Üks tüdruk saadeti Kaagverre

Ta oli elav ja ilus laps, kui ta oli kolme- ja nelja-aastane. Aga sihitu ja pinges, ta ei osanud endaga midagi peale hakata, ta ei osanud üksinda mängida, otsis lihtsalt tegevust. Kui ta lasteaias ei olnud, saatis ema ta üle ukse õue mängima, aga üksinda mängida see laps ei osanud, seda polnud vist talle keegi õpetanud. Kõlkus hoovi ühest nurgast teise nurka, murdis oksakesi ja vahtis naabritel akendest sisse. Või kopsis uksele ja tahtis külla tulla, aga nii tihti oli see ju tüütav ja väsitav. Mari oli temast kolm-neli aastat vanem, tema ka ei viitsinud selle tüdrukuga kogu aeg mängida. Nagu minagi ei viitsinud teda kogu aeg kantseldada, kui ta meil akende all hüppas või sisse vahtis või õuetööde juures tahtis, et ma hoopis talle ette loeksin ja pilte näitaksin.
Ma vahel ju näitasingi, ja lugesin talle ette ja ajasime niisama juttu. Aga kogu aeg ei jaksa ju võõra lapsega. Nii ma siis mõtlesin ja tundsin.
Sest ta oli väsitav, ta tahtis tähelepanu ja tähelepanu ja tegelemist ja tegelemist, ta ei tüdinud sellest ära, tal ei saanud isu täis. Ma oleksin võinud temaga varavalgest ööhakuni trepi peal istuda ja patse punuda ja lugusid rääkida, ja järgmisel varavalgel uuesti samaga pihta hakata.
Ma ei viitsinud. Ja mul ei olnud aega, tegelikult, ma olin küll kodus, aga ma ju töötangi kodus, mul on vaja tööaega ilma kõrvaliste lasteta, piisab omaenda ühestki – see on mulle täpselt jõukohane ports. Mõtlesin ja tundsin ma siis.
Ja tundsin end süüdi, et ma niimoodi mõtlen, sest ma teadsin, et sellel lapsel on järelikult mind vaja, kui ta niimoodi käitub. Minu viga oli see, et ma kartsin tema vajadust ja klammerdumist, ma ei tahtnud, et keegi minusse klammerduks, teiste laps, võõras laps, eks.
KUIGI ma teadsin, et selle lapse vanematel olid tookord omavahelise suhtlemisega suured probleemid.
Aga last ei väärkoheldud seal vähemalt füüsiliselt kunagi, ta kõht oli alati täis ja riided puhtad seljas, sest vanemad olid mõlemad ju korralikud tööinimesed, teenisid, rahamuresid neil suurt ei olnud ja… ülejäänu oli ju nende kahe inimese, ema-isa omavaheline asi.
Nii oli lihtsam mõelda.
Ühel hetkel viis kolimine meid üksteisest eemale ja edaspidi olin nende ja selle lapse eluga kursis vaid lühikeste teadete kaudu. Vahel nägin tüdrukut tänavail lonkimas, siis ta käis koolis juba. Kui käis. Iga kord, kui kohtusime, tahtis meile tulla. Ma leidsin ettekäändeid, et ta ei tuleks.
Praegu ma kahetsen seda tõesti.
Ma ei tea, kas ma oleksin saanud tema saatuses midagi muuta, aga natukene rohkem armastust ja aega oleks võinud mul ikka ju jaguda. Ma oleksin ikkagi pidanud ta rohkem oma tiiva alla lubama, mitte kartma klammerdumist. Ta oli ju väike laps alles. Võib-olla see oleks siiski midagi muutnud. Kui oleks. Kas oleks. Ah, ma ei tea.
Nutsin ta pärast täna paraja peatäie, kui seda uudist kuulsin.
Mille pärast küll. Noor viltu kasvanud elu.
Ja see tunne, et võib-olla ma oleksin saanud tookord aidata, aga ma ei aidanud.

Advertisements

6 kommentaari

  1. indigoaalane said,

    16. apr. 2012 kell 09:18

    Kaagvere ei tarvitse olla maailma lõpp. Ühest mu klassiõest, kes peale põhikooli sinna kupatati, on saanud väga tore ja tegus ja endaga hakkama saav inimene.
    Lootust!

  2. tonueevere said,

    17. apr. 2012 kell 20:29

    Oh. kurat, kui te veel teaksite – MIS ASI on Kaagvere!?
    Sinna paigutati vägivaldselt minu tütar, kes läbis nii sunnitöö kui ka “pimeruumi” õudused. Halenaljakas isegi: millega küll osteti ära Erika Salumäe /Riigikogus!/ – et ta ei tõstatanud seda sigadust üles!? Kui ma käisin seal külas, laulis Erika küll ahastav-armsat laulukest “Ema”.
    Siiamaani ei tunnista ühiskond, millises sundseisus on: “tädide-onude” terrori all, kelle jaoks teatud perekonnad ei ole kas siis “väärikad” või elujõulised (on vaesed!).
    Minu laps veeti SINNA 88-ndal, sest ma keeldusin minemast KGB kitseks. Laps teadis seda! Ja ta teab – ja teadvustab sedagi, et TEMA lapsed juba korjati TEMA SÕNAKUULMATUSE PÄRAST – kohalikele (EV ) Võimuritele.
    LAPS – ei ole subjekt SEAL, kuivõrd objekt, mida äkki õnnestub maha müüa!? SÜSTEEM – ON SAMA, OLGU SIIS KOMMUNISTLIK, FASCHISTLIK VÕI TOORKAPITALISTLIK, nagu meil on, täis avameelseid vargaid.

