Ma hoian õpetajatele ja sellega seotult kogu Eestile pöialt, et selle palga-asjaga neil ikka minema hakkaks. Ja mõtlen, et nad on ikka jube kannatlikult. Isegi liiga kannatlikud. Palju kannatlikumad, kui mina, kes ma 2004. aastal koolist töölt ära tulin. Praeguseks hetkeks, st järgnevate aastate jooksul on sealt koolist muudesse ametitesse lahkunud päris mitu aktiivset ja tublit enam-vähem-umbes minuvanust pedagoogi, kellega toona koos töötasin ja kellelt palju õppisin. Noori aga sinna tööle tulnud minu teada ei olegi. Nagu paljudesse teistesse koolidesse Eestis. Noorte, alla 30-aastaste õpetajate hulk kõigi õpetajate seas on umbes 10 %, no ei jagu igale poole.
Pärast koolist ära tulekut on mul valdav mõte ikka kogu aeg olnud, et küll on hea, et tulema sain. Mitte ainult palga pärast. Hea küll, palk oli nutune jah, aga iseenesest oleks nagu suutnud sellega ellu jääda. Lihtsalt masendav oli see laviinina kuhjuv sekundaarsete tööde ja lisatööde maht, mis lõpuks sõna otseses mõttes hakkas domineerima poõhitöö üle, nii et ei saanud enam rahus lapsigi õpetada. Ma ütlen julgelt, et ei varem ega hiljem oma elus ei ole ma nii metsikult palju ja intensiivselt töötanud kui neil 8 aastal põhikooli vanema astme ja gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Normkoormusega või viimasel paaril tööaastal isegi normkoormusest tunni-paari võrra väiksemaga seejuures. Ühel aastal lasin endale 28 nädalatundi panna, st kuus suurt klassi, aga see oli minu jaoks juba täiesti hoomamatu koorem, ja ma jaksasin seda teha ainult ühe õppeaasta.
Kogu see aeg (kui just parasjagu tunnis klassi ees ei ole) tunned end veel mõnitatuna ka, sest see töövaev ja tööde maht ei ole palgaga kaugeltki tasakaalus. See, mis seal ametis mind 8 aastat kinni hoidis, oli rõõm oma õpilaste üle, kaasaelamine nende muredele ja rõõmudele, õnnestumistele ja ebaõnnestumistele, huvi nende jutte kuulata ja rõõmustada nende arenemise, edusammude ja saavutuste üle. Aga sinna vastaspoolele hakkas lihtsalt liiga palju negatiivset, ülearust, liigselt koormavat ja solvavalt paljut kuhjuma. Rõõmule justkui ei jäänudki enam ruumi.
Mul ei olnud pärast kahe tuhandendate alguse kooliuuendusi enam aega uusi raamatuid lugeda, telekat vaadata, perega õppeveerandi ajal kusagil käia, sõpradega aega veeta, iseendaga olla, rahulikult mõeldagi. Natuke aega seisin klassi ees, palju suurema osa aega parandasin töid, arenguvestlesin, viisin läbi kooliüritusi ja klassiõhtuid, saatsin ekskursioone ja õppekäike, koostasin ainekava ja punkte kooli arengukavasse, kaheksa vertikaallahtriga tööplaane terveks poolaastaks korraga, siis parandasin veerandite lõpus klassipäeviku järgi tööplaani iga päeva tegelikkusele vastavaks, sest juhtkond nõudis nii; iga veerandi lõpus kirjutasin ainetöö aruannet igale klassi kohta ja klassijuhatajatöö aruannet; korjasin toiduraha ja pildistamisraha ja teatriskäiguraha ja klassiõhturaha, tegin eraldi järelevastamisi ja õppekonsultatsioone, juhendasin eraldi olümpiaadidele ja konkurssidele minejaid, kooli uurimustöid, etlejaid, kooli ajalehte jne jne jne.
Tööpäev algas hommikul kaheksast ja lõppes öösiti ühe-kahe vahel, muidu ei saanud järgmine hommik üles. Tunnid vähemalt kolmeni, sagedamini neljani, siis pärast seda ühel nädalapäeval järelevastamine, teisel õppekonsultatsioonid, kolmandal juhendamised, neljandal etlejad, viiendal ma ei tea mis. Õppeaastas on 35 õppenädalat, sama palju oli mu klassis ka õpilasi – mis tähendas, et iga nädal õhtusel ajal peaks tulema ka üks arenguvestlus, sest lapsevanemad ei saa ju enamasti varem. Veerandis on ju ka klassiõhtu ja teatriskäik ja mõni koolipidu, paar korda õppeaasta jooksul lapsevanemate koosolek.
Ma pääsesin koolimajast väga harva varem koju kui pool viis. Enamasti kell viis. Selleks ajaks sai konsultatsioonide ja muu taolisega ühele poole. Aga mul on meeles päris-päris mitu korda, kus ma sain lasteaias hurjutada, et minu laps on jäänud rühma viimasena.
Umbes nädala tagant tuli vähemalt korra pärast kodus kiiruga tehtud õhtusööki veel koolimajja tagasi minna – mõnele juba nimetatud õhtusele ülesandele. Kui ei tulnud, siis sai kohe pärast õhtusööki hakata järgmise päeva tunde planeerima, materjale selleks otsima, kohandama, ja muidugi töid parandama. See töö ei lõppenud iialgi.
Alati, alati oli paks virn parandamata töid kodus lauaserval ega kahanenud, sest nii kui üks komplekt valmis sai, tuli kohe uues peale. Augeiase tallide puhastamine oli see. Ma käisin nendega nagu kass poegadega. Parandasin neid iga vaba tunni ajal, tundides ja konsultatsioonides laste iseseisva töö hetkedel, kodus – kogu aeg. Siis oli normiks, et iga klass tegi kirjandi ikka korra veerandis ja korra veerandis kirjutati ka etteütlus. Mis on õige. Ilma praktilise kirjutamiseta ei saa mitte kedagi kirjaoskajaks õpetada. Nende parandamisest ei päästnud mind mitte miski. Kirjanduse kontrolltööd ja muud tööd ja töökesed koostasin ma küll enda arust väga nutikalt ja niimoodi, et õpilased ise said anda olulise panuse nende äraparandamise heaks, neil oli vist lõpuks see stampne hindamistabel endilgi peas. Aga kirjandite, arutluste ja etteütlustega nii ei saa jah. Vanemas astmes on need ju pikad ka – etteütlus jooneline A4; gümnaasiumi kirjand umbes 3 lk A4. Ühe kirjandi korralikuks lugemiseks ja parandamiseks läks vähemalt 20 minutit. Etteütluse jaoks 5 – 10 minutit, olenevalt vigade arvust ja käekirjast. Klassid suured – korraga ees 35 kirjandit või 35 etteütlust, eks.
Pluss see, et pidevalt, normina oli vaja iseendal koostada oma õppevahendid, testid, kontrolltööd, harjutustikud, konspektid – sest neid lihtsalt ei olnud olemas ja/või ei olnud olemasolevad piisavas kvaliteedis, vajaliku ülesehitusega, nii tõhusad, kui mina vajanuks! Kui minu eesmärgiks oli saada oma õpilased võimalikult hästi asja oskama, siis ei saa “kuidagi läbi ajada”. Mina ajan kuidagi läbi ja siis panen lapsele kehvema hinde, kui ta muidu võiks saada, või?
Selge on see, et õpetajaametit saab pidada ka mitut moodi. Ma olen mõelnud, et tegelikult saaks ka eesti keele õpetaja oma tööd organiseerida nii, et kõik käiks kaheksast viieni ja kogu lugu. Ütleme, pikemaid kirjalikke töid ei teeks, vaid kogu kirjaharjutus viia lünkade täitmise peale (kui juhtkond lubab muidugi sellisel hulgal töölehti paljundada, sagedasti ei luba kahjuks. Mis tähendab, et kontrollitavaid kirjaharjutusi ei saagi teha.). Kirjanduse kontrolltööd koostada nii, et saaks vastata ei ja jah või ühesõnaliselt. Tegelikult, siis peaks keegi teine need kontrolltööd ja lünktekstid koostama, sest see enam tööaja sisse ei mahuks ju. Kaheksast kolmeni tunnid, siis ütleme kolmest neljani tund täiendtegevusteks õpilastega (järeleaitamine, järeltööd, juhendamised, arenguvestlus lõdva randmega ühel nädalapäeval kella neljast viieni – pere ise teab, kui kohale ei tule -, ja teistel päevadel siis kella neljast viieni järgmise päeva tundide ettevalmistus, materjalid kokku panna ja kavad läbi mõelda. Ja parandada paar tööd, mis selle ajaga jõuab. Pikalt saata ideed klassiõhtutest, õpilastega teatriskäigud, ringitöö, kooliürituste valvamine – võtku aga turvamehed, kui väga tahavad. Eksursioonide orgunn ja läbiviimine on delegeeritav ka mõnele lapsevanemale, kes viitsib. Kui ei viitsi, siis ei eksurseerigi… kui see just ei toimu tööpäeval kella kaheksast viieni või mõnel koolivaheajal, mis jääb õpetajate puhkuseajast välja. Koolivaheajad on mõistagi sisustatud koolitustega ja sellest ülejäävad paar päeva kaheksast viieni võib ju eelmise veerandi kirjandeid parandada. Kaheksa tunniga jõuab parandada tervelt 24 kirjandit, kolmveerand klassitäit. Kolme tööpäevaga on kahe klassi kirjandid parandatud nagu niuhti. Mis teiste klasside kirjanditega saab (sest õpetajal on õpetada ikka viis klassi vähemalt), tühja tost, sest ega nende eest palka ju ei saa.
Ja muidugi ei tohi õpetaja olla lapsiarmastav inimene, sest ta peab ju vastu panema provokatsioonidele, mis õhutaksid teda ületunnitööd tegema. Tal peab olema savi, ta peab külma kõhuga saama õpilastele veebruaris öelda: aa, need kirjandid, mis te oktoobris kirjutasite, on mul juba peaaegu parandatud. Olge kannatlikud.
Teate, peaaegu selliseid õpetajaid ongi päriselt ka olemas. Neid on küll vähe, aga selle eest on nad igavesed. Nemad juba selle tööga läbi ei põle. Ainult et minul on küll kahju lapsest, kes sellise õpetaja juurde satub.
See kõik tuli mulle erilise selgusega pähe, kui ma eile telekas Aaviksood nägin targalt rääkimas, et ülemäärase koormuse vältimiseks saavad õpetajad ise väga palju ära teha. Tõsi. Saavad.
Kuid kas ei oleks siiski lastele mõeldes palju arukam ministeeriumi tasemel sõnastada aineõpetaja ja klassijuhataja need tööülesanded, mis kontrollitult mahuvad tema määratud ja tasustatud tööaja sisse? Kuni seda ei tehta, seni koolielus jäävadki need 40 üldaja töötundi nädala kohta lõpmatuseni venima ja sinna sisse topitakse mis iganes muid kohustusi üldse kaalumata, palju reaalselt nende sooritamisele aega kulub – kaasa arvatud ka näiteks mitmeööpäevaste ekskursioonide saatmine. Ja kui need ülejäänud tunnid saaksid tasustatud ületundide normide kohaselt, siis tõenäoliselt ei oleks ka palkade ümber seda lamenti enam nii palju.
Lihtsalt see kõik eeldab, et haridusministeeriumi eestvõttel tuleks valmis kirjutada aineõpetajate ja klassijuhatajate konkreetsed ametijuhendid konkreetse sõnastatud tööülesannetega ja eeldatavate ajanormidega, mis nende tegevuste jaoks arvestatakse. See eeldab ka igale õpetajale ligipääsetavaid olemasolevaid ühtlustatud ning praktikas kontrollitud töömaterjale, harjutustikke, teste – ja nende koostamine ja netti riputamise initsiatiiv ei tohiks olla mitte õpetajate kodanikualgatus, vaid ministeeriumi enda kohustus hoolitseda, et see tehtud saaks.
Ja siis saab alles hakata reaalseid koormusi arvutama, arvesse võttes aine spetsiifikat (no tööõpetuse ja kehalise õpetajal ei ole arusaadavail põhjusil kodust töödeparandamist) ja õpilaste arvu selle õpetaja kohta. Mina oma õpsielu juures nägin küll, et tegeliku töökoormuse ei määra mitte klassi ees antud tundide arv, vaid õpilaste arv ühe õpetaja kohta – kui aine spetsiifika eeldab kirjalike tööde parandamist, siis just see määrabki.
Ja nüüd saavad minult mõttes ordeni kannatlikkuse kõik need, kes suutsid selle elupikkuse blogipostituse läbi lugeda. Õnnitlen! Ja õpetajatele hoian pöialt.
Aidi Vallik avalikult 