Akadeemilistest ja muudest saavutustest. Koos onniotsinguga.

31. juuli 2012 kell 23:23 (Muiduelu, Töised asjad)

Ma räägin – niipea, kui endaga on liiga palju tegemist, jääb see blogi aga jälle unarusse, püüa, kuidas püüad. Mul on sellel suvel vististi suured isiksuslikud häired kallal, et ma sihuke olen. Nagu ameerika mäed – muudkui üles ja alla, üles ja alla, ei mingit stabiilsust, vaikelu, rahu ega… mm… no rõõmu ikka on õnneks, seda jagub. Tihti. Sest tegelikult on kõik hästi.
Majaostu kohapealt ollakse praegu vait nagu kuldid rukkis. Ma ka ootan.
Ja tühja tost, mõtlen ma, viskaks selle paanika üldse peast välja – läheb, nagu läheb, võimalus muutusteks on ju antud ja lõpude lõpuks läheb kõik nagunii, nagu minema peab. Mingit vuuduud pole mõtet teha ega ennast segaseks mõelda, eks.
Tõsi jah, teoorias kõlab see hästi, aga ma võiks praktikas sama tugev olla. Ma püüan areneda.
Töötan “Suletud uste” tõlgetega ja viimane kuu aega juba ka kavandatava noorteseriaali promopaketi kallal (ühena neljast tiimistsenaristist) – selle viimasega tundub mulle õnnetul kombel, et ma vist ikka ei ole hea meeskonnatöötaja. Palju kära, vähe villa… oleks üksinda teinud, oleks see promopakett koos ülevaate, karakteristikate ja episoodide sünopsistega mul kahe nädalaga valmis olnud (olen seda ju niimoodi teinud varem, ja umbes kaks nädalat see tookord võttiski – ning pärast arvustusvooru veel mõne päevakese), aga kõik see kooskõlastamine ja kommenteerimine ja siblimine võtab minu meelest ära töö intensiivsuse, selle seisundi, kus sukeldud, pea ees, teemasse ja elad selles päevi, nädalaid… kuni jõud selleks korraks raugeb. See on võimas ja lahe ja mulle mokkamööda tööstiil.
Noh, eks teinekord saab sedagi. Ja kaastsenaristid on mul toredad. Huvitavad ja töötavad täiesti teistmoodi. Põnev.
Ah soo, Lugupeetud Tütar sai ülikooli sisse oma ebaõnnestunud emakeeleksamihinde kiuste! Kandideeris mul kahele erialale: TÜ eesti filli ja romanistikasse. Romanistikas määras 50% sisseastumisel kohapeal sooritatud test, mille Lugupeetud Tütar sai 100 punktist 96. Koos esseega. maksimumpunktid jäid tulemata tõenäoliselt selle fopaa tulemusena, et ta kohapeal meeltesegaduses töösse kirja pani, nagu “Godot’d oodates” olnuks Camus’kirjutatud. Nagu ta poleks seda kunagi lugenudki! Ma ei või. Ja asi pole neis neljas punktis, vaid Becketti ja Camus’ puhul põhimõttes, ma leian.
Nii et ma tõesti ei mõista, kuidas tema esseed konkurssidel auhinnalisi kohti saavad ja igal pool mujal suht maksimumpunktid pälvivad, välja arvatud REKKi emakeeleeksami hindajate arvates.
Aga see selleks. Veel aastake, ja nii mina kui Lugupeetud Tütar oleme mõlemad selle õnnetu riigieksami igaveseks unustanud.
Praegu aga – kuivõrd meil ülejäänud kambal ei paista asjad hetkel sedamoodi, et augusti lõpus kolimiseks läheb – otsime Lugupeetud Tütrele Tartus ulualust. Ühikaavaldus on tehtud. Kuid et ta kardab, et ühikaelu talle siiski väga ei sobi (tal oli aega Noarootsis 3 aastat selles selgusele jõuda), otsime talle ühtlasi ja meelsamini toakest kellegi suures majas köögi ja vannitoa kasutamise võimalusega. Vanainimestega sobib ta hästi, sest Lugupeetud Tütrel on lapsest saadik veider harjumus õhtuti varakult uinuda ja ärgata enne kukke ja koitu. Mina ja Papa ei ole sellest kunagi aru saanud, kuidas nüüd niiviisi – meie oleme ju kaks öökulli.
Samuti ei hinda Lugupeetud Tütar pidutsemist omas kodus, sest pärast tuleb ju koristada.
Ühesõnaga, ta on usin, kasin ja õpihimuline. Päriselt. Ma ei tea, kust ta selle küll omandanud on, sest minu tugevad valdkonnad need pole.
Igatahes, kui keegi teab Tartus kedagi, kes kuni meie kolimisplaanide teostumiseni (tähtaeg teadmata) meie imetoredat tütart mõnes omaette nurgakeses mõistliku üüriraha eest pidada võtaks, siis andku julgesti teada. Haarame vast otsast.