Sellest, tollest ja kolmandast

Jube imelik oleks olnud, kui me olekski maja esimese kolme nädalaga maha müünud, eks?
Aga see kuidagi hoiab mind nii ärevil, et väga keeruline on pühenduda muule kui mõtetele majamüügist, uue koha otsimisest, elukohavahetusest jne. Ja sellest uuest aiast mõistagi, mille ma saan.
Ma vist pean ennast praegusel eluperioodil jõuga blogima sundima, sest paljud tuttavad ning sõbrad teevad juba märkusi, ning mul on oma kirjutamatuse pärast tõesti üsna häbi. Aga elu on praegu kaootiline, nii palju on kõike muud mõelda ja teha, külalised, tööd, tegevused… Unenäod on segased ja sisutühjad, aga neiski käib kogu aeg mingi hull rapsimine. Ma kohe ei tea. Palju kära, vähe villa, öeldi vanasti.
Üks ööse nägin unes, et suur must nastik roomas meile tuppa. Las ta siis tulla, mõtlesin, näe, majaõnn. Aga siis see majaõnn roomas mulle teki alla ja hammustas mind käest. Unes oli see päris valus ja käsi jäi nagu kangeks, nii et ma veel nagu kahtlesin – aga kui see siiski on musta värvi rästik, mis siis? Ja hüüdsin Otti, et ta nastiku mu käe küljest ära võtaks, sest see oli mu kämbla külge klammerdunud nagu buldog. Ott võttis nastiku ära, aga maha me teda ei löönud – nastik ikkagi hea loom. Siis sa unenägu otsa või jätkus kuidagi teisiti. Aga ärgates oli meeles, siiani on meeles, nädalajagu. Huvitav.
Tüdrukul on nüüd viimane eksam jäänud, rootsi keel. Ja lõpuaktus. Ootan närvitsedes riigieksamite hindeid. Ei ole küll nagu alust hukatust peljata, aga pabistan siiski, just nagu ise oleksin eksameid teinud.
Oleme nüüd mitu korda Tartumaal ringi sõitmas käinud ja hulga müügipakkumisi üle vaadanud. Eks ta ole. Midagi sellist seni pole näinud, mis hinge laulma paneks. Kui asjad plaanitult kulgevad, teeme reedel sama. Laupäeval peaks Ott niikuinii Tartus olema – Klots mängib Emajõe Bluusil.
Ja pühapäeval esineb Klots Tallinnas Raekoja platsil, esindades kodumaakonda. Mina püüan seal Läänemaa laadaplatsil hunniku raamatuid maha müüa. Soovige meile edu!
Külalisi on käinud palju, nii umbes üle päeva. Laupäeval üllatas meid suur seltskond Grillfestile saabunuid, kes ühel hetkel külma tuult ja vihma enam välja ei kannatanud, meile helistasid ja soovisid jätkata grillimisüritust tubastes tingimustes praeahjus. Oli lõbus ja infoküllane. Pühapäeval käisime ema juures, esmaspäeval (see oli ju alles üleeile?) oli Lemmi meil, võtsime mõned õlled ja ajasime juttu peaaegu südaööni. Ja eile tuli sõber Tom korraks Soomest kodumaale, istusime mitu tundi meil köögis. Mul on ta pärast hea meel, on oma asjad jälle liikuma saanud. Tore, kui nii ka vahel juhtub.
Igatahes nii see umbes meil käib, jah.

1 kommentaar

  1. Maire said,

    7. juuni 2012 kell 20:24

    2006.a. lõpus kui Raplas oma maja müüsin, oli ka huvi üsna vähene. Hind oli muidugi kõrge ka, sest odavamalt ei raatsinud müüa, siis oleksin parem endale jätnud. Ostja ilmus kahe kuuga, aga nende kuude jooksul oli küll kogu aeg tunne, et ostjat ei tulegi. Ise ostsin siis saarele maja, mis oli müügis olnud täpselt aasta ja osa neist majadest, mida tookord vaatamas käisin, on tänagi veel city24-s müügis. Maja müük on mingil määral justkui õnnemäng. Samas on õnneks vaja vaid üht ostjat 🙂 Kui ta tulema peab, siis tuleb.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: