Aidi Vallik avalikult

See nädalavahe möödus meil siis nii- ja naapidi Läänemerd ületades. Reedel läksime, laupäeval tegime Stockholmis tööd, nii et nahk märg seljas, ja pühapäeval saabusime koju. Laupäeval toimus Stockholmi Eesti majas Läänemaa päev, mille koosseisus mina kahel korral ettelugemistega esinesin ja muul ajal raamatuid müüsin, ning Ott avas oma illustratsioonide näituse. See jääb Eesti majja üles nüüd septembri lõpuni, nii et kes Stockholmi vanalinna satub, on lahkesti oodatud läbi astuma.
Piltidelt paraku ei ole näha, kui palju rahvast seal tegelikult käis – kui ruum oli inimesi täis, oli mul nendega kõvasti tööd ja Ottki hõivatud, nii et meie ainsad pildistamishetked said toimuda siis, kui ruum tantsurühma esinemiste ajaks tühjaks jäi. Muidu käis sealt ürituselt läbi vist oma paarsada inimest, ma nii umbes ja hinnanguliselt arvan.

See meie pildimasin hakkab tõesti oma aega ära elama, pildid on udused ja mina ei oska neid selle vana digiseebikaga ka kuidagi paremaks saada. Kuid ehk pole hullu.
Siin on võidukas Ott Eesti maja ees ürituse lõpuks:

Samm tulevikku – ta leidis, et edaspidi polegi tal näituste tegemise vastu enam midagi, kui ta pildid lõuendile prindituna nii ilusad välja näevad. Loodame tema näitusi näha edaspidi ka Haapsalus ja Tallinnas. Tallinnas tegelikult toimus ta esimene näitus – koomiksid – juba aastal 2001, aga sellega ta ise ei jäänud rahule. Või siis häiris teda tugevalt sellele osaks langenud kriitika meie kultuuriajakirjanduses ühe koomiksuguru sulest, ma ei tea. Igatahes pärast seda mööduski 11 aastat, mille jooksul ta lausa keeldus igasugustest näitustest. Äkki nüüd hakkab jälle nendega laabuma, ah?

Sõiduga jäime rahule. Üritusega jäime rahule. Ainult mina suutsin laeva peal oma selja ära külmetada ja roietevaheliste lihaste närvipõletik annab ennast taas tunda. Päris nii sant, kui eelmisel aastal, ma seekord siiski ei ole, kuigi ka hõisata ei ole siin midagi ja selga toetamata vertikaalis olla praegu eriti ei taha. Aga paari päeva pärast on see vast möödas.

