Üks tüdruk saadeti Kaagverre

Ta oli elav ja ilus laps, kui ta oli kolme- ja nelja-aastane. Aga sihitu ja pinges, ta ei osanud endaga midagi peale hakata, ta ei osanud üksinda mängida, otsis lihtsalt tegevust. Kui ta lasteaias ei olnud, saatis ema ta üle ukse õue mängima, aga üksinda mängida see laps ei osanud, seda polnud vist talle keegi õpetanud. Kõlkus hoovi ühest nurgast teise nurka, murdis oksakesi ja vahtis naabritel akendest sisse. Või kopsis uksele ja tahtis külla tulla, aga nii tihti oli see ju tüütav ja väsitav. Mari oli temast kolm-neli aastat vanem, tema ka ei viitsinud selle tüdrukuga kogu aeg mängida. Nagu minagi ei viitsinud teda kogu aeg kantseldada, kui ta meil akende all hüppas või sisse vahtis või õuetööde juures tahtis, et ma hoopis talle ette loeksin ja pilte näitaksin.
Ma vahel ju näitasingi, ja lugesin talle ette ja ajasime niisama juttu. Aga kogu aeg ei jaksa ju võõra lapsega. Nii ma siis mõtlesin ja tundsin.
Sest ta oli väsitav, ta tahtis tähelepanu ja tähelepanu ja tegelemist ja tegelemist, ta ei tüdinud sellest ära, tal ei saanud isu täis. Ma oleksin võinud temaga varavalgest ööhakuni trepi peal istuda ja patse punuda ja lugusid rääkida, ja järgmisel varavalgel uuesti samaga pihta hakata.
Ma ei viitsinud. Ja mul ei olnud aega, tegelikult, ma olin küll kodus, aga ma ju töötangi kodus, mul on vaja tööaega ilma kõrvaliste lasteta, piisab omaenda ühestki – see on mulle täpselt jõukohane ports. Mõtlesin ja tundsin ma siis.
Ja tundsin end süüdi, et ma niimoodi mõtlen, sest ma teadsin, et sellel lapsel on järelikult mind vaja, kui ta niimoodi käitub. Minu viga oli see, et ma kartsin tema vajadust ja klammerdumist, ma ei tahtnud, et keegi minusse klammerduks, teiste laps, võõras laps, eks.
KUIGI ma teadsin, et selle lapse vanematel olid tookord omavahelise suhtlemisega suured probleemid.
Aga last ei väärkoheldud seal vähemalt füüsiliselt kunagi, ta kõht oli alati täis ja riided puhtad seljas, sest vanemad olid mõlemad ju korralikud tööinimesed, teenisid, rahamuresid neil suurt ei olnud ja… ülejäänu oli ju nende kahe inimese, ema-isa omavaheline asi.
Nii oli lihtsam mõelda.
Ühel hetkel viis kolimine meid üksteisest eemale ja edaspidi olin nende ja selle lapse eluga kursis vaid lühikeste teadete kaudu. Vahel nägin tüdrukut tänavail lonkimas, siis ta käis koolis juba. Kui käis. Iga kord, kui kohtusime, tahtis meile tulla. Ma leidsin ettekäändeid, et ta ei tuleks.
Praegu ma kahetsen seda tõesti.
Ma ei tea, kas ma oleksin saanud tema saatuses midagi muuta, aga natukene rohkem armastust ja aega oleks võinud mul ikka ju jaguda. Ma oleksin ikkagi pidanud ta rohkem oma tiiva alla lubama, mitte kartma klammerdumist. Ta oli ju väike laps alles. Võib-olla see oleks siiski midagi muutnud. Kui oleks. Kas oleks. Ah, ma ei tea.
Nutsin ta pärast täna paraja peatäie, kui seda uudist kuulsin.
Mille pärast küll. Noor viltu kasvanud elu.
Ja see tunne, et võib-olla ma oleksin saanud tookord aidata, aga ma ei aidanud.

Advertisements

Viimane kõne ühele mehele

Kirjutasin täna oma viimase kõne Teedule.
Ma ikka ju talle kõnekirjutaja olnud. Tema linnapea-ajal ja.
Eelmine suvi kirjutasin talle pulmakõne.
Nüüd siis matusekõne.
Tuleb suur ametlik matus, see on peakõne, ülejäänud siis erinevate organisatsioonide esindajate kõned, kuhu mina ei puutu.
Ma ikka lootsin, et ta kunagi jälle linnapeaks saab. Ta lihtsalt oli selles ametis nii hea. Tema suhtumine oli vaba igasugusest stagnatsioonist ja poliitilisest trikitamisest. Ta lihtsalt oligi Linnapea. Ja tema ametiajal me tegime suuri asju.
Mul on nii kohutavalt kahju, et see täna kirjutatud kõne jääbki viimaseks talle kirjutatud kõneks. Ma nii hea meelega kirjutaksin talle neid veel ja veel. Ja täitsa ilma rahata. Isegi konjak pole oluline. Kui ta ainult alles oleks.
Ta oli sisemiselt nii suur mees.

Aprill oma ootamatute viguritega

Otil oli läinud nädalal jälle neeruvalu kallal, mina ei tea, kust ta seda liiva oma sisse tõmbab, et viimase poole aasta jooksul kolm raksu koolikutega pikali ägama peab. See viimane üritus võttis taas mitu päeva – ja ka EMOs tilguti all.
Nüüd püüame täita arstide ettekirjutusi ja mees peaks lihavaesel režiimil läbi ajama. Mulle meeldib, talle ei. Ma tänase ühepajatoiduga mõtlesin küll, et kõik suitsukontide pealt (millega ühepajatoidu jaoks puljongit keetsin) puhastatud liha panen ise nahka ja talle jätan oad-porgandid-kartulid, aga või ta mul lasi…
Ja siis käisid pühade ajal mul külas Ülla, ja Ivari-päev oli, ja Anne käis ka.
Üks väga lähedane inimene tahtis, et ma annaksin talle ühe suure ja väga kohustava lubaduse, mille täitmise perspektiiv täidab mu sulaselge õudusega. Ja teadmine, et ma ei andnud ega ka kavatse seda lubadust anda, rääkimata selle täitmisest, täidab mind üüratute süütunnetega. Argument, et olgu kui lähedane tahes, sellist asja ei tohi teistelt inimestelt nõuda, ei mõju siinkohal leevendavalt.
Võib-olla aitaks, kui jalga lasta.
Nii et siin läheb lõbusalt. Hakkasin vitamiine võtma, sest ma olen ikka lubamatult hajevil, unistav ja uimane. Ja riukalike plaanidega (koos Otiga).