No ja mis nüüd siis…?

26. märts 2012 kell 22:49 (Muiduelu, Uncategorized)

Keeruline on olnud millestki kirjutada, olen nagu ise segaduses ja igasugused elu-uuenduslikud mõtted käivad mul siin peal. Palju on toimunud, aga see on kõik niisugune kribu-krabu: emakeelenädala esinemised ühe suure tuhinana, ja jälle uued naabrid meie krundil kahe väikese lapsega. Need, kes sügisel sisse kolisid, kolisid targu märtsi hakul välja ja nädala möödudes tuli sinna juba uus perekond – see inimeste vahetumine siin õue peal käib veidike ajudele juba ja koerte närvidele ka, ei jõua uute inimestega harjudagi, kui juba on jälle kõik teistmoodi. Keegi võiks selle putka juba lõpuks ära osta, oleks üks konkreetne värk ja vähemalt mõnigi aasta järjest kindel sott, kes seal elab.
Pidasime Mari sünnipäeva, ta sai mul 19 ning on suur, tark ja ilus. Seoses tema gümnaasiumilõpetamise ja ülikooliplaanidega on mõistagi meil päevakorras ka need teemad, millest ja kuidas teda seal Tartus majandama hakata.Tema ülalpidamiseks seal kodust kaugel koos ühiselamurendi ja söögi- ja tarberahaga hakkab eeldatavalt minema minimaalselt mingi umbes 300 raha kuus. Mul pole õrna aimugi, millisest pajast see laekub. Teine, vist odavam variant, on koos lapsega elukohta vahetada ja Tartusse kolida. Ma olengi elus mitu korda tahtnud Tartusse elama jääda, aga esimesel korral, kui ma üritasin, pidin ma alaealiste asjade komisjoni otsusega ikka tagasi Haapsallu oma ema rüppe tagasi pöörduma; teine kord, kui ma üritasin, vajas mu väike ja väga haige laps hädasti Haapsalu taastusravikeskust; kolmandal korral asja kaaludes osutus ikkagi veel määravaks taastusravikeskus (kus mu laps tegelikult ka vastsündinute tserebraalparalüüsist lõpuks terveks tehti, võib-olla just tänu sellele, et me kogu aeg selle ligi elasime, mis võimaldas talle jooksvalt igasugust päevaravi ja füsioteraapiat ja muid asju teha). Ja muidugi mu tugivõrgustik, mis (eriti väikese lapse kasvatamise juures) tegelikult hästi tähtis on – ema, vend, vanaema ja sugulased ja kõik.
Nüüd, kui ma mõtlen, siis ainus oluline põhjus Haapsalus edasi elada ongi paar lähedast sõpra ja sugulased ja linna ilu. Ja meri. Aga see kuidagi… see ei ole enam emotsionaalselt kuidagi nii kaalukas argument, kui võib-olla võiks.
Tartus on ka sõbrad, ja Tartus on teater ja kinos näidatakse muid filme ka peale nende laiatarbekate. Tartus on kirjanike liidu Tartu osakond. Kolleegid. Kutsealased sidemed ja suust suhu, näost näkku liikuv info. Need jututeemad, millest mul pole Haapsalus enam aastaid kellegi teisega rääkida kui Otiga. Kirjandusüritused, millest ma õieti kunagi pole saanud osa võtta. Teatrietendused, mis mul aastaid on nägemata jäänud, sest Haapsallu tõsiseid tükke eriti ei tooda. Pullitegemine ja rõõmsameelsus, mis minust on kuidagi kohatult kaugele hakanud jääma… no näiteks et kui mina koos ühe oma paksu sõbraga kontserdil ette tantsima tahame minna, siis linna kultuurijuht keelab ja ütleb, et me solvame oma käitumisega Haapsalu kultuuriavalikkust. Või umbes nii.
Siiski tundub see ärapöördumine ja minek kuidagi väga hirmutav. Võimalik, et see on minus see Haapsalu osake, mis Oti arvates paneb inimese istuma ja mõtlema välja argumente, miks midagi teha ei saa.
Aga mõtelda ning aru pidada ju ikka võib…
Pagan küll, mul lihtsalt on viimased paar aastat juba selline sein-ees-tunne. Nagu oleks takerdunud kuhugi. Nagu tahaks hirmsasti sellest millestki välja saada, ära, vabasse vette. Aga tunne on loomulikult inimese sisemine asi ja seega ei tohiks sel lokatsiooniga mingit pistmist olla…? Varasema paarikümnel aastal pole seda ju olnud?
Me ju just käisimegi tegelikult Otiga koos Tartus, sel nädalavahetusel. Kirjanike liidu üldkogul ja pärast peol. Kuidas me küll seda sõitu ootasime! Aga järgmisel päeval tuli kohe hirmsa kiiruga jälle tagasi tulla, sest laupäeva õhtul pidime juba ilmuma teise pittu – kultuurimajja ühe meie rahvateatri juhi juubelile.
Siis kuidagi see kontrast lajataski nagu labidaga pähe.
Miks just nüüd? Kuidas me kõik need vahepealsed aastad nii rahulikutl hakkama saime?
Ehh, nüüd ma siin vigisen. Piinlik lausa.

Eks neid unistusi kuhugi minemisest on ennegi unistatud.