Töö toas ja aias

Eile olid külas Tints ja Pürksi Ott. Veinitasime miski poole kaheni.
Enne seda tegin päev otsa Saladusi – ühe noore naise loo, kes oma elukaaslasega ja tolle kahe noore meessugulasega ühes korteris elades arenes täielikuks nümfomaaniks, nii et isegi pärast koos oma kutiga ärakolimist hakkas ta salaja eelmises kohas poistel ikka külas käima… Ei saanud ega saanud küllalt. Nii-öelda naine kolme mehega. Milline neist kolmest tema lapse isa just oli, see teda ei huvitanudki.
Ma ikka neid Saladuste kirju lugedes muudkui avastan, milliseid inimesi on ilmas. Muidu ei teakski.
Varased krookused õitsevad, samas on laiguti aias veel lund. Kasvuhoonesse esimese hurraaga tehtud külvid (redised ja spinat) ei ole siiani üles tulnud – äkki ikka oli nende jaoks märtsi algus veel liiga külm ja seeme läks piimale, nagu mu vanaema ütleb?
Kas teha uued külvid või oodata veel?
Vannis konutas selle kevade esimene ämblik. Suur.
Töötoa akent saab jälle päev läbi praokil hoida, imeline.
Aias viisin viimastel päevadel läbi ka üldise kakaralli – kõik see koerte kraam, mis talvel sooja sisinaga lumehange sügavustesse kadus. Linnaaia kevadine sõnnikuvedu ühesõnaga.
Lumiseen jälle möllab. Aga mitte neil laikudel, kus ma eelmine aasta fungitsiidiga üle kastsin – seekord ikka uutes kohtades! Eks ma lendan sinna siis ka keemiaga peale, aga mitte täna. Täna ma puhun ja pigistan hilisööni laua taga “Saladusi”, mul on kaks lugu kirjadest ette valmistatud ja stseenid paigas, nüüd jäänud dialoogid teha. Üks on lugu pöörasest tüdrukust, kes tegutseb spontaanselt esimese pähe tükkiva “hea” mõtte ajel, ja teine lugu on korrumpeerunud ning stagneerunud lasteaiajuhatajast.
Tuuli muidugi helistas hommikul selle Saksa sarja adaptsiooni pärast, aga noh… see on mulle siiani nii vastumeelne ja igav, et ma ainult suure surmaga suudan end üldse sundida seda teksti ümber panema. Neljanda episoodi tegemist olen ma peaaegu kuu aega nüüd juba edasi lükanud, aga pääsu ju tegelikult ei ole. Tuleb seegi veel sel nädalal ära teha, kuigi see on tõeliselt alamotiveeriv tegemine.
Aga Otil on – peale selle, et ta selle aasta esimese raamatu illustratsioonid just lõpetas – praegu ees veel tervelt kahe uue lasteraamatu illustreerimine, kaks pikka tööd. Taevas tänatud! Võrreldes 2011. aastaga, kus talle ei laekunud mitte ühtegi pika töö tellimust, on praegune olukord nagu juutide mannasadu kõrbes.
Ma loodan, et sel aastal ei tule enam ühtegi sellist päeva, mil me oleme sunnitud kolm aastat kapis seisnud tatrajahu peal elama.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: