Õpetajatest. Streigist. Koormusest.

Ma hoian õpetajatele ja sellega seotult kogu Eestile pöialt, et selle palga-asjaga neil ikka minema hakkaks. Ja mõtlen, et nad on ikka jube kannatlikult. Isegi liiga kannatlikud. Palju kannatlikumad, kui mina, kes ma 2004. aastal koolist töölt ära tulin. Praeguseks hetkeks, st järgnevate aastate jooksul on sealt koolist muudesse ametitesse lahkunud päris mitu aktiivset ja tublit enam-vähem-umbes minuvanust pedagoogi, kellega toona koos töötasin ja kellelt palju õppisin. Noori aga sinna tööle tulnud minu teada ei olegi. Nagu paljudesse teistesse koolidesse Eestis. Noorte, alla 30-aastaste õpetajate hulk kõigi õpetajate seas on umbes 10 %, no ei jagu igale poole.
Pärast koolist ära tulekut on mul valdav mõte ikka kogu aeg olnud, et küll on hea, et tulema sain. Mitte ainult palga pärast. Hea küll, palk oli nutune jah, aga iseenesest oleks nagu suutnud sellega ellu jääda. Lihtsalt masendav oli see laviinina kuhjuv sekundaarsete tööde ja lisatööde maht, mis lõpuks sõna otseses mõttes hakkas domineerima poõhitöö üle, nii et ei saanud enam rahus lapsigi õpetada. Ma ütlen julgelt, et ei varem ega hiljem oma elus ei ole ma nii metsikult palju ja intensiivselt töötanud kui neil 8 aastal põhikooli vanema astme ja gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Normkoormusega või viimasel paaril tööaastal isegi normkoormusest tunni-paari võrra väiksemaga seejuures. Ühel aastal lasin endale 28 nädalatundi panna, st kuus suurt klassi, aga see oli minu jaoks juba täiesti hoomamatu koorem, ja ma jaksasin seda teha ainult ühe õppeaasta.
Kogu see aeg (kui just parasjagu tunnis klassi ees ei ole) tunned end veel mõnitatuna ka, sest see töövaev ja tööde maht ei ole palgaga kaugeltki tasakaalus. See, mis seal ametis mind 8 aastat kinni hoidis, oli rõõm oma õpilaste üle, kaasaelamine nende muredele ja rõõmudele, õnnestumistele ja ebaõnnestumistele, huvi nende jutte kuulata ja rõõmustada nende arenemise, edusammude ja saavutuste üle. Aga sinna vastaspoolele hakkas lihtsalt liiga palju negatiivset, ülearust, liigselt koormavat ja solvavalt paljut kuhjuma. Rõõmule justkui ei jäänudki enam ruumi.
Mul ei olnud pärast kahe tuhandendate alguse kooliuuendusi enam aega uusi raamatuid lugeda, telekat vaadata, perega õppeveerandi ajal kusagil käia, sõpradega aega veeta, iseendaga olla, rahulikult mõeldagi. Natuke aega seisin klassi ees, palju suurema osa aega parandasin töid, arenguvestlesin, viisin läbi kooliüritusi ja klassiõhtuid, saatsin ekskursioone ja õppekäike, koostasin ainekava ja punkte kooli arengukavasse, kaheksa vertikaallahtriga tööplaane terveks poolaastaks korraga, siis parandasin veerandite lõpus klassipäeviku järgi tööplaani iga päeva tegelikkusele vastavaks, sest juhtkond nõudis nii; iga veerandi lõpus kirjutasin ainetöö aruannet igale klassi kohta ja klassijuhatajatöö aruannet; korjasin toiduraha ja pildistamisraha ja teatriskäiguraha ja klassiõhturaha, tegin eraldi järelevastamisi ja õppekonsultatsioone, juhendasin eraldi olümpiaadidele ja konkurssidele minejaid, kooli uurimustöid, etlejaid, kooli ajalehte jne jne jne.
Tööpäev algas hommikul kaheksast ja lõppes öösiti ühe-kahe vahel, muidu ei saanud järgmine hommik üles. Tunnid vähemalt kolmeni, sagedamini neljani, siis pärast seda ühel nädalapäeval järelevastamine, teisel õppekonsultatsioonid, kolmandal juhendamised, neljandal etlejad, viiendal ma ei tea mis. Õppeaastas on 35 õppenädalat, sama palju oli mu klassis ka õpilasi – mis tähendas, et iga nädal õhtusel ajal peaks tulema ka üks arenguvestlus, sest lapsevanemad ei saa ju enamasti varem. Veerandis on ju ka klassiõhtu ja teatriskäik ja mõni koolipidu, paar korda õppeaasta jooksul lapsevanemate koosolek.
Ma pääsesin koolimajast väga harva varem koju kui pool viis. Enamasti kell viis. Selleks ajaks sai konsultatsioonide ja muu taolisega ühele poole. Aga mul on meeles päris-päris mitu korda, kus ma sain lasteaias hurjutada, et minu laps on jäänud rühma viimasena.
Umbes nädala tagant tuli vähemalt korra pärast kodus kiiruga tehtud õhtusööki veel koolimajja tagasi minna – mõnele juba nimetatud õhtusele ülesandele. Kui ei tulnud, siis sai kohe pärast õhtusööki hakata järgmise päeva tunde planeerima, materjale selleks otsima, kohandama, ja muidugi töid parandama. See töö ei lõppenud iialgi.
Alati, alati oli paks virn parandamata töid kodus lauaserval ega kahanenud, sest nii kui üks komplekt valmis sai, tuli kohe uues peale. Augeiase tallide puhastamine oli see. Ma käisin nendega nagu kass poegadega. Parandasin neid iga vaba tunni ajal, tundides ja konsultatsioonides laste iseseisva töö hetkedel, kodus – kogu aeg. Siis oli normiks, et iga klass tegi kirjandi ikka korra veerandis ja korra veerandis kirjutati ka etteütlus. Mis on õige. Ilma praktilise kirjutamiseta ei saa mitte kedagi kirjaoskajaks õpetada. Nende parandamisest ei päästnud mind mitte miski. Kirjanduse kontrolltööd ja muud tööd ja töökesed koostasin ma küll enda arust väga nutikalt ja niimoodi, et õpilased ise said anda olulise panuse nende äraparandamise heaks, neil oli vist lõpuks see stampne hindamistabel endilgi peas. Aga kirjandite, arutluste ja etteütlustega nii ei saa jah. Vanemas astmes on need ju pikad ka – etteütlus jooneline A4; gümnaasiumi kirjand umbes 3 lk A4. Ühe kirjandi korralikuks lugemiseks ja parandamiseks läks vähemalt 20 minutit. Etteütluse jaoks 5 – 10 minutit, olenevalt vigade arvust ja käekirjast. Klassid suured – korraga ees 35 kirjandit või 35 etteütlust, eks.
Pluss see, et pidevalt, normina oli vaja iseendal koostada oma õppevahendid, testid, kontrolltööd, harjutustikud, konspektid – sest neid lihtsalt ei olnud olemas ja/või ei olnud olemasolevad piisavas kvaliteedis, vajaliku ülesehitusega, nii tõhusad, kui mina vajanuks! Kui minu eesmärgiks oli saada oma õpilased võimalikult hästi asja oskama, siis ei saa “kuidagi läbi ajada”. Mina ajan kuidagi läbi ja siis panen lapsele kehvema hinde, kui ta muidu võiks saada, või?

Selge on see, et õpetajaametit saab pidada ka mitut moodi. Ma olen mõelnud, et tegelikult saaks ka eesti keele õpetaja oma tööd organiseerida nii, et kõik käiks kaheksast viieni ja kogu lugu. Ütleme, pikemaid kirjalikke töid ei teeks, vaid kogu kirjaharjutus viia lünkade täitmise peale (kui juhtkond lubab muidugi sellisel hulgal töölehti paljundada, sagedasti ei luba kahjuks. Mis tähendab, et kontrollitavaid kirjaharjutusi ei saagi teha.). Kirjanduse kontrolltööd koostada nii, et saaks vastata ei ja jah või ühesõnaliselt. Tegelikult, siis peaks keegi teine need kontrolltööd ja lünktekstid koostama, sest see enam tööaja sisse ei mahuks ju. Kaheksast kolmeni tunnid, siis ütleme kolmest neljani tund täiendtegevusteks õpilastega (järeleaitamine, järeltööd, juhendamised, arenguvestlus lõdva randmega ühel nädalapäeval kella neljast viieni – pere ise teab, kui kohale ei tule -, ja teistel päevadel siis kella neljast viieni järgmise päeva tundide ettevalmistus, materjalid kokku panna ja kavad läbi mõelda. Ja parandada paar tööd, mis selle ajaga jõuab. Pikalt saata ideed klassiõhtutest, õpilastega teatriskäigud, ringitöö, kooliürituste valvamine – võtku aga turvamehed, kui väga tahavad. Eksursioonide orgunn ja läbiviimine on delegeeritav ka mõnele lapsevanemale, kes viitsib. Kui ei viitsi, siis ei eksurseerigi… kui see just ei toimu tööpäeval kella kaheksast viieni või mõnel koolivaheajal, mis jääb õpetajate puhkuseajast välja. Koolivaheajad on mõistagi sisustatud koolitustega ja sellest ülejäävad paar päeva kaheksast viieni võib ju eelmise veerandi kirjandeid parandada. Kaheksa tunniga jõuab parandada tervelt 24 kirjandit, kolmveerand klassitäit. Kolme tööpäevaga on kahe klassi kirjandid parandatud nagu niuhti. Mis teiste klasside kirjanditega saab (sest õpetajal on õpetada ikka viis klassi vähemalt), tühja tost, sest ega nende eest palka ju ei saa.
Ja muidugi ei tohi õpetaja olla lapsiarmastav inimene, sest ta peab ju vastu panema provokatsioonidele, mis õhutaksid teda ületunnitööd tegema. Tal peab olema savi, ta peab külma kõhuga saama õpilastele veebruaris öelda: aa, need kirjandid, mis te oktoobris kirjutasite, on mul juba peaaegu parandatud. Olge kannatlikud.

Teate, peaaegu selliseid õpetajaid ongi päriselt ka olemas. Neid on küll vähe, aga selle eest on nad igavesed. Nemad juba selle tööga läbi ei põle. Ainult et minul on küll kahju lapsest, kes sellise õpetaja juurde satub.

See kõik tuli mulle erilise selgusega pähe, kui ma eile telekas Aaviksood nägin targalt rääkimas, et ülemäärase koormuse vältimiseks saavad õpetajad ise väga palju ära teha. Tõsi. Saavad.

Kuid kas ei oleks siiski lastele mõeldes palju arukam ministeeriumi tasemel sõnastada aineõpetaja ja klassijuhataja need tööülesanded, mis kontrollitult mahuvad tema määratud ja tasustatud tööaja sisse? Kuni seda ei tehta, seni koolielus jäävadki need 40 üldaja töötundi nädala kohta lõpmatuseni venima ja sinna sisse topitakse mis iganes muid kohustusi üldse kaalumata, palju reaalselt nende sooritamisele aega kulub – kaasa arvatud ka näiteks mitmeööpäevaste ekskursioonide saatmine. Ja kui need ülejäänud tunnid saaksid tasustatud ületundide normide kohaselt, siis tõenäoliselt ei oleks ka palkade ümber seda lamenti enam nii palju.
Lihtsalt see kõik eeldab, et haridusministeeriumi eestvõttel tuleks valmis kirjutada aineõpetajate ja klassijuhatajate konkreetsed ametijuhendid konkreetse sõnastatud tööülesannetega ja eeldatavate ajanormidega, mis nende tegevuste jaoks arvestatakse. See eeldab ka igale õpetajale ligipääsetavaid olemasolevaid ühtlustatud ning praktikas kontrollitud töömaterjale, harjutustikke, teste – ja nende koostamine ja netti riputamise initsiatiiv ei tohiks olla mitte õpetajate kodanikualgatus, vaid ministeeriumi enda kohustus hoolitseda, et see tehtud saaks.
Ja siis saab alles hakata reaalseid koormusi arvutama, arvesse võttes aine spetsiifikat (no tööõpetuse ja kehalise õpetajal ei ole arusaadavail põhjusil kodust töödeparandamist) ja õpilaste arvu selle õpetaja kohta. Mina oma õpsielu juures nägin küll, et tegeliku töökoormuse ei määra mitte klassi ees antud tundide arv, vaid õpilaste arv ühe õpetaja kohta – kui aine spetsiifika eeldab kirjalike tööde parandamist, siis just see määrabki.

Ja nüüd saavad minult mõttes ordeni kannatlikkuse kõik need, kes suutsid selle elupikkuse blogipostituse läbi lugeda. Õnnitlen! Ja õpetajatele hoian pöialt.

Advertisements

16 kommentaari

  1. Aime Klandorf said,

    9. märts 2012 kell 08:53

    Aidi, õpetaja üldtööaeg on 35 tundi. Nii et kõik, mis sellest üle, on ületunnitöö. Ma ei tea ühtegi eesti keele ja kirjanduse õpetajat, kes üldtööaja sisse oma töö ära mahutaks. Aitäh eesti keele õpetaja töö hulgast mõtteid jagamast.

    Aime Klandorf

  2. Pilditasku said,

    9. märts 2012 kell 08:56

    Toetan õpetajate protesti, kuid ei toeta nende nõudmisi.
    Toetan meeleavaldust kui poliitilist aktsiooni andmaks teada otsustajatele, et meiega ei saa teha mida iganes.
    Meil on oma vajadused ja õigused.
    Palganõudmisega on aga nii, et tõesti väga paljud ei saa rängemagi koormuse juures sedagi palka.
    Eelarvelised töökohad võivad olla siiski mõistlikus sõltuvuses maksumaksja keskmisega

  3. thela said,

    9. märts 2012 kell 09:02

    Ma olen asjast küll kaugelseisev isik, aga miskipärast on mullegi jäänud mulje, et õpetajate põhiprobleem on hoopis ülekoormus. See postitus ainult kinnitab mu arvamust.

  4. Mare said,

    9. märts 2012 kell 09:08

    Suur aitäh väga põhjaliku ja üldsust valgustava postituse eest. Kõik see, mis kirja sai pandud, see on tõsi. Valusalt tõsi…

    Kah õpetaja

  5. kris said,

    9. märts 2012 kell 09:09

    Tänan! Enda mõtete ja tundmuste avaldamise eest. Mõtlesin praegu, et seda kirjutatut võiks lugeda ka kusagilt ajaleheveerult ja lugeda rohkem inimesi kui need, kes siia blogisse vaatavad. Oluline on just see vahe, õpetaja ja Õpetaja vahel. Imetlen ja vaatan suure austusega inimesi, kes käivad ja toimivad oma südame järgi. Aitäh Sullegi, Aidi! Jah, see tasakaalu leidmine iseenda elu ja töö vahel, see on raske ja see kõik annabki see märku, et midagi on ikka väga paigast ära. Peaks ju olema loogiline, et töö kõrval on võimalik ka iseenda isiklikku elu elada normaalselt. Ja hea on kui inimene selle sisse ära ei upu, ja enne sellest väljub. Kurb, samas vajalik, enne kui midagi ei muutu. Aga rõõm on ju , et hakkatakse rääkima, kasvõi vähesel määral. Siis tuleb ka julgus seista tõe eest. Kindlat ja tundlikku meelt. Veekord tänan.

  6. kris said,

    9. märts 2012 kell 09:18

    ps. ise ka õpetaja 🙂

  7. Eva Koff said,

    9. märts 2012 kell 10:05

    Nii see on, nagu Sa kirjutad. Täpselt nii. Olen töötanud ühes koolis, kus direktor soovitas palka juurde küsinud emakeeleõpetajal järele mõelda, miks ta siis ikkagi selle aine valis, oleks võinud ju kehalise kasvatuse õpetajaks õppida! Mina võtan mütsi maha just eelkõige eesti keele ja kirjanduse õpetajate ees, nende töökoormus ületab juba igasugused piirid. Võõrkeeleõpetaja töötab väikestes rühmades ja õpilaste keeleoskuse piiratuse tõttu ka veidi piiratuma sisuga, nt kirjandeid ema- või B-keeles ei saa ju sisulise keerukuse osas võrrelda.
    Aga kuidas jõuaks need väga konkreetsed küsimused ministeeriumi? Oleks vaja punkt punktilt kirja panna ülesanded, mis mahuvad 35 tunni sisse, täpselt nagu Sa ütled. Ja ülejäänu eest maksta ületunnitasu. See oleks ainus võimalus, muidu me jäämegi hämama, et “olge efektiivsemad” ja “planeerige paremini”… Samas, mingil hetkel tundub, et õpetajal on valik: kas võidelda või elada, püüdes leida kuldne kesktee ja tasakaal ainult iseenda jaoks… sest elu saab enne otsa, kui võitlus lõpeb.
    Mis aga puutub bürokraatiasse ja aruandlusse, millest kirjutad, siis mulle tundub, et siin on siiski ka kooli juhtkonnal valida, kui palju ta neid “ülevalt tulnud korraldusi” oma õpetajatel täita käsib ja kui oluliseks neid peab. Mul näiteks praegu selline töökoht, kus suuremat osa Sinu kirjeldatud aruandlusest ei eksisteeri (kui eksisteeriks, oleks kohe minek ka). Mis teeb rõõmsaks.

  8. Terje said,

    9. märts 2012 kell 11:55

    Mõned mõtted täienduseks. Minu ülejärgmine nädal (loe vaheaeg) näeb välja järgmine: koolitus, töö dokumentatsiooniga (kirjanduse ainekava ja uue aine uurimistöö alused tööplaani koostamine; olen viimase puhul kõike ise nokitsenud, sest materjale ju pole tähtaeg oli tegelikult eelmise a lõpus), kohustuslike teoste lugemine +selle juurde kuuluvate töölehtede-lug-kontrollide koostamine (et oleks ikka huvitav ja kaasaegne), XII klassi kirjandite parandamine. Hetkel teen ka detektiivitööd klassijuhataja rollis: üritan saada ühendust ühe Soome suundunud lapsevanemaga (otse loomulikult oma telefoni ja isikliku kuluga … irw), kelle laps on praktiliselt üksi ja kelle justkui lumepallina suurenevaid probleeme nii õppimise kui ka käitumisega tuleb mul lahendada, südant valutada.
    Kõige selle taustal olen siiralt tänulik taevaisale (ja ma tõesti ei tea, kellele veel peaks olema) oma vahva nelja poja eest, kes pakuvad rõõmu, on abivalmid, tublid, õpivad jne jne, ning pole kunagi mulle minu tööd ette heitnud. Emale, kes, olles terve päeva teisi lapsi õpetanud, kuulanud, kasvatanud, muretsenud, teatrisse/ekskursioonile viinud, jõuab õhtuti rampväsinuna koju.
    Aitäh nii tõetruu kirjatüki eest:) … ikka kipud töösse mattununa mõtlema, et oled ainus luuser: töö matab enda alla, ei jõua, kodu-mees-lapsed hooletusse jäänud … Hea meel on tunda, et pole üksi siin rabelevas, kohati hullumeelselt kihutavas maailmas. Meie õpetajate hääl peaks jõulisemalt kõlama. Jaksu ja jõudu kõigile toredatele eesti õpetajatele!

  9. aidivallik said,

    9. märts 2012 kell 17:15

    Kõigepealt peaks Emakeeleõpetajate Selts või miks mitte ka kogu õpetajate ametiühing ministeeriumilt nõudma töömaterjalidega varustatust. Olukord, kus õpikute-töövihikute koostamist ei suuna ega isegi konsulteeri haridusministeerium, on hariduse seisukohalt täiesti jabur.
    Õpikud peavad vastama ainekavadele ja õpilasel peab olema võimalik neist ka iseseisvalt õppida. Õpetajad – te teate, et seni suures osas see nii ei ole olnud. Õpikud ei ole sageli eakohased, sageli on neis palju ülemäärast materjali, gümnaasiumi õppekirjandus on laiali paljude erinevate temaatiliste õpikute vahel, millest näiteks kahe peatüki läbivõtmiseks on tunniaja suhtes kokkuhoidlikum selliseid õpikuid õpilaste kätte mitte laenutadagi – mis viib, jumal paraku, sellest muidu väga heast materjalist taas konspektide kirjutamiseni. Õppekorralduse seisukohalt ei ole see tegelikult otstarbekas, KUIGI need temaatilised õpikud on sisult tihti väga head. Lihtsalt – kogu seda infot ainekava ei hõlma ja seega ka gümnaasium ei kasuta. Humanitaarharus on muidugi suurem mahukus õigustatud, aga ka see peaks olema paigutatud ainekavapõhisesse õpikusse.
    Kõik see õpikutega seonduv eeldab, et ministeerium võtab kontrolli õpikute tootmise ja kirjastamise üle enda kätte ja kontrollib nende sisu, keelt, metoodikat, vastavust ainekavale ja otstarbekat ülesehitust ka konkreetselt.

    Haridusministeeriumi ülesanne peab olema ka korraldada ammendav kogum igale õpetajale ligipääsetavaid töölehti, tunnikonspekte, kontrolltöid, kõiki õpistiile katvaid harjutusi iga riiklikus ainekavas ette nähtud õppeteema käsitlemise kohta igas aines. Need materjalid võivad olla ka ainult veebis, aga neid peab olema küllaldasel hiulgal ja mitmes variandis iga teema kohta. Nii on enamiku arenenud maade koolisüsteemides! Ka Soomes saab noor õpetaja anda tundi riiklikult heakskiidetud tunnikonspekti järgi ega pea ise iga kord jalgratast leiutama hakkama. Lihtsalt ministeerium peab korraldama kas või sellise veebikeskkonna ja selle haldamise, esitama õpetaja-metoodikutele vastavad tellimused ja organiseerima lisamaterjalide kogumisi paljude erinevate õpetajate käest – loomulikult nende eest mingit tasu makstes, sest ise koostatud harjutus või test on selle õpetaja looming ja töö. Siis oleks reaõpetajatel ka rohkem motivatsiooni oma isiklikke töömaterjale teistega jagada.
    Kui õppematerjalide ja tunnikonspektide ise koostamine on õpetaja otseste töökohustuste hulgast välja viidud (selle asemel on tekitatud rahaliselt motiveeriv v õ i m a l u s seda teha ja oma tööd teistega jagada) , siis see on juba märgatav, väga märgatav töökoormuse vähenemine.

  10. aidivallik said,

    9. märts 2012 kell 18:40

    Panin emakeeleõpetajate seltsi listi sellise postituse. Ühesõnaga – arvutasin siin natuke.

    Tere!

    Ma selle esimese punkti kohta mõtlen, et eesti keele õpetaja ( ja miks mitte ka teiste üldainete õpetajate) töökoormuse arvutamise aluseks peaks ikkagi olema just õpilaste arv, sest sellest sõltub õppetegevuseks vajalike kirjalike tööde parandamise aeg, mis annab lõviosa kogu eesti keele õpetaja koormusest üldse.
    Eesti keel:
    Kui võtta aluseks PK vanema astme ja G emakeeleõpetaja töös see vana tuntud norm, et kirjand ja etteütlus klassi kohta veerandis ja mõlema parandamiseks kokku kulub u. 30 minutit + veel arvestame veerandis vähemalt 15 minutit õpilase kohta muude väiksemamahuliste emakeeletööde parandamiseks (tunnikad, lünktekstid, kontrolltööd) + arvestame kirjandite ja etteütluste puhul vajalikku vigade analüüsi iga õpilase kohta mõlemal puhul 5 minutit, siis õppeaasta kohta teeb see neljaga korrutatuna ühe õpilase kohta 200 minutit. Jagame õppenädalate vahel – umbes 6 minutit ühe õpilase tööde parandamiseks ja vigade analüüsimiseks nädalas. Ühe suure, 35 õpilasega klassi juures tähendab see parandamine + analüüs ainuüksi juba 210 minutit ehk 3 h 30 min nädalas.
    Umbes viiendik õpilastest sooritab ka teatavatel põhjustel järeltöö ( sh järelkirjandi, järeletteütluse), nii et iga viienda õpilase pealt peaks arvestama 15 minutit lisaaega aastas. St 35-õpilaselisest klassist tuleb umbes 7 juhul lisatöö – nädalas 42 ja õppeaastas 800 minutit. Kokku emakeeleõpetajal ühe suure klassitäie tööde parandamiseks ja vigade analüüsiks koos järeltöödega nädalas 252 minutit ehk 4,2 h.

    Kirjanduse puhul ma pakuks ka õpilastööde parandamise ajaks ühe õpilase kohta 15 minutit veerandis (see töömaht tuleb arvatavasti umbes sama, mis teistel üldaineõpetajatel – ajalugu, bioloogia, võõrkeeled jne), mis teeb õppeaastas 60 minutit ehk 1,7 minutit nädalas õpilase kohta. Suure klassitäie puhul teeb see õppeaastas 2100 ja nädalas 60 minutit ehk tund.

    Niisiis teeb ka kirjandust andev emakeeleõpetaja ainuüksi õpilastööde parandamisega tööd juba 5,2 h nädalas ühe suure klassikomplekti kohta.

    Üks klassikomplekt saab enamikus klassides 2 eesti keelt ja 2 kirjandust nädalas, seega 4 tundi veedab õpetaja selle klassi ees tundi andes. Lõpuklassides on enamasti emakeele tundide arv suuremgi, nagu ka humanitaargümnaasiumis, kus kirjanduse tunde on samuti rohkem, aga ma selguse huvides seda erisust praegu ei puudutaks. Üle 5 tunni nädalas eesti keelt ja kirjandust siiski vaevalt et kuskil õpetatakse? Nii et emakeeleõpetaja tunnikoormuseks ühe klassi kohta jääb kas 4 või 5 h nädalas. Liidame sellele tunni ettevalmistamiseks kuluva aja, mis minu meelest on umbes 10 minutit. (Seda sel ideaalsel juhul, kui õppematerjalid on valmis ja olemas ja vaja lihtsalt selle konkreetse tunni ehitusse integreerida. Minul ei läinud isegi oma viimastel tööaastatel ühe tunni ettevalmistamiseks vähem aega – kõik klassid on erinevad ja teevad erinevaid tüüpvigu ja kogu aeg on vaja midagi kohendada ja kohandada.) Nii tähendab 4 ja 5 tundi klassi ees 4 h 40 min ja 5 h 50 min.
    Ja siis veel tunni e-kooli sissekanded, mille pikkus sõltub, kas on vaja hindeid välja laduda või mitte, aga ühe antud tunni kohta siiski keskeltläbi 3 minutit tuleb ära. Mis tähendab, et liidame nädalatundidele ja ettevalmistusele veel need 4 x 3 = 12 ja 5 x 3 = 15 minutit e-kooli sissekandeks. 4 ja 5 tundi klassi ees tähendavad niisiis reaalselt 4 h 52 min ja 6 h 5 min.

    Ühe suure klassitäie õpilaste õpetamise kõige otsesemat tööd (tundide ettevalm., läbiviimine, tööde parandamine, viiendiku õpilaste järeltööde parandamine) teeb emakeeleõpetaja oma kahe aine peale kokku niisiis nädalas kas u. 10 h või 11 h (veidike alla ümardatult) ühe suure klassikomplekti kohta.

    Enamasti õpetab aga emakeeleõpetaja mitut klassikomplekti, eks. Kui ta õpetab kolme suurt klassi (umbes 12 – 15 ainetundi nädalas!), siis teeb ta nädalas juba ainuüksi sellega 30 või 33 h oma kõige otsesemat tööd! Normi sisse mahub veel vaid üks järeleaitamistund nädalas, üks järeltööde tund nädalas, üks tund tööle andekate lastega – nende ettevalmistus olümpiaadideks, konkurssideks. 15-ainetunnise nädala õpetaja tööaeg ongi täis.

    12-ainetunnise nädalaga õpetaja mahutab veel ülejäänud kahe nädalatunni sisse tööplaanide tegemise ja äärmiselt mõõduka aruandluse.
    Klassijuhatajatööks ma ei näe, et kummalgi aega jääks enam. Need on siis juba selgelt ületunnid. Nagu ka arenguvestlused, ekskursioonid, õppekäigud ja uute õppematerjalide loomine.

    Aga ületundide kohta ütleb meie seadus nii, et vastavalt TLS § 44 lg 6 tuleb ületunnitöö hüvitada vaba ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamises rahas. Rahalise hüvituse korral maksab tööandja töötajale 1,5 kordse töötasu.Töö tegemise aja piirangute järgimata jätmise eest, samuti ületunde tegevate töötajate üle arvestuse pidamata jätmise eest võidakse tööandjat trahvida kuni 1300 €. Vot nii. Oma õiguste kaitseks on võimalik pöörduda töövaidluskomisjoni, kuid siis peab suutma ära tõestada ületunnitöö tegemise.

    Ja mina veel imestasin koolis töötamise ajal, kuidas ma olen see ainuke loll, kes ametliku tööajaga hakkama ei suuda saada. Käisin ka mina direktori juures rääkimas, tema seepeale: kui kaks nädalat oma kõik töötunnid üles kirjutad ja tegelikult ka liiga palju tuleb, siis räägime edasi. Kaks nädalat kirjutasingi püüdlikult üles, mis kellast mis kellani mida tegin. Aga see paber ka direktorile ei meeldinud, ta leidis, et ma luuletan. 58 – 66 nädalatundi ületasid ilmselgelt tema kujutlusvõime piirid. Aga viie ja kuue suure klassitäiega tegelikult umbes niipalju tulebki. See ei ole luuletamine, se on reaalsus ja inimeste tööga tapmine. Siis ma kahjuks ei olnud nii osav, julge ja tarmukas, et matemaatikaõpetajast direktori silme all äsjasega sarnast arvutuskäiku näidata.

    Aidi

  11. Mrsvirvatuluke said,

    10. märts 2012 kell 21:54

    Ajaloo- ja ühiskonna õpetuse õpetajad ägavad kah arutluste ja pikkade kontroltööde parandamise all. Muidugi on kirjanduseõpetajatel vähe raskem…..

  12. Ants Johanson said,

    11. märts 2012 kell 13:31

    Pole ammu enam õpetaja, aga kummardun nede ee, kes seda ilmatähtsat tööd südamega ja päriselt teeva. Aitäh.

  13. Marju said,

    11. märts 2012 kell 13:43

    Sinu matemaatilisi arvutusi on “hea” lugeda! Oled matemaatikas tugev!
    Kunagi panin minagi midagi sarnast paberile ja näitasin direktorile, kes noortele õpetajatele ette heitis, et nad teevad vähe tööd ja ülekoolilisi üritusi organiseerivad ka vähe. Ta luges (vist) läbi, muutus väga närviliseks ja nähvas: “Siis valisite vale elukutse!” Tigedaks tegi, kuid valus oli ka, et kooli juht probleemile nii lähenes.

  14. Ray said,

    11. märts 2012 kell 15:03

    …aga, mis oleks kui aja kokkuhoiu mõttes jätaks kõik tööd hindamata? ..ei saa salata, et sisetundmuste najal on neid numbreid jagatud aegade algusest…
    …mis oleks, kui õpetaja loobuks virisemast ja oleks tema ise – inimlik eeskuju ennekõike… Kas on see mõistlik lubada end koormata erinevate kohustustega, mida täita ei suuda? Lapsed ju näevad – näevad seda, et õpetaja pole autoriteet…näevad, et ülekoormus on normiks, näevad ka seda et õpetaja ei saa hakkama…seda seetõttu, et õpetajad pole õppinud “ei” ütlema …kui, siis ainult nõrgematele e. õpilastele: “Ei, mul pole teie jaoks täna aega – parandan töid, mul on pere ja homne tunniplaan”… Miks ootab õpetaja, et õpilane hakkaks korraga teistmoodi tegutsema – hea ja tubli olema? Hukas noorus? Või pigem hukas õpetajad? .. Ma pole pedagoogide vastu vaenulik ega kuri, olen pigem hämmingus…. Emakeel ja kirjandus – enam kaua pole näinud mõnd ajakirja mis poleks tulvil fakti ja kirjavigadest…ma ei tea mida neilt ajakirjanikelt koolis nõuti või mida räägiti…ent näen seda, et kõike tehakse ülejala, tormates, virisedes ja käega lüües – vahet pole…
    Niisiis, mis oleks kui õpetaja lööks selja sirgu ja laseks õpilastel õppida – kui kõik korraga ei suuda, siis ehk pooled….ehk tekib taas lootus, et haritus saab au sisse…

    • aidivallik said,

      11. märts 2012 kell 16:15

      Võimalik, et ma ei saa hästi aru, mis te õelda tahate. Hindamise kohapealt – jah, õpetaja poolest võib vabalt hindamata jätta, õpetajal neid hindeid tarvis ei lähe. Numbrilise hindamise näeb seadus siiski ette ja sellepärast seda tegemata jätta ei saa. Sisetundmuste järgi pole mina isiklikult kunagi ühtegi hinnet pannud, seda teie kogemust ma ei oska kommenteerida.
      Seda, et õpetajad ei peaks lubama end liiga paljude erinevate kohustustega koormata, ma räägingi. Lihtsalt on vajalik määratleda, millised kohustused on mõistlikud ja koolitöös esmavajalikud ja mahuvad inimliku nädalase töökoormuse tundide piiresse.
      Selle all, et sekundaarseid töökohustusi on õpetajal liiga palju, kannatavad mõistagi õpilased ka. Kuri on karjas, kui emakeeleõpetaja ei lase õpilastel piisavalt palju kirjutamist harjutada, sest grammatika ja selge eneseväljendus ei sünni mitte reeglite päheõppimisest, vaid kirjutamispraktikast eelkõige.

  15. juhan said,

    24. apr. 2012 kell 09:43

    Tänud õpetajatöö sisulise kirjelduse eest.Aaviksoo ülbusest oli
    isegi minusugusel kiibitsejal stress, ei tea mida õpetajad tundsid?
    Ise olen asjast üsna kaugel, kuid tänu sellele,et isa-ema olid õpe-
    tajad ning mitu lähedast sõpra seniajani Pedagoogid,siis tundub,
    et sisuliste probleemidega olen rohkem kursis kui hr. minister.
    Sõpradele tegin Aidi parematest paladest copypasted.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: