Homme algab vanamuusikafestival

10. juuli 2012 kell 23:08 (Muiduelu, Töised asjad)

… ja selle kava on internetis täitsa üleval. Mina isiklikult tahaksin minna laupäeva õhtul Pentagonalet ja pühapäeval Händeli aariaid kuulama. Kolmapäevane Bach on minu jaoks veidike hirmutav – aga Bach ongi mu jaoks veidi hirmutav. Neljapäeva ja reede õhtul aga kahjuks ei saa ma kuhugi minna, need ajad on juba hoopis muude asjade alla kinni pandud. Eks ma pärast kirjutan ka.
Täna oli täitsa äge päev. Mis siis, et algul ei saanud kuidagi vedama – vahtisin You Tube’ist ühte 90-ndate ulmeseriaali, selmet tublisti tööle pihta anda. Tõtt öelda vahtisin selle seriaali osi juba eelmisel ööl, aga siis läks liiga hirmsaks ja ma kartsin, et kui ma edasi lasen, siis ei julge enam magama jääda. Nii et tegelikult see edasivaatamine oligi mul kohe hommikustes plaanides sees. Vähemalt… nii ma ennast veenan. Jah.
Aga teate, siis pärast saigi kõik tehtud! Mis siis, et ma alles praegu poole tunni eest Rauli-onu filmiülevaatega lõpetasin. Põhiline on see, et ma jõudsin seda kõike, mis ma eile õhtul omale märkmikku kirjutasin. Juuni käibedokumendid said raamatupidaja jaoks kokku pandud, õiendid valmis tehtud ja puha. Ja siis jõudsin raamatukogud käia uue virna järel, ja siis jõudsin Rauli-onu filmi kontseptsiooni detailideni paika panna ja ära vormistada. Ma usun, et ta rõõmustab! Ja kui see talle nüüd sobib, siis saan endasi hakata juba sünopsiseid vorpima, lühikest ja pikka, ning karaktereid korralikult läbi mõtlema. Jajaa. See on tore töö!
Teisest otsast juba “Suletud ustega” suht põleb, pühapäevaks oleks tiimil uut lugu lauale vaja. Püüan homme varem tõusta, muidu äkki plaan ei päde – homme tuleb läbi mu endine Tark Naabrinaine Ülle, kes on Haapsalus asju ajamas, ja siis õhtu poole saabub Tartust festivalile 4/6 perekonnast Lepik-Loide. Kuidagi peab kogu selle päeva peale veel ka enam-vähem viisakal ajal magama saama, sest neljapäevane äratus tuleb hirmus varane.
Aga tänavaäärses väikeses majas on jälle uued naabrid. Paari päeva eest kolisid sisse, ja koerad on jälle alarmeeritud väiksemagi liikumise peale, mis seal toimub. Ikkagi seninägematud näod, eks ole. Ja haukumist see varakevadel püstitatud vaheaed ei ole sugugi vähendanud. Vähemalt ei ole nüüd vaja kogu aeg (uusi) naabreid päästma joosta.
Mis värk see on, et seal keegi peale papi, kes oli paigas viis aastat, kauem ei taha elada kui pool aastat, mu pea ei võta?
Aga elagu, nagu oskavad. Minu mõtetes terendavad juba nagunii Tartumaa põllud ja metsad.