Pärast Augustibluusi olin väsinud.
Ma mõtlesin enne kirjutada ka põhjustest, miks ma otsustasin, et järgmine aasta festivalipassi enam ei osta ja pealava kuulama ei lähe, aga ma võin tegelikult järgmiseks suveks veel ümber mõelda, sest minu jaoks seal siiski ju midagi oli ka. Näiteks sommide Honey B & the T-Bones.
Lihtsalt mulle ei mahtunud pähe mõningad kooslused, spetsiaalselt selleks puhuks kokku kutsutud festivaliprojektid, mida sinna pealavale paigutati ja mis pidi olema bluus, aga oli rokimaiguline estraad.
Ja mitu korda ma tabasin ennast kahjutundelt, et festivalid suureks paisudes kaotavad oma intiimse klubilise atmosfääri, mis need alguses just nii omaks ja armsaks tegi. Ma olen seal käinud algusest peale, kõik 19 aastat, vist üksainus aasta on vahele jäänud – see oli 2007. aasta minu mäletamist mööda ja siis ma olin andnud nõusoleku esineda ja teha töötuba Käärikul Metsaülikoolis.
Olen Augustibluusil noorena Väikese linnuse laudadel tantsinud, kui seal veel lauad olid (Augustibluus toimuski Väikeses linnuses kuni 2008. aastani, mil rahvas enam sinna ära ei tahtnud mahtuda ja üritus suurele lossiõuele üle koliti), olen igasugu tükke teinud ja lõbutsenud nii mis hirmus, lõpetanud hommikul kell seitse kultuurimaja tänavatreppidel koos purjus kitarripoistega ja igati tundnud, et see festival on minu ja mina olen tema.
Aga ma pean tunnistama, et ma ei suuda umbes 7000 inimese hulgas enam seda tunnet tunda.
Küllap teevad ka eluaastad oma töö. Nelikümmend ei ole siiski enam kakskümmend ja veidi üle, pean ma tunnistama.
Vilepid olid festivali ajal lastega meil, tore oli nendega! Riho Baumann tuli läbi, temagi oli Haapsalus käimas. Tints ja Tom käisid mitu korda sisse-välja ja edasi-tagasi, ka kontsertidel olime nendega koos. Meie koduaias istusime ja grillisime, olid soojad päevad.
Nüüd selle nädala esimesel poolel tuli mu teine ema suure kotitäie kraamiga oma suvila likvideerimiselt – köögi- ja sööginõud meie Tartusse siirduvale lapsele. Koos kiirkeedukannu ja röstriga. Luksus, ma ütlen. Minul küll omal ajal kiirkeedukannu ega röstrit ei olnud, ma ei näinud undki neist. Keeduspriraal ja üheraudne lauapliit ajasid asja ära, plekist kohvikannus keedeti ka makarone ja mune, kui vaja.
Mitte et ma kade oleks. Olgu õnnelik oma röstriga. Ja aitäh kõigi nende asjade eest. Taldrikuid oleks kodust mõne lapsele kaasa ju leidnud, aga talle eraldi poti ja panni ja muu ostmine oleks meile olnud praeguses seisus paras pähkel.
Ühesõnaga, meil on sel nädalal siis sellised argised teemad.
Täna käisime Tallinnas, tõime Apollost ära veel müümata “Lehmad, kanad ja kratid”, sest meie enda ladu on neist juba tühi, aga müüa tahaks. Neil seal nagu nii hästi ei õnnestu, ma vaatan. Pealegi kui me nüüd varsti Rootsi sõidame, siis seal võiks midagi autogrammide jaoks ju kaasas olla.
Oti pildid tulevad lõuendile ja puitraamile. Imeline. Aitäh Läänemaa muuseumile, kes nende vormistamise kinnimaksmise enda peale võttis ja pärast Stockholmi näitust need enda fondidesse saab! Küllap saame varsti Oti pilte näha ka Iloni Imedemaa seintel. Sealt on seda näitust ju mitu aastat juba küsitud, aga kogu aeg jäi vormistamise taha. Digiprint lõuendile on päris kallis, ja nii teha näitusetäis pilte… kui muuseum ei oleks nüüd taha tulnud, siis ei sünniks ka seda Stockholmi näitust praegu.
Homme saame pildid kätte. Ma ootan juba tõelise elevusega, millal ma neid näppida saan – nagu laps ootaks jõuluvana.

…mustale linnule muu tõbi,
meie Ott saab jälle terveks.
Nüüd ütleme seda kõik omaette valju häälega ja usume, et mõjub.
Vaevu sain koju tagasi ja elu tundus mõnusasse rutiini tagasi minevat, kui Ott sai taas kord pankreatiidiataki ja viibib praegu Läänemaa haigla EMOs tilguti all. Homme saatke tema telefonile lohutavaid sõnumeid, ma arvan, et oma valude keskel ta vajab neid, et kiiremini terveneda.
Lõppude lõpuks ootab järgmisel nädalavahetusel meid kõiki ees Augustibluus koos kallite kaugete külalistega, selleks ajaks on kindlasti vaja terveks saada. Mis siis, et dieedil ja täiskainel režiimil, kuid ikkagi terveks saada ja muusikat teha ning nautida. Ja joonistada. Tänane töö jäi meil ära, sest Ott oli omadega juba hommikul liiga hädas selleks, et laua taga suuta istuda. Nii et homme ei ilmu ei “Lullamillat” ega “Nädal Nelja”.
Ajan augusti lõpu Rootsi-sõidu ja Oti näituse orgunni asju. Stockholmi Eesti majas tuleb 25. augustil Läänemaa päev, mille raames esinen mina ning Ott avab seal oma näituse, üldse teise näituse oma elus. Ta on kangesti laisk näitusevormistajana, aga seekord andis oma nõusoleku ja läheb asjaks. Eks nüüd, kui ta ma ei tea mitu päeva haiglas peab olema, läheb piltide vormistamisega (raamimise ja muuga) sutsu kiireks, aga vast ikka jõuame. Peab jõudma. Peab terveks saama.
Põhiline praegu ongi, et Ott peab terveks saama.

Mõnes mõttes ma siiamaani lõõtsutan, sest läinud nädalavahetus kulus küll reede hommikust pühapäeva õhtuni rahateenimisele… ja tegelikult peaks ütlema, et lõbustustele ka, sest lõbus oli vägagi. Seda küll juba hilisematel õhtu- ja öötundidel, sest enne polnud aega.
Ja enne seda olin mitu päeva ragistanud ühe võimaliku uue noorteseriaali ideepaketi kallal. Tegin seda veel reede hommikul enne müügileminekut, ja laupäeva hommikul tunnikeseks… kuni pühapäeval enam ei jaksanud, hea, et hommikul kuidagi silmad selgeks ja uksest välja sai astuda. Reedel, laupäeval ja pühapäeval olin oma lasteraamatutega peatänava ääres müümas nagu miska. Tore oli. Ma vist ei näe poole aastaga ka nii palju tuttavaid, kui selle augustikuise kolmpäevakuga. Ja sellest tulenevad edasised õhtused ajaviited, mis seekord olid väga meeleolukad. Eriti laupäev, mis oli ühtlasi Oti sünnipäev, ja millele eelneval ööl kolme tunniga talle veel uue linase särgi sünnipäevakingituseks valmis õmblesin. Oi, ma olin enda üle uhke. Mis siis, et vähe magada sai, ikka oli uhke.
Klotsil oli laupäeva õhtul Gambrinos mäng ka, nad tegid väga hea kontserdi. Sealt edasi siirdusime umbes õhtul kümne ajal sõpradega Promenaadi tantsupaviljoni Untsakaid kuulama ja kastesel murul mürama. Poole üheks oli osa meist siia-sinna-kolmandasse kohta ära kadunud, osa koju läinud, aga osaga otsustasime minna Müristajatesse edasi… kohalik motoklubi. Sinna ma kohale ei jõudnud. Umbes poolel teel olin ma osanud ise ka ennast ära kaotada ja siis ma seisin ja pidasin endaga natuke aru, mis must niimoodi edasi saab ja kuidas ma homme päev läbi raamatute taga kuumas päikesepaistes seista suudan. Nii et minust ei saanud enam mingit müristajat, läksin koju – selgus, et Ott, kes ka vahepeal kaotsi läks, oli ka juba koju tulnud – ja tuttu. Hommikul olin hea tervise juures, puhanud ja õnnelik. Mida oligi vaja.
Kui lõuna ajal hakkasid eelmisel ööl kaotsi või Müristajatesse läinud inimesed välja ilmuma, siis oli nalja küll. Mõni oli leidnud end varahommikul ka traditsiooniliselt (no see on siin suht kõige napakam koht, kuhu pikkade pidude käigus kaduda, aga mõni meie kallis sõber saab selle sooritusega hakkama mitu korda aastas) Kalakülast (umbes 8 km Haapsalust Tallinna poole see forellipüügikoht), ja nende seiklusi ma parem siin kirjeldama ei hakka, kuigi need olid kohutavalt jaburad… äkki mõni pahandab pärast mu peale.
Pühapäeval lõpetas lava suhteliselt vara, ja nii saime ka mina ja Ott end sel päeval juba enne viit kokku pakkida. Läksime pitsat sööma ja otsustasime, et nüüd puhkame ka natuke, enne kui esmaspäeval uue hooga… Ja Pizza Grandes vajusid korraga kõrvalmaja Müristajatest meie lauda punt purjus ning väga rõõmsaid sõpru-tuttavaid, väga palju sai naerda, väga rõõmus ja vabastav oli kuidagi olla, ning ka veidi hiljem, kui me ostsime poest üht-teist kaasa ja läksime istusime Klotsi proovika hoovi päikesepaistesse. Kitarr ja lõõts ja mitmedki meist laulumehed – mul pole väga pikka aega enam Haapsalus nii tore olnud kui sel nädalavahetusel.
Kümne paiku jalutasin koju, nunnutasin-toitsin koerad, koristasin kogunenud kõntsa ja panin kirja nädalavahetuse müügid. Kõik see toimus jälle nagu mingi uue hoo, innu ja rõõmuga.
Mulle meeldivad minu inimesed kohe hirrrrrrmsasti.

Ja järgmisel päeval maabusin Paliverre, nii et siin ma nüüd reedeni olengi. Mu ema on reisil ja mina kantseldan tema majapidamist, kutsikat ja oma 94-aastast vanaema. Muuhulgas panin uued värskehapukurgid hapnema, marineerisin osa kurke purkidesse ka, korjasin mustsõstraid ja puhastasin neid, homme läheb suuremaks moositeoks.
Ärge arvake, et see on siin mingi niisama molutamine, mängimine ja puhkamine. Ema jättis mulle terve A4 instruktsioone, mis kõik vahepeal teha oleks vaja. Ma püüan kogu hingest sellega hakkama saada.
Täna muidugi selgus, et olen oma mobla laadija linna unustanud. Nii et reede pärastlõunani palun kasutage minuga ühendumiseks meili või Facebooki, palun!