Kirjud päevad on olnud

Väga-väga kirju nädal hakkab nüüd lõppema ja täitsa ootamatult ma polegi sellest väsinud – vastupidi, ma tunnen, et mul on väga palju elu sees! Ja nagu elu oleks kõik alles ees. Ja kõik umbes sedamoodi. On, mida oota ja loota, ja unistusi, mille täitumine on alles ees, ja on plaane, mis alles ootavad teostamist. Nagu noorel energilisel gümnaasiumilõpetajal oma suurte ettevõtmiste ja tegude eel!
Lepik-Loidedega koos veedetud päevad olid vahvad. Just poole tunni eest nad läksid tagasi Tartu poole ja turvalist päralejõudmist neile!
Eile õhtul käisime mu täditütre sünnipäeval. Seesama täditütar, kellega me oleme kasvanud koos peaaegu nagu õed. Mida vanemaks me saame, seda rohkem on mul tema suhtes selline tõeline õe tunne. Ja ta kuulub oma perekonnaga raudselt mulle maailmas kõige kallimate inimeste ringi.
Neljapäeval käisime Tartus. Plika tegi romanistika sisseastumistesti ja pärast sõitsime mööda maakonda ringi ja tutvusime Tartumaa elamuturuga. Endale sobiva hinnaklassi ja muude näitajate skaalas muidugi. See sõit oli ses suhtes hämmastav, et leidsime tervelt neli arutamisväärset varianti, aga ikka on sellistel puhkudel ju nii ka, et küll ühel on üks viga siiski küljes, ja teisel teine puudujääk jne. See tegelikult teeb valiku veel palju raskemaks, kui arvestada 3 täiskasvanud inimese vajaduste ja nõudmistega uuele kodule. Aga õnneks me ei peagi praegu otse ju midagi valima hakkama, alles siis, kui meil oma maja müüdud, läheb asi tõsiseks.
Praegu aga skooris meil kolme peale kõige rohkem selline majake Luunja vallas:

Krunt üle kuue tuhande, avar õu, suht kombes kõrvalhooned ja kaunid vaated alla orgu. Tartule üsna lähedal, supsti ja kohal. Bussiliiklus 100 m majast.
Nii et nüüd tuleb oma maja ruttu maha müüa. Jaole, jaole!
Algul olime mõelnud, et ööbime Vilepites ja osa vaatamisi jätame reedeks, kuid kolmapäeva õhtupoolikul selgus, et Ott sai ühe pilditellimuse reede lõunaks ning nii pidime ikka sama päeva õhtul koju tagasi jõudma. See tagasisõit oli igatahes meeldejääv – juba pärast viimast vaatamist Mäksa vallas sattusime äikesetormi alla ja sõitsime keset välgunooli, kõuemürinat ja paduvihma Tartuni välja. Seal käsime veel söömas, sest egas vahepeal olnud aega sellele mõeldagi, ja kodu poole keerasime nina umbes pool üheksa alles. Noh, südaöösel jõuame koju, mõtlesime.
Vihma sadas, aga sellises keskmises mahus. Ei midagi eriti hullu. Kuid umbes kella kümne ajal Türi ja Rapla vahel ütlesid kojamehed üles. Tõsi – vahetasime neid eelmise aasta kevadel. Nüüd hakkasid kummijullad hüppama ja lippama, no täitsa võimatu! Püüdsime Märjamaa bensukast uued osta, aga meie mudelit seal ei olnud. Minupoolsel kojamehel oli see kummist osa selleks ajaks juba üldse minema lennanud, juhipoolsel püsis see junn veel osaliselt ja ehku peale küljed. Paanika muidugi seal vihmasajus, kell lähenes üheteistkümnele ja ees ootas pikk metsavaheline lõik Märjamaast Koluvereni. Eva juba kodust helistas, et kaugel me oleme ja mis toimub. Nad olid valmis meile järele tulema, kui oleme äkki tõesti sunnitud auto kuhugile metsa vahele maha jätma – no kui ikka üldse sõita ei näe. Aga meie olime vaprad ja punnisime edasi. Kohe Märjamaalt väljasõidul sattusime uue suure äikesetormi alla, ja kohe tõesti ei näinud kohe mitte midagi. Läbi esiklaasile voolava vee, pimeduse ja udulaamade nägime ainult ähmaselt neid postide helkureid tee äärtes, ainult nende järgi oligi võimalik enam-vähem orienteeruda, kus see tee nüüd on. Õnneks ei olnud vastusõitjaid – ainult ühte kohtasime. Ja nii me venisime poolpimedatena umbes 20 – 50 km tunnis seal metsa vahel. Oleks see kõik siis veel ainult nii jäänud! Just sai Ott öelda, et kui praegu mõni helkurita jalakäija või metsloom tee peal kooserdaks, siis täiesti kindla peale teda ei näeks, kui just seal ta oligi – kits. Umbes kolme meetri kaugusel. Hea, et me nii aeglaselt sõitsime.
Ühesõnaga, koju jõudsime kell üks öösel. Auto terve, ise terved, mis on põhiline. Aga elamus missugune. Hoidsin terve selle tee Märjamaalt koduni mõttes vanajumala käest kinni. Ja autoukse käepidemest ka mõistagi. Kodus saabus rahunemine ja adrenaliinilang, Eval-Jannol oli paar pudelit veini ja juustuvalik. Nii tiksutasime adrenaliini jälle kenasti alla, kuni silmad enam lahti ei püsinud.
Aga täna teen kirjatööd. Ja homme ka.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: