Elliga jalkat vaatamas

Elli on jalgpallivaatamise ajal täiesti võimatu koer. Täiesti võimatu kohe, ma ütlen. Pane ta või jalka ajaks teise tuppa luku taha.
Milles asi on – ta on meil ju universumi korrapidaja, klassijuhataja ja maailma piksevarras.
Elli ei talu häälte tõstmist, üldse mingeid ebatavalisi hääli – piukse, vilistamist, nuukseid jne. Kui meil külalistega vahepeal lärmakamaks läheb, siis Elli on kohe murelik ja hoiab igaks juhuks mu ligi. Eriti jube oli ükskord, kui purjus Paljasmaa meil käis ja nad Otiga hirmsat moodi vaidlesid, sel mehel ju näitleja häälekool ning -materjal, ning kui emotsioonid üleval, siis tuleb. Elli oli kogu õhtu endast väljas ega läinud minust detsimeetritki kaugemale, kogu selle aja käis vastu mu jalga ja pidas Paljasmaad ilmse umbusuga silmas.
Äike teeb ka hirmsat häält – siis peab vaene koer end ka minu vastu suruda saama, öösel voodisse kaissugi.
Ja tuleb välja, et jalgpallgi on väga kole. Eriti mängu lõpu poole. Eriti kui pealelöögile minnakse ja kommentaatorite hääled telekas paisuvad ning mina ja Ott kah kodus teleka taga tahtmatult veidraid hääli välja purskame koos mõningase tahtmatu lihastõmblusega. See teeb Elli väga närviliseks. Väga. Töllerdab siis teleka ees ja vahib meile niutsudes ja küsiva pilguga otsa, on rahutu ega julge meist eemale minna, mine sa tea, mis muidu juhtub.
Ajad ära, tuleb hiljemalt järgmise pealelöögi ajaks närviliselt tagasi.
Saadad õue, siis kaabib ust ja tahab tuppa tagasi, sest mine sa muidu tea.
Pool aega jalkamatšist kulub vaese ärevuses koera rahustamise ja patsutamise peale.
Õnneks on ainult kaks mängu veel, siis on selleks korraks kõik.
Tore, et Elli murdmaasuusatamisse ja iluuisutamisse leigelt suhtub. Saab vähemalt neid rahulikult vaadata.

Advertisements

Kõlab nagu virisemine… vist.

Muudkui vihm ja jahe. Justkui suve sel aastal ei tulekski.
Aga vähemalt ei kisu aed ja muud lõbustused töölaua tagant minema. Tegin eile lõpuks neile kahele “Saladuste” loole nõutavad parandused – õigem oleks öelda, et kirjutasin täiesti või peaaegu täiesti ümber. Ühe loo lammutasin isegi struktuurist lahti ja panin teistmoodi kokku ka. Teises loos lendasid pooled tegelased välja ning dialoogid sai uuesti kirjutatud 100%. Kas sest ka tolku oli, seda ütleb nüüd tiim.
Need ümbertegemised ei meeldi mulle jah. Aega läheb põhjalike muutuste sisseviimiseks peaaegu sama palju, kui uue loo kirjutamiseks, ainult et selle eest eraldi muidugi ei maksta (ja ega tegelikult ju peagi), pealegi on lugu mu enda aju jaoks ju n.ö valmis, lõpetatud, ammendatud… Aga siis hakka veel nagu midagi kuskilt välja imema. Päh.
Täna põrutan edasi ühe uue looga. Ametnike- ja töökollektiivilugu. Noortelugudele vahelduseks kulub ära.
Üks hirm hiilis ka eile nahka – nimelt käisin AHF-i kodulehel vaatamas, millal eelmise aasta laenutushüvitisi hakatakse maksma ning pilk jäi pidama lõigule, milles öeldi, et hüvitised arvestatakse avalduse esitamisele eelnenud aasta laenutuste kohta. Varasematel aegadel olid asjad nii, et uus avaldus tuli teha siis, kui eelmisel aastal ilmus mõni uus raamat. Vana arvestus jooksis nagunii automaatselt edasi. Nüüd aga…? Et meil Otiga 2011. aastal ühtegi uut raamatut ei ilmunud, siis me oma vanale teadmisele tuginedes ei esitanud muidugi ka avaldust. Ja nüüd on hirm. Kui nad tõesti seda korraldust on muutnud ja olenemata uutest raamatute olemasolust või -olematusest tulnuks ikkagi avaldus esitada, siis hüvasti, meie 2011. aasta raamatulaenutused.
Jeesus Maria, kas midagi siin ilmas (kasvõi seesama reglement näiteks!) võiks muutumatuks jääda ka kauemaks kui 7 aastaks? Võiks ju?!
Ja nüüd sajab veel hullemini kui enne. Täna õhtul peaks pliidi alla tuld tegema, et vähe mõnusam tunne oleks selles hämaruses ja pladinas.

Nuckö lõpetamine ja jaanipäev

Lapsukesel on nüüd gümnaasium lõpetatud. Jeerum, on ikka sekeldamist selle väikse asjaga. Mul on tegelikult päris kahju, et ta Noarootsist ära peab tulema. Võiks ta kohe tagasi kümnendasse panna ja uuele ringile saata, talle sobis seal ju nii hästi. Nad on väga loominguline seltskond seal, minu tüdruk sai lausa eraldi kiituskirja loomerõõmu, julguse ja loomingulisuse eest koos kõigi viimasel aastal võidetud kirjatöökonkursside loeteluga. Suure osa aktusest sisustasid õpilaste ja ka lõpetajate endi muusikalised ja sõnalised numbrid. “Andetus ei ole andestatav”, nagu seal kunagiste õpilaste poolt vundamenditsementi kraabitud mitteametlik deviis teatab.
Eks siis nüüd vaatame edasi. Ta on väga põikpäiselt omale pähe võtnud, et tahab ikkagi eesti filli, sest sealne õppekava meeldib talle kõige rohkem ja ta peab seda väga huvitavaks. Teine eelistus on romanistika. Palju õnne, eks ole. Mõlemal juhul läheks tal hädasti vaja võimetekohast emakeeleeksamihinnet, mida kahjuks ei ole. Mujale, teistele erialadele, kus peamiselt loeksid inglise keel ja ajalugu, ta kandideerida ei taha, sest ütleb, et need õppekavad ei kõla isuäratavalt. Oleme noored lõvid ja kompromisse ei tee. Jajah. Ja ega mina ka tea, kuidas just õige oleks – tegelikult.
Ootame apellatsioonile vastuse ära ja siis on ehk midagi natuke selgem. Kui on.
Tähistasime pärast kodus sugulastega… tegin seenepirukat juustu- ja munakattega, tellisin kringli, jõime mõned pudelid šampust ja noh.
Jaanilaupäeval maal ema juures – vihm, vihm, vihm. Jaanituli oli toas laua peal küünlaleegis. Telekas jalka. Väsinud.
Täna püüaks kuidagi jälle joonele saada. Vaatasin siin “Saladuste” asju, tahetakse, et kaks lugu ümber teen, oeh. Ümbertegemine ei meeldi mulle, see ei ole lihtsalt huvitav enam. Õhtul pidime minema vanade sõprade juurde pittu, aga jäi minemata – arvuti hakkas tegema imelikke asju, sellal kui Ott Päevalehe jaoks homset koomiksiriba joonistas. Vahepeal pani end üldse kinni ja tükk aega lahti ei teinudki.
Mitu tundi õudust ja paanikat. Kui Oti arvuti oma tegevuse lõpetab, siis no tõesti… praegu ei ole mingeid vahendeid talle uut masinat osta, ja millega ta siis tööd teeks? Jube. Nii lihtsalt ei tohi minna.

Suur laps, suured mured

Ja jälle kisub kuhugi vasakule kogu aeg – igatahes blogist mööda.
Ma pean hakkama hoopis paremaks inimeseks, kui ma olen.
Et siin vahepeal toimus kolm nädalat jutti ilma puhkepäevadeta surnukstöötamise periood, siis otsustasin võtta nädala lihtsalt puhkamiseks… ja kukkusin musta auku. Valgust ei näe endiselt, aga vähemalt on tunne täna juba parem. Ilmselt seoses sellega, et kirjutasin Saladusi. Või on sellel seos ka sellega, et pidasin eile tunniajase telefonikõne ühe väga päikeselise ja üdini tasakaalus inimesega. Ma ei saa aru, kuidas ta seda teeb. Stabiilne ja rõõmsameelne ja kõik on tal kogu aeg nii korras.
Minul küll ei ole. Eriti sel kevadel tunnen ma ennast nagu labiilne napakas. Mine või hulluarsti juurde. Ja halvad uudised kukkusid üksteise otsa nagu küpsed marjad.
Plika emakeele riigieksam oli halb üllatus. Väga ootamatu, kui lennu parim kirjutaja saab nii sügavalt keskpärase tulemuse, et ülikooli kandideerimisel kujutab see endast juba tõsist riski. Me koos tema õpetajaga praegu loodame, et äkki on kellegagi eksamitööd vahetusse läinud või mingi segadus tööde numbritega või sisestamisega. Homme läheme Tallinna, kus ta saab eksamikeskuses oma tööga tutvuda, eks siis näeb, kas see on üldse tema töö ja kui on, siis kuidas, pagana pärast, suutis ta kirjandi punktidest sihukese hulga kaotada.
Teadupärast on siin ilmas kõik võimalik. Ka see, et ta tõesti sai eksamil mingi totaalse segadusehoo ja unustas ära kogu oma eneseväljendusoskuse ja selle alustalad.
Muide, nüüdsama sel suvel toimub ka tema kirjanduslik debüüt: tema Petra-novellid ilmuvad millalgi nüüd Värskes Rõhus.
Ma ei suuda uskuda, et see laps teeb emakeeleeksamil sellise tulemuse. Ja samas kui kõrval on inglise keele peaaegu-maksimum ja ajaloo ülikõva tulemus. Ja siis ei oska äkki kirjandit kirjutada? Jeesus Maria.
Ma sain sellest närvipingest allergilise lööbe näkku. Ja ma pean ülehomme kooli lõpuaktusel kõne pidama. Ma ainult loodan, et mul on veel külllalt jumestuskreemi järel.

Pildikesed mu nädalast

Nüüd jälle pikem vahe blogimisele sisse tulnud – ei tea, mis toimub?
Läinud pühapäev Tallinnas sisaldas kõike – närvitsemist, kannatust, ilu ja nalja, toredaid kohtumisi ja põnevaid ideesid. Vahvad pildikesed: näiteks üks itaalia kunstnik ja fotograaf, kes piltide pärast tahtis mitut lasteraamatut osta, aga rahakott oli naise käes, läks otsis naise platsi pealt üles ja tõi kohale, aga naine ei lubanud mehel osta raamatui, mida nad lugeda ei mõista. Selline tore perekonnaidüll. Kaks kuueaastast tüdrukut, kellega koos lugemist õppisime. Üks neist oli suurte ja mõtlike hallide silmade ja nagu sissepoole või kosmosesse pööratud pilguga ja küsis mu käest, kas jumal on olemas ja et kui on, kas ta siis kuuleb, kui lapsed nutavad.
Õhtul kokkusaamine Tamuriga ja tööjutt, asjatamine Karlaga – aitäh talle Kirjanike Maja hoovivärava puldi eest!
Klotsid olid laupäeval Tartust viimast võtnud ja esinemine Tallinnas kõlas kah sedamoodi. Ühesõnaga, neil on olnud palju paremaid esinemisi. Kuid hea, et nad üldse Tartust kohale jõudsid – napilt õigeks ajaks.
Esmaspäeval ja teisipäeval magasin. Ei suutnud midagi teha, väsimus oli selline. Ei töötanud, ei jaksanud lihtsalt, pea oli nagu udu täis. Magasin ja vaatasin unenägusid, vahepeal kudusin ja kõpitsesin aias.
Kolmapäeval oli taas üks töine kokkusaamine – seoses mu esinemisega pühapäeval Liivi vanas koolimajas. Õhtul külaline ja pudel punast veini.
Eile käisime ise külas ühes imelises maakodus Haeskas. Ei oleks sealt ära tulla tahtnudki, koht oli nagu võluriik, mõtted läksid helgeks ja hea kerge oli seal olla.
Täna tegime Lääne Elu laupäevasesse numbrisse asju. Aga kollitütar nõuab nüüd süüa ja ma pean ennast nüüd perenaiserindel liigutama hakkama. Aga kartuleid koorib ta küll ise, kui juba siin mingeid kartulipudru-ettepanekuid teeb. Minu meelest ta võiks üldse täna ise süüa teha. Ma tahaks hoopis heameelega minna õue metsviinapuude võsusid kärpima.

Ikka kaks korraga!

Tallinnas Raekoja platsis on praegu Lääne-Eesti päevad, mina seisan ka oma raamatutega seal. Tulge homme läbi autogrammiga raamatut ostma, mu koht on täpselt lava Viru tn poolse nurga vastas turismiinfo jagajate kõrval. Ja homme saab laval ka Otti ja teisi Klotsi poisse näha – nad hakkavad kell 13.30 mängima ja teevad seda umbes kolmveerand tundi. Tulevad “Õllesepad”, “Transvaal” ja teised hitid.
Täna olin ka seal, terve päeva. Meie selle nädalavahetuse logistika on muidugi minu jaoks harjumatu ja kummaline, sest Ott on Klotsiga praegu hoopiski Tartus Emajõe Bluusil mängimas. Algne plaan nägi ette, et lähme koos juba reede hommikul Tartusse, otsime seal onni, ööbime Vilepites, laupäeval tulevad Klotsid Haapsalust teise autoga järele, oleme kõik koos Emajõe Bluusil ja järgmine hommik lähme Tallinna Raekoja platsi. Müüme raamatuid ja mängime pilli.
Aga selgus, et kohustuslik on olla kohal mõlemal päeval, ja plaan sai kiiresti ümber tehtud. Reedene sõit jäi seega ära, täna hommikul põrutasime koos Klotsi poistega Tallinna, nad panid mu raamatukastidega Raekoja platsi maha ja ise tuhisesid edasi Tartusse. Mina lõin mesti Läänemaa Kutsehariduskeskusega ja sain nendega õhtul koju tagasi, homme lähen nende ning oma raamatutega taas Tallinna, kus kella ühe paiku liitub minuga Tartust naasev Klots.
Olen kella kümnest poole kuueni jalgade peal püsti seisnud, sest mingeid pinke või istmeid seal laudade taga ei ole ja autosse ei mahtunud ka kaasa võtma. Selg ja jalad tunnevad end nii, nagu oleks päev otsa püsti seisnud. Sain raamatuid müüdud ja ühed sokid päkani ära kootud.
Olen enda jaoks avastanud võrratu viisi, kuidas kududa kahte sokki korraga. Mulle meeldib väga – mõlemad sokid saavad korraga ka valmis. Muidu on sellega üks igavene tüütus, ühe saad valmis, aga teist pead alles alustama.
Õppisin seda trikki sellisest toredast raamatust:

Millalgi talvel avastasin selle raamatukogu uute raamatute riiulist ega uskunud oma silmi. Triisn selle koju, tudeerisin läbi ja õppisin ära. Lahe! Nüüd läheb selle süsteemiga umbes viies paar, ja ma pean ütlema, et nii meeldib mulle palju rohkem kui viie vardaga.
Mu praegune sokk-kudum näeb välja selline:

Pöiad on veel teha jäänud.
Imelik tähelepanek – rohkem kui mu lasteraamatuid, jäädi inimeste poolt täna vahtima seda, kuidas ma kahte sokki korraga koon. Mitu korda tuldi kohe küsima ja eks ma siis seletasin. Võin vabalt homme kursused korraldada.

Juunikuu lugu

Aga muidu – kes annab head nõu, kuidas takistada herilastel pesa ehitamist meie aia kõige käidavamas kohas olevasse kadakasse? Iga aasta teine hoolega pügatud ja jube laiaks ning tihedaks kasvanud, sisse okste vahele ei näe – aga seal toimub ELU. Kui sinna kõrvale seisatada ja uurida püüda, siis on kohe mõned triibulised vahimehed põõsast väljas vaatamas – kes sa oled siin selline.
Nii et jah, pesa ennast okste vahelt pole nähagi, ja oksi liigutada selles olukorras on nagu ohtlikuvõitu.
Siirupipudelisse lõksu nad ei lähe, juba katsetasin.
Mis suve teisel poolel veel toimuma hakkab, ma ei kujuta ette. Me oleme plikaga mõlemad allergilised nende mürgi vastu. Nii et kuidagi peaks neid ikka takistama või sundima mujale kolima.
Äkki on mingi lõhn olemas, mis neile üldse ei meeldi (et kui kadaka alla see haisema panna?) ja nad kolivad minema?
Või jääb ainsaks võimaluseks mingi kahjuritõrjefirma kohale kutsuda?

Sellest, tollest ja kolmandast

Jube imelik oleks olnud, kui me olekski maja esimese kolme nädalaga maha müünud, eks?
Aga see kuidagi hoiab mind nii ärevil, et väga keeruline on pühenduda muule kui mõtetele majamüügist, uue koha otsimisest, elukohavahetusest jne. Ja sellest uuest aiast mõistagi, mille ma saan.
Ma vist pean ennast praegusel eluperioodil jõuga blogima sundima, sest paljud tuttavad ning sõbrad teevad juba märkusi, ning mul on oma kirjutamatuse pärast tõesti üsna häbi. Aga elu on praegu kaootiline, nii palju on kõike muud mõelda ja teha, külalised, tööd, tegevused… Unenäod on segased ja sisutühjad, aga neiski käib kogu aeg mingi hull rapsimine. Ma kohe ei tea. Palju kära, vähe villa, öeldi vanasti.
Üks ööse nägin unes, et suur must nastik roomas meile tuppa. Las ta siis tulla, mõtlesin, näe, majaõnn. Aga siis see majaõnn roomas mulle teki alla ja hammustas mind käest. Unes oli see päris valus ja käsi jäi nagu kangeks, nii et ma veel nagu kahtlesin – aga kui see siiski on musta värvi rästik, mis siis? Ja hüüdsin Otti, et ta nastiku mu käe küljest ära võtaks, sest see oli mu kämbla külge klammerdunud nagu buldog. Ott võttis nastiku ära, aga maha me teda ei löönud – nastik ikkagi hea loom. Siis sa unenägu otsa või jätkus kuidagi teisiti. Aga ärgates oli meeles, siiani on meeles, nädalajagu. Huvitav.
Tüdrukul on nüüd viimane eksam jäänud, rootsi keel. Ja lõpuaktus. Ootan närvitsedes riigieksamite hindeid. Ei ole küll nagu alust hukatust peljata, aga pabistan siiski, just nagu ise oleksin eksameid teinud.
Oleme nüüd mitu korda Tartumaal ringi sõitmas käinud ja hulga müügipakkumisi üle vaadanud. Eks ta ole. Midagi sellist seni pole näinud, mis hinge laulma paneks. Kui asjad plaanitult kulgevad, teeme reedel sama. Laupäeval peaks Ott niikuinii Tartus olema – Klots mängib Emajõe Bluusil.
Ja pühapäeval esineb Klots Tallinnas Raekoja platsil, esindades kodumaakonda. Mina püüan seal Läänemaa laadaplatsil hunniku raamatuid maha müüa. Soovige meile edu!
Külalisi on käinud palju, nii umbes üle päeva. Laupäeval üllatas meid suur seltskond Grillfestile saabunuid, kes ühel hetkel külma tuult ja vihma enam välja ei kannatanud, meile helistasid ja soovisid jätkata grillimisüritust tubastes tingimustes praeahjus. Oli lõbus ja infoküllane. Pühapäeval käisime ema juures, esmaspäeval (see oli ju alles üleeile?) oli Lemmi meil, võtsime mõned õlled ja ajasime juttu peaaegu südaööni. Ja eile tuli sõber Tom korraks Soomest kodumaale, istusime mitu tundi meil köögis. Mul on ta pärast hea meel, on oma asjad jälle liikuma saanud. Tore, kui nii ka vahel juhtub.
Igatahes nii see umbes meil käib, jah.