  3. Milda said,

    17. apr. 2012 kell 21:08

    Ühinen eelkõnelejaga ja kogemus on, et kui ei ole lootust, ei ole vahet, kas ilma peal või Kaagveres. Mõnele on vähe kõvemat korda lihtsalt vaja. Ja ei ole vaja muretseda, oled sellele lapsele niigi enam andnud kui mõnele teisele inimesele mõttessegi tulnud. Tean, millest räägin, sest vaatamata pikale kogemusele käib ikka iga eksinud laps südamest läbi ja jätab jälje

    • aidivallik said,

      17. apr. 2012 kell 23:19

      Vabandust – et ma eelmist kommentaari kohe laekumisel kinnitada ei märganud, siis nüüd on järjekord veidike valesti läinud – teie arvamus on kindlasti vastuseks kõige esimesele kommentaarile, ma usun.

  4. aidivallik said,

    18. apr. 2012 kell 00:08

    Ma ausalt öeldes ei oska uskuda ideoloogilistel põhjustel erikoolidesse suunamist praegusel ajal Eestis. Aga täpselt samamoodi ei usu ma ka, et seal lapse tulevane elu kuidagi paremaks suudetakse muuta. Ajakirjanduses on ilmunud lugusid Kaagvere kohta,olen rääkinud ka paari viimasel kümnendil seal töötanud inimesega – ei ole see üldse selle koha moodi, kus on kurva kodu ja halva aseke.
    Millesse mina inimese kasvamisel usun: reeglite ja armastuse tasakaalu, turvatundesse ning järjekindlusesse. Riiklik kasvatusasutus saab tagada ainult esimese teguri ning seda jõuga – aga jõuga, see tähendab vägivallaga.
    Tegelikult vajaksid kõik sinna sattunud noored väga palju hoolimist, armastust, tegelemist, seal on väga palju varasematest eluaastatest puudujäänut vaja tagasi teha, traumasid siluda, saada üle kujunenud psüühikahäiretest – aga väga keeruline on armastada kohutava käitumisega võõrast teismelist. Mina vist ei suudaks. Enamik vist ei suudaks. Ja elu näitab, et ei suudetagi.
    Katsu sa armastada peksjat, varast, hulkujat, röövlit, narkomaani. Isegi kui mõistuses annad endale iga hetk aru, et need lapsed on lihtsalt väga katki, nad on ära lõhutud sageli juba esimeste eluaastate jooksul (ja väga sageli üldse mitte hoolimatusest või pahatahtlikkusest), nemad ise on selles olukorras alati veel kõige õnnetumad. Ja olgem aus – enese alalhoiu mõttes ongi targem selliseid mitte armastama hakata, sest adekvaatset vastust sealt sageli ei tule, nende kiindumusmudelitesse see ei mahu, samas kui ärakasutamise ning manipuleerimise osas on elu sundinud nad arenema võimekaks.
    Mis neid lapsi ja noori tegelikult aitaks, oleks pigem pere-tüüpi väike vaimselt turvaline kollektiiv koos suure hinge ja oskuste-teadmistega hooldajaga pluss kohustuslik, väga asjatundlik, järjekindel ja pikaajaline psühholoogiline abi igaühele individuaalselt.
    Ma ei tea riiki, kus sellist üldist lähenemist oleks rahaliselt võimalikuks peetud – välja arvatud mõned teadusuuringutele pühendunud projektid.

  5. 23. mai 2012 kell 08:28

    Julgeksin tagasihoidliku kommi lisada, olles ise 4 lapse vanem ja n2hes k6rvalt nii nn keskmiste inimeste, mitmete loominguiste isiksuste kui ka kohe meie k6rval elava p2ttide seltskonna uusi ja uusi p6lvkondi – lapsed l6hutaksegi 2ra justnimelt hoolimatusest ja pahatahtlikkusest, kui m6ni seda ka vahepeal ilusate asjade ja ajutise ninnun2nnutamise alla peidab. Ei ole v2ga raske materiaalne elu p6hjuseks, miks peab last t6rjuma, m6nitama, piinama vms, olen ise oma esimese lapse saanud 22rmises viletsuses alustava noorena ja see, et mina sain aastaid ainult veega keedet riisi syya, ei olnud kyll p6hjust last “karistada”.
    Miks lapsed sinna satuvad, on tegelikult nii lapsevanemate enda (ilusateriiete ja moodsate vidinate alla peidetud) julmus ja kasvatamatus, kui ka kaaskodanike hoolimatus pluss meil kahjuks palju levinud absoluutse isa6iguse aegne traditsioon, mille kohaselt kuriteo ohver oli v2givallateo 2ra teeninud, et teda tuigi “karistada” – olen taolist s6navara kuulnud yksjagu.
    Eelpool kirjutanud “diddidendiga” ei ole lood sugugi korras. Eesti Vabariik on v2givallategudesse, k.a. poliitiliselt syydimatusse tegevusse suhtumises yllatavalt leebe, nt minu 8 aasta kogemused L6una Politseiprefektuuri ja Tartu Prokuratuuri tegevusega, pluss KOV sotsiaal- ja lastekaitseametnikega m6ningane suhtlemine. Ei v6eta lapsi “riigivastase” jutu eest, isegi siis ei v6eta, kui reeglina joodikust “isa” last kylarahva silme all piinab – probleemseid kodusid on liiga palju ja lapsi lihtsalt EI OLE KUHUGI PANNA.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: