Ma räägin – niipea, kui endaga on liiga palju tegemist, jääb see blogi aga jälle unarusse, püüa, kuidas püüad. Mul on sellel suvel vististi suured isiksuslikud häired kallal, et ma sihuke olen. Nagu ameerika mäed – muudkui üles ja alla, üles ja alla, ei mingit stabiilsust, vaikelu, rahu ega… mm… no rõõmu ikka on õnneks, seda jagub. Tihti. Sest tegelikult on kõik hästi.
Majaostu kohapealt ollakse praegu vait nagu kuldid rukkis. Ma ka ootan.
Ja tühja tost, mõtlen ma, viskaks selle paanika üldse peast välja – läheb, nagu läheb, võimalus muutusteks on ju antud ja lõpude lõpuks läheb kõik nagunii, nagu minema peab. Mingit vuuduud pole mõtet teha ega ennast segaseks mõelda, eks.
Tõsi jah, teoorias kõlab see hästi, aga ma võiks praktikas sama tugev olla. Ma püüan areneda.
Töötan “Suletud uste” tõlgetega ja viimane kuu aega juba ka kavandatava noorteseriaali promopaketi kallal (ühena neljast tiimistsenaristist) – selle viimasega tundub mulle õnnetul kombel, et ma vist ikka ei ole hea meeskonnatöötaja. Palju kära, vähe villa… oleks üksinda teinud, oleks see promopakett koos ülevaate, karakteristikate ja episoodide sünopsistega mul kahe nädalaga valmis olnud (olen seda ju niimoodi teinud varem, ja umbes kaks nädalat see tookord võttiski – ning pärast arvustusvooru veel mõne päevakese), aga kõik see kooskõlastamine ja kommenteerimine ja siblimine võtab minu meelest ära töö intensiivsuse, selle seisundi, kus sukeldud, pea ees, teemasse ja elad selles päevi, nädalaid… kuni jõud selleks korraks raugeb. See on võimas ja lahe ja mulle mokkamööda tööstiil.
Noh, eks teinekord saab sedagi. Ja kaastsenaristid on mul toredad. Huvitavad ja töötavad täiesti teistmoodi. Põnev.
Ah soo, Lugupeetud Tütar sai ülikooli sisse oma ebaõnnestunud emakeeleksamihinde kiuste! Kandideeris mul kahele erialale: TÜ eesti filli ja romanistikasse. Romanistikas määras 50% sisseastumisel kohapeal sooritatud test, mille Lugupeetud Tütar sai 100 punktist 96. Koos esseega. maksimumpunktid jäid tulemata tõenäoliselt selle fopaa tulemusena, et ta kohapeal meeltesegaduses töösse kirja pani, nagu “Godot’d oodates” olnuks Camus’kirjutatud. Nagu ta poleks seda kunagi lugenudki! Ma ei või. Ja asi pole neis neljas punktis, vaid Becketti ja Camus’ puhul põhimõttes, ma leian.
Nii et ma tõesti ei mõista, kuidas tema esseed konkurssidel auhinnalisi kohti saavad ja igal pool mujal suht maksimumpunktid pälvivad, välja arvatud REKKi emakeeleeksami hindajate arvates.
Aga see selleks. Veel aastake, ja nii mina kui Lugupeetud Tütar oleme mõlemad selle õnnetu riigieksami igaveseks unustanud.
Praegu aga – kuivõrd meil ülejäänud kambal ei paista asjad hetkel sedamoodi, et augusti lõpus kolimiseks läheb – otsime Lugupeetud Tütrele Tartus ulualust. Ühikaavaldus on tehtud. Kuid et ta kardab, et ühikaelu talle siiski väga ei sobi (tal oli aega Noarootsis 3 aastat selles selgusele jõuda), otsime talle ühtlasi ja meelsamini toakest kellegi suures majas köögi ja vannitoa kasutamise võimalusega. Vanainimestega sobib ta hästi, sest Lugupeetud Tütrel on lapsest saadik veider harjumus õhtuti varakult uinuda ja ärgata enne kukke ja koitu. Mina ja Papa ei ole sellest kunagi aru saanud, kuidas nüüd niiviisi – meie oleme ju kaks öökulli.
Samuti ei hinda Lugupeetud Tütar pidutsemist omas kodus, sest pärast tuleb ju koristada.
Ühesõnaga, ta on usin, kasin ja õpihimuline. Päriselt. Ma ei tea, kust ta selle küll omandanud on, sest minu tugevad valdkonnad need pole.
Igatahes, kui keegi teab Tartus kedagi, kes kuni meie kolimisplaanide teostumiseni (tähtaeg teadmata) meie imetoredat tütart mõnes omaette nurgakeses mõistliku üüriraha eest pidada võtaks, siis andku julgesti teada. Haarame vast otsast.
Akadeemilistest ja muudest saavutustest. Koos onniotsinguga.
31. juuli 2012 kell 23:23 (Muiduelu, Töised asjad)
Kirjud päevad on olnud
14. juuli 2012 kell 14:12 (Muiduelu)
Väga-väga kirju nädal hakkab nüüd lõppema ja täitsa ootamatult ma polegi sellest väsinud – vastupidi, ma tunnen, et mul on väga palju elu sees! Ja nagu elu oleks kõik alles ees. Ja kõik umbes sedamoodi. On, mida oota ja loota, ja unistusi, mille täitumine on alles ees, ja on plaane, mis alles ootavad teostamist. Nagu noorel energilisel gümnaasiumilõpetajal oma suurte ettevõtmiste ja tegude eel!
Lepik-Loidedega koos veedetud päevad olid vahvad. Just poole tunni eest nad läksid tagasi Tartu poole ja turvalist päralejõudmist neile!
Eile õhtul käisime mu täditütre sünnipäeval. Seesama täditütar, kellega me oleme kasvanud koos peaaegu nagu õed. Mida vanemaks me saame, seda rohkem on mul tema suhtes selline tõeline õe tunne. Ja ta kuulub oma perekonnaga raudselt mulle maailmas kõige kallimate inimeste ringi.
Neljapäeval käisime Tartus. Plika tegi romanistika sisseastumistesti ja pärast sõitsime mööda maakonda ringi ja tutvusime Tartumaa elamuturuga. Endale sobiva hinnaklassi ja muude näitajate skaalas muidugi. See sõit oli ses suhtes hämmastav, et leidsime tervelt neli arutamisväärset varianti, aga ikka on sellistel puhkudel ju nii ka, et küll ühel on üks viga siiski küljes, ja teisel teine puudujääk jne. See tegelikult teeb valiku veel palju raskemaks, kui arvestada 3 täiskasvanud inimese vajaduste ja nõudmistega uuele kodule. Aga õnneks me ei peagi praegu otse ju midagi valima hakkama, alles siis, kui meil oma maja müüdud, läheb asi tõsiseks.
Praegu aga skooris meil kolme peale kõige rohkem selline majake Luunja vallas:
Krunt üle kuue tuhande, avar õu, suht kombes kõrvalhooned ja kaunid vaated alla orgu. Tartule üsna lähedal, supsti ja kohal. Bussiliiklus 100 m majast.
Nii et nüüd tuleb oma maja ruttu maha müüa. Jaole, jaole!
Algul olime mõelnud, et ööbime Vilepites ja osa vaatamisi jätame reedeks, kuid kolmapäeva õhtupoolikul selgus, et Ott sai ühe pilditellimuse reede lõunaks ning nii pidime ikka sama päeva õhtul koju tagasi jõudma. See tagasisõit oli igatahes meeldejääv – juba pärast viimast vaatamist Mäksa vallas sattusime äikesetormi alla ja sõitsime keset välgunooli, kõuemürinat ja paduvihma Tartuni välja. Seal käsime veel söömas, sest egas vahepeal olnud aega sellele mõeldagi, ja kodu poole keerasime nina umbes pool üheksa alles. Noh, südaöösel jõuame koju, mõtlesime.
Vihma sadas, aga sellises keskmises mahus. Ei midagi eriti hullu. Kuid umbes kella kümne ajal Türi ja Rapla vahel ütlesid kojamehed üles. Tõsi – vahetasime neid eelmise aasta kevadel. Nüüd hakkasid kummijullad hüppama ja lippama, no täitsa võimatu! Püüdsime Märjamaa bensukast uued osta, aga meie mudelit seal ei olnud. Minupoolsel kojamehel oli see kummist osa selleks ajaks juba üldse minema lennanud, juhipoolsel püsis see junn veel osaliselt ja ehku peale küljed. Paanika muidugi seal vihmasajus, kell lähenes üheteistkümnele ja ees ootas pikk metsavaheline lõik Märjamaast Koluvereni. Eva juba kodust helistas, et kaugel me oleme ja mis toimub. Nad olid valmis meile järele tulema, kui oleme äkki tõesti sunnitud auto kuhugile metsa vahele maha jätma – no kui ikka üldse sõita ei näe. Aga meie olime vaprad ja punnisime edasi. Kohe Märjamaalt väljasõidul sattusime uue suure äikesetormi alla, ja kohe tõesti ei näinud kohe mitte midagi. Läbi esiklaasile voolava vee, pimeduse ja udulaamade nägime ainult ähmaselt neid postide helkureid tee äärtes, ainult nende järgi oligi võimalik enam-vähem orienteeruda, kus see tee nüüd on. Õnneks ei olnud vastusõitjaid – ainult ühte kohtasime. Ja nii me venisime poolpimedatena umbes 20 – 50 km tunnis seal metsa vahel. Oleks see kõik siis veel ainult nii jäänud! Just sai Ott öelda, et kui praegu mõni helkurita jalakäija või metsloom tee peal kooserdaks, siis täiesti kindla peale teda ei näeks, kui just seal ta oligi – kits. Umbes kolme meetri kaugusel. Hea, et me nii aeglaselt sõitsime.
Ühesõnaga, koju jõudsime kell üks öösel. Auto terve, ise terved, mis on põhiline. Aga elamus missugune. Hoidsin terve selle tee Märjamaalt koduni mõttes vanajumala käest kinni. Ja autoukse käepidemest ka mõistagi. Kodus saabus rahunemine ja adrenaliinilang, Eval-Jannol oli paar pudelit veini ja juustuvalik. Nii tiksutasime adrenaliini jälle kenasti alla, kuni silmad enam lahti ei püsinud.
Aga täna teen kirjatööd. Ja homme ka.
Homme algab vanamuusikafestival
10. juuli 2012 kell 23:08 (Muiduelu, Töised asjad)
… ja selle kava on internetis täitsa üleval. Mina isiklikult tahaksin minna laupäeva õhtul Pentagonalet ja pühapäeval Händeli aariaid kuulama. Kolmapäevane Bach on minu jaoks veidike hirmutav – aga Bach ongi mu jaoks veidi hirmutav. Neljapäeva ja reede õhtul aga kahjuks ei saa ma kuhugi minna, need ajad on juba hoopis muude asjade alla kinni pandud. Eks ma pärast kirjutan ka.
Täna oli täitsa äge päev. Mis siis, et algul ei saanud kuidagi vedama – vahtisin You Tube’ist ühte 90-ndate ulmeseriaali, selmet tublisti tööle pihta anda. Tõtt öelda vahtisin selle seriaali osi juba eelmisel ööl, aga siis läks liiga hirmsaks ja ma kartsin, et kui ma edasi lasen, siis ei julge enam magama jääda. Nii et tegelikult see edasivaatamine oligi mul kohe hommikustes plaanides sees. Vähemalt… nii ma ennast veenan. Jah.
Aga teate, siis pärast saigi kõik tehtud! Mis siis, et ma alles praegu poole tunni eest Rauli-onu filmiülevaatega lõpetasin. Põhiline on see, et ma jõudsin seda kõike, mis ma eile õhtul omale märkmikku kirjutasin. Juuni käibedokumendid said raamatupidaja jaoks kokku pandud, õiendid valmis tehtud ja puha. Ja siis jõudsin raamatukogud käia uue virna järel, ja siis jõudsin Rauli-onu filmi kontseptsiooni detailideni paika panna ja ära vormistada. Ma usun, et ta rõõmustab! Ja kui see talle nüüd sobib, siis saan endasi hakata juba sünopsiseid vorpima, lühikest ja pikka, ning karaktereid korralikult läbi mõtlema. Jajaa. See on tore töö!
Teisest otsast juba “Suletud ustega” suht põleb, pühapäevaks oleks tiimil uut lugu lauale vaja. Püüan homme varem tõusta, muidu äkki plaan ei päde – homme tuleb läbi mu endine Tark Naabrinaine Ülle, kes on Haapsalus asju ajamas, ja siis õhtu poole saabub Tartust festivalile 4/6 perekonnast Lepik-Loide. Kuidagi peab kogu selle päeva peale veel ka enam-vähem viisakal ajal magama saama, sest neljapäevane äratus tuleb hirmus varane.
Aga tänavaäärses väikeses majas on jälle uued naabrid. Paari päeva eest kolisid sisse, ja koerad on jälle alarmeeritud väiksemagi liikumise peale, mis seal toimub. Ikkagi seninägematud näod, eks ole. Ja haukumist see varakevadel püstitatud vaheaed ei ole sugugi vähendanud. Vähemalt ei ole nüüd vaja kogu aeg (uusi) naabreid päästma joosta.
Mis värk see on, et seal keegi peale papi, kes oli paigas viis aastat, kauem ei taha elada kui pool aastat, mu pea ei võta?
Aga elagu, nagu oskavad. Minu mõtetes terendavad juba nagunii Tartumaa põllud ja metsad.
Filmid kusagil mu pea kohal õhus ja muu
8. juuli 2012 kell 15:05 (Muiduelu, Töised asjad)
1. juulil olin vahelduse mõttes jälle Tallinnas – oli ühe uue kavandatava noorteseriaali asjus esimene töökoosolek, ideede genereerimine ja karakterite väljatöötamine. Produktsiooni võiks see asi iseenesest plaanide järgi minna sügisel või talvel, praegu tundub, et tuleks hea ja huvitav asi. Minu jaoks on kindlasti tegemist põneva projektiga – esimene kogemus terve tiimiga stsenaariumi kirjutada. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas me selle korraldame, aga lahe väljakutse tundub.
Naudin praegust seisu, et ei ole millegagi nii hirmus kiiret. Saab rahulikus tempos asju teha ja läbi mõelda, nii et hakkasin isegi vaikselt ehitama ühe võimaliku tulevase täispika filmi kontseptsiooni. Juba millalgi kevadel käis minu pool Raul Tammet , kes oli Villem Ridala “Püha risti” lugedes inspiratsioonipalangu saanud. Rääkis mulle oma ideest ja palus, et ma võtaksin kirjutada, alguses kontseptsiooni ja ülevaatliku sünopsise, et üritaks siis hakata produtsenti otsima, kes ajada võtaks. See on pagana intrigeeriv lugu, mis tal peas mõlgub, õigemini loo alge… terviklugu ju veel ei olegi, on ainult nägemus, aimus ja ettekujutus. Mina siin püüan nüüd seda selgete sõnadega paberi peale saada ja sinna mingi ülesehituse ja sündmustiku sisse panna. Ei tea, kas sellest asjast kunagi päriselt ka film saab, aga see mõte köidab ja vangistab mind. See on taas mingi asi, mida ma lihtsalt tahan teha.
Kui mu filmindusest veel rääkida, siis aastavahetusel kirjutatud täispikk stsenaarium on lõpuks leidnud ühe produtsendi pineva huvi ja heakskiidu – tahab minuga juba nüüd suve jooksul kindlasse eellepingusse minna ja hakata arendust ajama. See on nii suurepärane, et ma kohe ei tea. Muidugi ma lootsin seda talvel kirjutades, et ehk õnnestub mul oma tükk ikka kellelegi mehele panna, aga reaalsuses on omast initsiatiivist, ilma tellimuse, produtsendi ja isegi režissöörita 100 lk filmistsenaariumi valmiskirjutamine täielik hullutemp. Aga mul oli nii suur isu seda teha, ja see materjal painas, ei lasknud elada ja lausa nõudis just stsena vormis paberile panemist! Nii et see on suur õnn, kui ta nüüd mul tõesti käiku läheb.
Aga muidu meil oli siin Ameerika autode festival ja palju toredaid inimesi. Isegi veeuputus oli, kuigi mitte meie kandis. See ei ole küll minu video, aga äkki ilmestamiseks ikka võin seda kasutada. 0.52 pealt on veetase näha, kui autod läbi sõidavad.
Muu linn võib kasvõi ära uppuda, aga meil siin künka otsas ei lähe keldridki märjaks. Kadunud Paju Juhan, kes elast meist neli maja edasi peatänava poole, rääkis vanasti kogu aeg, et kui Läänemere veetase tõuseks 5 meetrit, siis oleks Koidula “mägi” ainuke koht Haapsalus, mis veel veest välja jääks. Nagu maailmalõpusaareke või midagi. Ja et kuidas me siis sõuame kummipaatidega ringi ja tarime sõpru enda juurde kuivale maale, grillime ja vaatame apokalüpsist.
Juulikuu lugu ka:
Aidi Vallik avalikult 