Mul on vist kevad ja keskeakriis korraga. Sellepärast see rohkem kui kuuajane blogimispaus, ma arvan. Tegelikult pausi põhjus on ka see, et pea on lisaks töö-, pere- ja aiaasjadele sel kevadel ka elukohavahetusmõtteid täis.
Meie Haapsalu-kodu on nüüd juba umbes kolm nädalat müügis.
Ja iga päev me suudame umbes neli korda edasi-tagasi ümber mõelda, ja siis jälle ümber, ja siis jälle ümber – aga ikka ja jälle jõuame tõdemuseni, et kõik mitteemotsionaalsed argumendid on Tartu-poolel.
Lihtsalt praegu, suve hakul, on Haapsalust eriti raske minna või isegi mõelda minemisele: kõik õitseb, viljapuud, lossipargi toomingad, tänavate ääres kastanid, sirelid alustavad, aiad on mattunud rohelusse ja tulpide kirjusse massi, meri on eresinine, tuul soe ja värske. Ja nii palju kalleid sõpru ning sugulasi jääb ju siia.
Mis meil siis veel vahepeal on juhtunud?
Pidasin oma sünnipäeva koos Klotsi kontserdiga Ehtes.
Klotsi “Õllesepad” sai Raadio 2-s nädala demoks.
9. juunil esinevad nad Tartus Emajõe Bluusil ja 10. juunil mingi kell Tallinnas Raekoja platsil, kus peetakse Läänemaa päeva.
Kirjutan Saladuste uut hooaega ja ka selle saksa adaptiivsarja järgmise hooaja lugusid juba. Mulle jätkuvalt see adapteeritav materjal eriti ei meeldi (TV3-s jooksis nime all “Suletud uste taga”), aga kuni selle eest raha makstakse, võib ju teha.
Filmistsenaarium, mille aastavahetusel kirjutasin, läheb ilmselt töösse – vähemalt praegu on signaalid sellised lootusrikkad. Närin küüsi. Ootan.
Ja siis tahavad vanad hundid (= eakate/teeneliste filmimeeste seltskond) mind kah ühe täispika filmi stsenaariumit kirjutama. Mis sellest saab, veel ei tea, aga idee on mind juba kaasa haaranud. Oleks vaid aega, no kuu aega ainult sellele pühenduda! Huh. Kuigi see ei ole asi, mille peale praegu panustada saaks. Minu meelest režissöör ei ole isegi veel produtsendilt jah-sõna kätte saanud.
Hispaanlastega (agentuuriga) läks nüüd lõpuks pärast mingit pikka aastast jama lepinguks. Küpsetavad seal midagi “Annidega” ja “Minu jalgadega”, nii et eks me varsti näe, mis sealt tuleb. Mida nad mulle välja kaevavad. Olen põnevil.
Loomad on kõik ka hea tervise juures ja rõõmsad. Eriti Missu naudib iga päiksepaistelist päeva, sooja mulda (nagu minagi) ja liblikaid, keda püüda, ning vihmausse, keda mullast välja kaapida ja tuppa vedada. Missu kasukas on mullas püherdamisest nüüd pidevalt selline kergelt hallitooniline. Ma ei taha teda ka vannitamisega väga šokeerida, pealegi kas sel mõtet oleks, kui ta järgmine päev taas mulla sisse püherdama läheks.
Üleüldse. Maikuu on mõnus. Eriti need viimased kuumad päevad 26 kraadiga. Ma olen sellistest ilmadest unistanud talv läbi. Kuigi ma pean tunnistama, et ootasin ka siia neid ilmateate lubatud äikesevihmu… Need sadasid ilmselt maha igal pool mujal, mitte siin. Kole kuiv on jälle. Aga ilus.
Maikuu laul ka, midagi varastest kaheksakümnendatest:
Aidi Vallik avalikult 