Aprill oma ootamatute viguritega

Otil oli läinud nädalal jälle neeruvalu kallal, mina ei tea, kust ta seda liiva oma sisse tõmbab, et viimase poole aasta jooksul kolm raksu koolikutega pikali ägama peab. See viimane üritus võttis taas mitu päeva – ja ka EMOs tilguti all.
Nüüd püüame täita arstide ettekirjutusi ja mees peaks lihavaesel režiimil läbi ajama. Mulle meeldib, talle ei. Ma tänase ühepajatoiduga mõtlesin küll, et kõik suitsukontide pealt (millega ühepajatoidu jaoks puljongit keetsin) puhastatud liha panen ise nahka ja talle jätan oad-porgandid-kartulid, aga või ta mul lasi…
Ja siis käisid pühade ajal mul külas Ülla, ja Ivari-päev oli, ja Anne käis ka.
Üks väga lähedane inimene tahtis, et ma annaksin talle ühe suure ja väga kohustava lubaduse, mille täitmise perspektiiv täidab mu sulaselge õudusega. Ja teadmine, et ma ei andnud ega ka kavatse seda lubadust anda, rääkimata selle täitmisest, täidab mind üüratute süütunnetega. Argument, et olgu kui lähedane tahes, sellist asja ei tohi teistelt inimestelt nõuda, ei mõju siinkohal leevendavalt.
Võib-olla aitaks, kui jalga lasta.
Nii et siin läheb lõbusalt. Hakkasin vitamiine võtma, sest ma olen ikka lubamatult hajevil, unistav ja uimane. Ja riukalike plaanidega (koos Otiga).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: