Filmid kusagil mu pea kohal õhus ja muu

1. juulil olin vahelduse mõttes jälle Tallinnas – oli ühe uue kavandatava noorteseriaali asjus esimene töökoosolek, ideede genereerimine ja karakterite väljatöötamine. Produktsiooni võiks see asi iseenesest plaanide järgi minna sügisel või talvel, praegu tundub, et tuleks hea ja huvitav asi. Minu jaoks on kindlasti tegemist põneva projektiga – esimene kogemus terve tiimiga stsenaariumi kirjutada. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas me selle korraldame, aga lahe väljakutse tundub.
Naudin praegust seisu, et ei ole millegagi nii hirmus kiiret. Saab rahulikus tempos asju teha ja läbi mõelda, nii et hakkasin isegi vaikselt ehitama ühe võimaliku tulevase täispika filmi kontseptsiooni. Juba millalgi kevadel käis minu pool Raul Tammet , kes oli Villem Ridala “Püha risti” lugedes inspiratsioonipalangu saanud. Rääkis mulle oma ideest ja palus, et ma võtaksin kirjutada, alguses kontseptsiooni ja ülevaatliku sünopsise, et üritaks siis hakata produtsenti otsima, kes ajada võtaks. See on pagana intrigeeriv lugu, mis tal peas mõlgub, õigemini loo alge… terviklugu ju veel ei olegi, on ainult nägemus, aimus ja ettekujutus. Mina siin püüan nüüd seda selgete sõnadega paberi peale saada ja sinna mingi ülesehituse ja sündmustiku sisse panna. Ei tea, kas sellest asjast kunagi päriselt ka film saab, aga see mõte köidab ja vangistab mind. See on taas mingi asi, mida ma lihtsalt tahan teha.
Kui mu filmindusest veel rääkida, siis aastavahetusel kirjutatud täispikk stsenaarium on lõpuks leidnud ühe produtsendi pineva huvi ja heakskiidu – tahab minuga juba nüüd suve jooksul kindlasse eellepingusse minna ja hakata arendust ajama. See on nii suurepärane, et ma kohe ei tea. Muidugi ma lootsin seda talvel kirjutades, et ehk õnnestub mul oma tükk ikka kellelegi mehele panna, aga reaalsuses on omast initsiatiivist, ilma tellimuse, produtsendi ja isegi režissöörita 100 lk filmistsenaariumi valmiskirjutamine täielik hullutemp. Aga mul oli nii suur isu seda teha, ja see materjal painas, ei lasknud elada ja lausa nõudis just stsena vormis paberile panemist! Nii et see on suur õnn, kui ta nüüd mul tõesti käiku läheb.
Aga muidu meil oli siin Ameerika autode festival ja palju toredaid inimesi. Isegi veeuputus oli, kuigi mitte meie kandis. See ei ole küll minu video, aga äkki ilmestamiseks ikka võin seda kasutada. 0.52 pealt on veetase näha, kui autod läbi sõidavad.
Muu linn võib kasvõi ära uppuda, aga meil siin künka otsas ei lähe keldridki märjaks. Kadunud Paju Juhan, kes elast meist neli maja edasi peatänava poole, rääkis vanasti kogu aeg, et kui Läänemere veetase tõuseks 5 meetrit, siis oleks Koidula “mägi” ainuke koht Haapsalus, mis veel veest välja jääks. Nagu maailmalõpusaareke või midagi. Ja et kuidas me siis sõuame kummipaatidega ringi ja tarime sõpru enda juurde kuivale maale, grillime ja vaatame apokalüpsist.
Juulikuu lugu ka:

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: