühe-kahe vahel, muidu ei saanud järgmine hommik üles. Tunnid vähemalt kolmeni, sagedamini neljani, siis pärast seda ühel nädalapäeval järelevastamine, teisel õppekonsultatsioonid, kolmandal juhendamised, neljandal etlejad, viiendal ma ei tea mis. Õppeaastas on 35 õppenädalat, sama palju oli mu klassis ka õpilasi – mis tähendas, et iga nädal õhtusel ajal peaks tulema ka üks arenguvestlus, sest lapsevanemad ei saa ju enamasti varem. Veerandis on ju ka klassiõhtu ja teatriskäik ja mõni koolipidu, paar korda õppeaasta jooksul lapsevanemate koosolek.
Ma pääsesin koolimajast väga harva varem koju kui pool viis. Enamasti kell viis. Selleks ajaks sai konsultatsioonide ja muu taolisega ühele poole. Aga mul on meeles päris-päris mitu korda, kus ma sain lasteaias hurjutada, et minu laps on jäänud rühma viimasena.
Umbes nädala tagant tuli vähemalt korra pärast kodus kiiruga tehtud õhtusööki veel koolimajja tagasi minna – mõnele juba nimetatud õhtusele ülesandele. Kui ei tulnud, siis sai kohe pärast õhtusööki hakata järgmise päeva tunde planeerima, materjale selleks otsima, kohandama, ja muidugi töid parandama. See töö ei lõppenud iialgi.
Alati, alati oli paks virn parandamata töid kodus lauaserval ega kahanenud, sest nii kui üks komplekt valmis sai, tuli kohe uues peale. Augeiase tallide puhastamine oli see. Ma käisin nendega nagu kass poegadega. Parandasin neid iga vaba tunni ajal, tundides ja konsultatsioonides laste iseseisva töö hetkedel, kodus – kogu aeg. Siis oli normiks, et iga klass tegi kirjandi ikka korra veerandis ja korra veerandis kirjutati ka etteütlus. Mis on õige. Ilma praktilise kirjutamiseta ei saa mitte kedagi kirjaoskajaks õpetada. Nende parandamisest ei päästnud mind mitte miski. Kirjanduse kontrolltööd ja muud tööd ja töökesed koostasin ma küll enda arust väga nutikalt ja niimoodi, et õpilased ise said anda olulise panuse nende äraparandamise heaks, neil oli vist lõpuks see stampne hindamistabel endilgi peas. Aga kirjandite, arutluste ja etteütlustega nii ei saa jah. Vanemas astmes on need ju pikad ka – etteütlus jooneline A4; gümnaasiumi kirjand umbes 3 lk A4. Ühe kirjandi korralikuks lugemiseks ja parandamiseks läks vähemalt 20 minutit. Etteütluse jaoks 5 – 10 minutit, olenevalt vigade arvust ja käekirjast. Klassid suured – korraga ees 35 kirjandit või 35 etteütlust, eks.
Pluss see, et pidevalt, normina oli vaja iseendal koostada oma õppevahendid, testid, kontrolltööd, harjutustikud, konspektid – sest neid lihtsalt ei olnud olemas ja/või ei olnud olemasolevad piisavas kvaliteedis, vajaliku ülesehitusega, nii tõhusad, kui mina vajanuks! Kui minu eesmärgiks oli saada oma õpilased võimalikult hästi asja oskama, siis ei saa “kuidagi läbi ajada”. Mina ajan kuidagi läbi ja siis panen lapsele kehvema hinde, kui ta muidu võiks saada, või?

Selge on see, et õpetajaametit saab pidada ka mitut moodi. Ma olen mõelnud, et tegelikult saaks ka eesti keele õpetaja oma tööd organiseerida nii, et kõik käiks kaheksast viieni ja kogu lugu. Ütleme, pikemaid kirjalikke töid ei teeks, vaid kogu kirjaharjutus viia lünkade täitmise peale (kui juhtkond lubab muidugi sellisel hulgal töölehti paljundada, sagedasti ei luba kahjuks. Mis tähendab, et kontrollitavaid kirjaharjutusi ei saagi teha.). Kirjanduse kontrolltööd koostada nii, et saaks vastata ei ja jah või ühesõnaliselt. Tegelikult, siis peaks keegi teine need kontrolltööd ja lünktekstid koostama, sest see enam tööaja sisse ei mahuks ju. Kaheksast kolmeni tunnid, siis ütleme kolmest neljani tund täiendtegevusteks õpilastega (järeleaitamine, järeltööd, juhendamised, arenguvestlus lõdva randmega ühel nädalapäeval kella neljast viieni – pere ise teab, kui kohale ei tule -, ja teistel päevadel siis kella neljast viieni järgmise päeva tundide ettevalmistus, materjalid kokku panna ja kavad läbi mõelda. Ja parandada paar tööd, mis selle ajaga jõuab. Pikalt saata ideed klassiõhtutest, õpilastega teatriskäigud, ringitöö, kooliürituste valvamine – võtku aga turvamehed, kui väga tahavad. Eksursioonide orgunn ja läbiviimine on delegeeritav ka mõnele lapsevanemale, kes viitsib. Kui ei viitsi, siis ei eksurseerigi… kui see just ei toimu tööpäeval kella kaheksast viieni või mõnel koolivaheajal, mis jääb õpetajate puhkuseajast välja. Koolivaheajad on mõistagi sisustatud koolitustega ja sellest ülejäävad paar päeva kaheksast viieni võib ju eelmise veerandi kirjandeid parandada. Kaheksa tunniga jõuab parandada tervelt 24 kirjandit, kolmveerand klassitäit. Kolme tööpäevaga on kahe klassi kirjandid parandatud nagu niuhti. Mis teiste klasside kirjanditega saab (sest õpetajal on õpetada ikka viis klassi vähemalt), tühja tost, sest ega nende eest palka ju ei saa.
Ja muidugi ei tohi õpetaja olla lapsiarmastav inimene, sest ta peab ju vastu panema provokatsioonidele, mis õhutaksid teda ületunnitööd tegema. Tal peab olema savi, ta peab külma kõhuga saama õpilastele veebruaris öelda: aa, need kirjandid, mis te oktoobris kirjutasite, on mul juba peaaegu parandatud. Olge kannatlikud.

Teate, peaaegu selliseid õpetajaid ongi päriselt ka olemas. Neid on küll vähe, aga selle eest on nad igavesed. Nemad juba selle tööga läbi ei põle. Ainult et minul on küll kahju lapsest, kes sellise õpetaja juurde satub.

See kõik tuli mulle erilise selgusega pähe, kui ma eile telekas Aaviksood nägin targalt rääkimas, et ülemäärase koormuse vältimiseks saavad õpetajad ise väga palju ära teha. Tõsi. Saavad.

Kuid kas ei oleks siiski lastele mõeldes palju arukam ministeeriumi tasemel sõnastada aineõpetaja ja klassijuhataja need tööülesanded, mis kontrollitult mahuvad tema määratud ja tasustatud tööaja sisse? Kuni seda ei tehta, seni koolielus jäävadki need 40 üldaja töötundi nädala kohta lõpmatuseni venima ja sinna sisse topitakse mis iganes muid kohustusi üldse kaalumata, palju reaalselt nende sooritamisele aega kulub – kaasa arvatud ka näiteks mitmeööpäevaste ekskursioonide saatmine. Ja kui need ülejäänud tunnid saaksid tasustatud ületundide normide kohaselt, siis tõenäoliselt ei oleks ka palkade ümber seda lamenti enam nii palju.
Lihtsalt see kõik eeldab, et haridusministeeriumi eestvõttel tuleks valmis kirjutada aineõpetajate ja klassijuhatajate konkreetsed ametijuhendid konkreetse sõnastatud tööülesannetega ja eeldatavate ajanormidega, mis nende tegevuste jaoks arvestatakse. See eeldab ka igale õpetajale ligipääsetavaid olemasolevaid ühtlustatud ning praktikas kontrollitud töömaterjale, harjutustikke, teste – ja nende koostamine ja netti riputamise initsiatiiv ei tohiks olla mitte õpetajate kodanikualgatus, vaid ministeeriumi enda kohustus hoolitseda, et see tehtud saaks.
Ja siis saab alles hakata reaalseid koormusi arvutama, arvesse võttes aine spetsiifikat (no tööõpetuse ja kehalise õpetajal ei ole arusaadavail põhjusil kodust töödeparandamist) ja õpilaste arvu selle õpetaja kohta. Mina oma õpsielu juures nägin küll, et tegeliku töökoormuse ei määra mitte klassi ees antud tundide arv, vaid õpilaste arv ühe õpetaja kohta – kui aine spetsiifika eeldab kirjalike tööde parandamist, siis just see määrabki.

Ja nüüd saavad minult mõttes ordeni kannatlikkuse kõik need, kes suutsid selle elupikkuse blogipostituse läbi lugeda. Õnnitlen! Ja õpetajatele hoian pöialt.

Postitus, mille ainus mõte on märtsikuu laul

Midagi ei ole juhtunud peale suure töötegemise. Kirjatööd on nii et tapab. Sellepärast ei ole ka peaaegu kuu aega blogi jaoks aega leidnud. Või tahtmist… või viitsimist… või pole nagu õieti olnud, millest kirjutada.
Ausalt öeldes, praegu ka ei ole.
Ja tuju pole ka olnud suurem asi. Mis siis, et kevad on käega katsuda, märts käes ja kajakad ilmusid nädalavahetusel linna üle vaatama. Muidu on nad välja ilmunud alles päris märtsikuu lõpus, sel aastal aga nii vara.

Ellil on jooksukas. Hermann käitub nagu seksmaniakk ja sellepärast ongi koerad püüdlikult eraldi, uksed vahelt lukus kah. Ei ole siin mingit mingit kutsikategemist. Ja kõik loomad ajavad karva.
Külvid on külvamata, sest ma ei tea veel, mida ja kui palju külvata. Mul on teatavaid mõtteid, mida ma pole jõudnud lõpuni selgeks mõelda ja sellepärast ma ei teagi veel midagi.
Hambaarsti juures olen nüüd käinud mitu raksu. Kui eile läksin, selgus, et enam polegi ühtegi auku, mida parandada. Ma loodan südamest oma hammastega ka ükskord surra, kui see päev kätte jõuab. Mul on ikkagi täitsa okei hambad, kui neljakümneselt pole ühtegi silda, implantaati või midagi muud taolist vaja läinud ja ainuke väljatõmmatud hammas on üks tarkusehammas. Ning selle kõige juures olen ma hambaarsti juures käinud suhteliselt stiihiliselt. Pärast järjekordset jõledat elamust tuleb nagu iseenesest viieaastane vahe sisse. Õnneks mu praegune hambaarst hoidub mulle selliseid elamusi valmistamast. Ta on lihtsalt parim. Pärast seda, kui eelmine aasta tema juures käisin, polnudki probleem sel aastal uuesti minna. Äkki suudangi korralikuks hakata.
Kuigi et olla täis-vastutustundeline täiskasvanud inimene, peaksin ma minema ka rinna- ja emakavähi uuringutele, mille sihtgruppi ma ealiselt nüüd kvalifitseerun ja mille jaoks haigekassa mulle kutseid saadab. Seni ma pole lihtsalt viitsinud.
Kui nüüd veel edasi mõtiskleda, et äkki peaks laskma perearstil ka vererõhku mõõta ja andma analüüsi veresuhkru ja kolesterooli määramiseks, siis see tundub ikka juba selge liialduse ning hüpohondriana.
Siit on ainult samm edasi testamendiküsimusteni.
Võib-olla ma ei jaksa ikka olla nii täiskasvanulik. Võib-olla just sellised mõtted ongi need, mis tuju ära võtavad. Ja siis see märts, mis põhimõtteliselt tundub nagu igevene. Lumehanged ikka veel poolde aia kõrgusse. Tundub täiesti lootusetu.

Leidsin sellise märtsikuu laulu: