Elliga jalkat vaatamas

28. juuni 2012 kell 14:54 (Kallid loomad)

Elli on jalgpallivaatamise ajal täiesti võimatu koer. Täiesti võimatu kohe, ma ütlen. Pane ta või jalka ajaks teise tuppa luku taha.
Milles asi on – ta on meil ju universumi korrapidaja, klassijuhataja ja maailma piksevarras.
Elli ei talu häälte tõstmist, üldse mingeid ebatavalisi hääli – piukse, vilistamist, nuukseid jne. Kui meil külalistega vahepeal lärmakamaks läheb, siis Elli on kohe murelik ja hoiab igaks juhuks mu ligi. Eriti jube oli ükskord, kui purjus Paljasmaa meil käis ja nad Otiga hirmsat moodi vaidlesid, sel mehel ju näitleja häälekool ning -materjal, ning kui emotsioonid üleval, siis tuleb. Elli oli kogu õhtu endast väljas ega läinud minust detsimeetritki kaugemale, kogu selle aja käis vastu mu jalga ja pidas Paljasmaad ilmse umbusuga silmas.
Äike teeb ka hirmsat häält – siis peab vaene koer end ka minu vastu suruda saama, öösel voodisse kaissugi.
Ja tuleb välja, et jalgpallgi on väga kole. Eriti mängu lõpu poole. Eriti kui pealelöögile minnakse ja kommentaatorite hääled telekas paisuvad ning mina ja Ott kah kodus teleka taga tahtmatult veidraid hääli välja purskame koos mõningase tahtmatu lihastõmblusega. See teeb Elli väga närviliseks. Väga. Töllerdab siis teleka ees ja vahib meile niutsudes ja küsiva pilguga otsa, on rahutu ega julge meist eemale minna, mine sa tea, mis muidu juhtub.
Ajad ära, tuleb hiljemalt järgmise pealelöögi ajaks närviliselt tagasi.
Saadad õue, siis kaabib ust ja tahab tuppa tagasi, sest mine sa muidu tea.
Pool aega jalkamatšist kulub vaese ärevuses koera rahustamise ja patsutamise peale.
Õnneks on ainult kaks mängu veel, siis on selleks korraks kõik.
Tore, et Elli murdmaasuusatamisse ja iluuisutamisse leigelt suhtub. Saab vähemalt neid rahulikult vaadata.