No ja mis nüüd siis…?

Keeruline on olnud millestki kirjutada, olen nagu ise segaduses ja igasugused elu-uuenduslikud mõtted käivad mul siin peal. Palju on toimunud, aga see on kõik niisugune kribu-krabu: emakeelenädala esinemised ühe suure tuhinana, ja jälle uued naabrid meie krundil kahe väikese lapsega. Need, kes sügisel sisse kolisid, kolisid targu märtsi hakul välja ja nädala möödudes tuli sinna juba uus perekond – see inimeste vahetumine siin õue peal käib veidike ajudele juba ja koerte närvidele ka, ei jõua uute inimestega harjudagi, kui juba on jälle kõik teistmoodi. Keegi võiks selle putka juba lõpuks ära osta, oleks üks konkreetne värk ja vähemalt mõnigi aasta järjest kindel sott, kes seal elab.
Pidasime Mari sünnipäeva, ta sai mul 19 ning on suur, tark ja ilus. Seoses tema gümnaasiumilõpetamise ja ülikooliplaanidega on mõistagi meil päevakorras ka need teemad, millest ja kuidas teda seal Tartus majandama hakata.Tema ülalpidamiseks seal kodust kaugel koos ühiselamurendi ja söögi- ja tarberahaga hakkab eeldatavalt minema minimaalselt mingi umbes 300 raha kuus. Mul pole õrna aimugi, millisest pajast see laekub. Teine, vist odavam variant, on koos lapsega elukohta vahetada ja Tartusse kolida. Ma olengi elus mitu korda tahtnud Tartusse elama jääda, aga esimesel korral, kui ma üritasin, pidin ma alaealiste asjade komisjoni otsusega ikka tagasi Haapsallu oma ema rüppe tagasi pöörduma; teine kord, kui ma üritasin, vajas mu väike ja väga haige laps hädasti Haapsalu taastusravikeskust; kolmandal korral asja kaaludes osutus ikkagi veel määravaks taastusravikeskus (kus mu laps tegelikult ka vastsündinute tserebraalparalüüsist lõpuks terveks tehti, võib-olla just tänu sellele, et me kogu aeg selle ligi elasime, mis võimaldas talle jooksvalt igasugust päevaravi ja füsioteraapiat ja muid asju teha). Ja muidugi mu tugivõrgustik, mis (eriti väikese lapse kasvatamise juures) tegelikult hästi tähtis on – ema, vend, vanaema ja sugulased ja kõik.
Nüüd, kui ma mõtlen, siis ainus oluline põhjus Haapsalus edasi elada ongi paar lähedast sõpra ja sugulased ja linna ilu. Ja meri. Aga see kuidagi… see ei ole enam emotsionaalselt kuidagi nii kaalukas argument, kui võib-olla võiks.
Tartus on ka sõbrad, ja Tartus on teater ja kinos näidatakse muid filme ka peale nende laiatarbekate. Tartus on kirjanike liidu Tartu osakond. Kolleegid. Kutsealased sidemed ja suust suhu, näost näkku liikuv info. Need jututeemad, millest mul pole Haapsalus enam aastaid kellegi teisega rääkida kui Otiga. Kirjandusüritused, millest ma õieti kunagi pole saanud osa võtta. Teatrietendused, mis mul aastaid on nägemata jäänud, sest Haapsallu tõsiseid tükke eriti ei tooda. Pullitegemine ja rõõmsameelsus, mis minust on kuidagi kohatult kaugele hakanud jääma… no näiteks et kui mina koos ühe oma paksu sõbraga kontserdil ette tantsima tahame minna, siis linna kultuurijuht keelab ja ütleb, et me solvame oma käitumisega Haapsalu kultuuriavalikkust. Või umbes nii.
Siiski tundub see ärapöördumine ja minek kuidagi väga hirmutav. Võimalik, et see on minus see Haapsalu osake, mis Oti arvates paneb inimese istuma ja mõtlema välja argumente, miks midagi teha ei saa.
Aga mõtelda ning aru pidada ju ikka võib…
Pagan küll, mul lihtsalt on viimased paar aastat juba selline sein-ees-tunne. Nagu oleks takerdunud kuhugi. Nagu tahaks hirmsasti sellest millestki välja saada, ära, vabasse vette. Aga tunne on loomulikult inimese sisemine asi ja seega ei tohiks sel lokatsiooniga mingit pistmist olla…? Varasema paarikümnel aastal pole seda ju olnud?
Me ju just käisimegi tegelikult Otiga koos Tartus, sel nädalavahetusel. Kirjanike liidu üldkogul ja pärast peol. Kuidas me küll seda sõitu ootasime! Aga järgmisel päeval tuli kohe hirmsa kiiruga jälle tagasi tulla, sest laupäeva õhtul pidime juba ilmuma teise pittu – kultuurimajja ühe meie rahvateatri juhi juubelile.
Siis kuidagi see kontrast lajataski nagu labidaga pähe.
Miks just nüüd? Kuidas me kõik need vahepealsed aastad nii rahulikutl hakkama saime?
Ehh, nüüd ma siin vigisen. Piinlik lausa.

Eks neid unistusi kuhugi minemisest on ennegi unistatud.

Advertisements

8 kommentaari

  1. Milda said,

    27. märts 2012 kell 10:21

    Unistus tuleb ellu viia, kohe ja kiiresti! Muidugi on tore olla harjunud keskkonnas jne. Muudatusi tuleb teha kuni selleks veel jaksu on. Meie pere kolis 15 a tagasi linnast maale. Tundus ka täiesti absurd olevat, aga pole kordagi kahetsenud-uus hingamine tuli! Soovin sama!

  2. Hundi ulg said,

    27. märts 2012 kell 20:44

    Ma arvan, et laps en eriti õnnelik, et koos temaga elukohta vahetatakse! Just siis kui… 🙂 Muigan.

    • aidivallik said,

      28. märts 2012 kell 11:43

      Niipalju, kui ma lapsega rääkinud olen sel teemal – tal ei tundu meiega probleemi olevat. Me üldiselt ei ole seganud teda ta isiklikku elu elamast…. umbes põhikooli lõpust saadik. Ja tema pole kuritarvitanud meie usaldust. Aga tema õnnetunde kohta mine sa muidugi tea.

  3. elfriide said,

    27. märts 2012 kell 23:50

    tempora mutantur et nos mutamur in illis.

  4. indigoaalane said,

    28. märts 2012 kell 08:57

    ma ei tahaks olla õel ja irooniline, aga kuna endal on täpselt samad mõtted vaja selgeks mõelda, siis.. miks Sa muretsed? Meil tuleb ju kohe tasuta kõrgharidus, vajadustepõhine toetussüsteem ja muu taevamanna. Ema ei pea muretsema, kust raha saab ja laps ei pea tööd otsima, seda vist ei lubatagi tulevikus kooli kõrvalt teha…:)

  5. aidivallik said,

    28. märts 2012 kell 11:46

    Enne jõuab laps oma pensioniea ära oodata, kui tuhandeaastane rahuriik saabub. Nii et ma selle peale praegu ei panustaks.

  6. Maire said,

    30. märts 2012 kell 23:30

    Kui minul oleks valida, kas Haapsalu või Tartu, siis ma valiksin Haapsalu. Väike, kodune ja mõnus. Kui mul oleks palju raha, ma ostaksin endale Haapsallu teise kodu, lihtsalt niisama. Samas saan aru, et raske on Tartus õppivat last ülal pidada. Ma ise õpin praegu Tartus ja üürin seal korterit, sõidan igal nädalal saare ja Tartu vahet – alguses mõtlesin, et olen ju kohe teatri taga, hakkan seal sagedasti käima, aga ma pole mitte kuhugi jõudnud mitte ükski kord 😦 Imelik, et kui kõik on käeulatuses, siis äkki see üldse enam ei ahvatle ja ega pole ka aega olnud tegelikult. Mis ma öelda tahan on see, et mõnikord võib juhtuda, et see, millest unistatakse, ei olegi enam nii ahvatlev, kui see kätte on saadud.

  7. Daam koerakesega said,

    6. mai 2012 kell 18:33

    Nägin Su maja müügikuulutust ja tulin lugema, et mis lahti. Kuna Sina ja Haapsalu olete minu jaoks kuidagi üks, siis oli esimene ehmatus suur. Aga tore lugeda, et tegelikult pole hullu midagi. Lihtsalt unistused vaja ellu viia 🙂
    Meri on Haapsalu puhul muidugi tugev argument. No ja Haapsalu enese vaikus ja idüllilisus muidugi ka. Aga elu on võimalik ka mujal. Tõestasin seda endale alles hiljuti. Kuna Noarootsist sobilikku talu ei leidnud ja rannaküla kortermaja olematu aialapp enam ei rahuldanud, sai ostetud talu Kesk-Eestisse, kohe hästi kaugele merest ja mu lemmiklinnast Haapsalust. Aga see-eest on siin põllud ja heinamaad ja tohutult avarust ning aia taga lõõritavad lõokesed. Ja mis peamine – hästi palju ruumi istutusmängudeks 🙂
    Nii et edu teile teie unistuse täideviimiseks !!!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: