Käisime Rootsis raamatuid ja pilte näitamas

See nädalavahe möödus meil siis nii- ja naapidi Läänemerd ületades. Reedel läksime, laupäeval tegime Stockholmis tööd, nii et nahk märg seljas, ja pühapäeval saabusime koju. Laupäeval toimus Stockholmi Eesti majas Läänemaa päev, mille koosseisus mina kahel korral ettelugemistega esinesin ja muul ajal raamatuid müüsin, ning Ott avas oma illustratsioonide näituse. See jääb Eesti majja üles nüüd septembri lõpuni, nii et kes Stockholmi vanalinna satub, on lahkesti oodatud läbi astuma.
Piltidelt paraku ei ole näha, kui palju rahvast seal tegelikult käis – kui ruum oli inimesi täis, oli mul nendega kõvasti tööd ja Ottki hõivatud, nii et meie ainsad pildistamishetked said toimuda siis, kui ruum tantsurühma esinemiste ajaks tühjaks jäi. Muidu käis sealt ürituselt läbi vist oma paarsada inimest, ma nii umbes ja hinnanguliselt arvan.

See meie pildimasin hakkab tõesti oma aega ära elama, pildid on udused ja mina ei oska neid selle vana digiseebikaga ka kuidagi paremaks saada. Kuid ehk pole hullu.
Siin on võidukas Ott Eesti maja ees ürituse lõpuks:

Samm tulevikku – ta leidis, et edaspidi polegi tal näituste tegemise vastu enam midagi, kui ta pildid lõuendile prindituna nii ilusad välja näevad. Loodame tema näitusi näha edaspidi ka Haapsalus ja Tallinnas. Tallinnas tegelikult toimus ta esimene näitus – koomiksid – juba aastal 2001, aga sellega ta ise ei jäänud rahule. Või siis häiris teda tugevalt sellele osaks langenud kriitika meie kultuuriajakirjanduses ühe koomiksuguru sulest, ma ei tea. Igatahes pärast seda mööduski 11 aastat, mille jooksul ta lausa keeldus igasugustest näitustest. Äkki nüüd hakkab jälle nendega laabuma, ah?

Sõiduga jäime rahule. Üritusega jäime rahule. Ainult mina suutsin laeva peal oma selja ära külmetada ja roietevaheliste lihaste närvipõletik annab ennast taas tunda. Päris nii sant, kui eelmisel aastal, ma seekord siiski ei ole, kuigi ka hõisata ei ole siin midagi ja selga toetamata vertikaalis olla praegu eriti ei taha. Aga paari päeva pärast on see vast möödas.

Imedest

Ma usun, et asjad lähevad alati nii, nagu on hetkel õigeim. Ma olen seda elus varem palju kordi näinud, alati on olnud nii, et isegi kui kõik läheb minu meelest parajasti hirmus halvasti, on see olnud millegi väga hea vältimatuks seemneks.
Mul on olnud elus äärmiselt koledaid hetki.
Kõige hullem neist oli 14. märtsi ennelõunal aastal 1993, kui mulle teatati, et minu 4 tundi varem sündinud tütar on Lunini lastehaiglas elustamisaparaatide all ja et arstid ei prognoosi midagi. Ei, vist oli kõige hullem veel 3 päeva hiljem, kui mult taheti allkirja nende aparaatide väljalülitamiseks, sest efekti ei olnud sinnamaani näha. Ma ei vastanud kohe, ma küsisin endale mõtlemisaja. Nagu ma oleksin olnud võimeline sellisel hetkel mõtlema. Aga iseenesest ma küsisin seda ja see oli õige, sest teiste hulgas hoolitses haiglas mu eest üks vanem õde, kellele ma meeldisin. Mul on nii kahju, et ma tema nime ei tea – tol ajal nad ei kandnud veel nimesilte. Aga see umbes 5o+ õde ütles, et ma ei pea seda allkirja andma, sest seaduse järgi olevat kohustus hoida selliseid lapsi aparaatide all 7 päeva, kui vanemad allkirjaga neid varem eemaldada ei luba.
Ma ei lubanudki. Ja järgmise päeva hommikul hakkasid tööle mu lapse neerud. Kopsude töö algas tema 10. elupäeval. Ma mäletan seda päeva nii selgesti, siis ma olin ise juba ka haiglast väljas ja läksin tema juurde Lunini lastehaiglasse. Mul oli Tiuksilt laenatud jope seljas, sest vahepealse kahe nädalaga, mis jäi sünnituse alguse ning selle päeva vahele, oli korralikust talvest saanud täismõõduline kevad. Lumi oli pooleldi sulanud, vesi voolas igal pool, ere märtsilõpu päike pimestas mu silmi ja ma teadsin, et mu laps jääb elama.
“Olge valmis, et see laps ei õpi kunagi käima. Ta ei pruugi hakata kunagi rääkima,” öeldi mulle, kui meid kuu aega hiljem lastehaiglast välja kirjutati ja Haapsalu neuroloogi juurde edasi suunati. Ma olin siis ise nii noor, et need sõnad ei tähendanud mu jaoks siis midagi. Mis mõttes, ei õpi käima ega rääkima? Kui mina armastan teda nii väga?
Küll oli hea, et ma siis nii noor olin, kui ma ta sain. Ma ei olnud siis ju kunagi näinud ega kuulnudki sellistest lastest, kellega tegelikult kah nii läks, nagu mind hoiatati. Ma lihtsalt ei kujutanudki seda ette, ja ma arvan praegu, et see oli hea. Kui mul oleksid olnud need hirmud, kui ma oleksin keskendunud neile hirmudele, siis võib-olla poleks kõik läinud nii hästi, nagu läks. Jah, ma tean, et vastsündinute PCI on kohutavalt raske diagnoos, sellest ei paraneta. Aga mina olen imet näinud.
Mu laps hakkas esimesi selgeid sõnu ütlema 8-kuuselt, lihtlausetega rääkima juba aastaselt, jah, käima läks küll alles poolteiseaastaselt, aga mis siis? Kui ta oli neljane, kutsuti meid tagasi Tartusse järelkontrolli ja me ootasime peaaegu tühjas koridoris üle 2 tunni, aga meid ei kutsutud sisse. Vaatamas käidi küll, aga ei öeldud midagi. Mari jooksis lusti ja naeruga pikas koridori ühest otsast teise otsa, vahepeal lugesime raamatut, vaatasime pilte ja laulsime tasakesi omaette, kuid lõpuks läksin ise koputama ja küsima: teisi patsiente ei paista ju, aga meil oli aeg? Kas tema siis, imestati, ja ahhetati: me ootasime last, keda raamil lükatakse!
See laps oskas siis juba ise lugeda. Mis siis, et olid jah vahel väikesed tasakaaluprobleemid ning üks jalg kippus kiirustades teise taha kinni jääma ning eks sellest tingitud kukkumistega on väike mure olnud kogu ta lapsepõlve. Aga Haapsalu neuroloogiakeskus on teinud head, väga head tööd. Ja ma saan sada protsenti aru, miks tema nägemine ta neuroloogile särava naeratuse näkku toob. Tema, kes ta on mu lapsega tegelenud Tartust tulekust tema täisealiseks saamiseni, ütleb ka, et me oleme siin imet näinud.
Ja oma lapse sünniloost alates ma tean, et imed on maailmas olemas, päriselt ka. Võib-olla siis saigi minust muinasjututädi.
Ma ei tea, miks see mulle praegu meelde tuli. Võib-olla see on jälle see, et ta läheb nüüd tagasi Tartusse, oma sünnilinna. Ja ta on täiesti uskumatul kombel juba varsti sama vana kui mina siis, kui ta sündis.
See on kuidagi hoopis teistmoodi kui siis, kui ta Noarootsi gümnaasiumisse läks. Siis ma teadsin, et kui ta hätta jääb, siis on kõik vaid telefonikõne ja 35 km autosõidu kaugusel. Nüüd läheb ta vaata et peaaegu 300 km kaugusele, on ju vahe. Aga me siin üritame ikka ju sinnakanti järele minna, et talle lähemal olla. Ja muude asjade pärast muidugi ka. Töö pärast. Enda pärast. Raha-asjade pärast. Meie kõigi kolme pärast.
Hoidke meile pöialt ikka.
Saime täna Oti pildid lõuendile trükituna kätte – need on kah imelised. Kes järgnevatel nädalatel Stockholmi satub, minge Eesti Majja vaatama! Need jäävad sinna üles umbes poole septembrini.

Vahepealne, kõigest justkui

Pärast Augustibluusi olin väsinud.
Ma mõtlesin enne kirjutada ka põhjustest, miks ma otsustasin, et järgmine aasta festivalipassi enam ei osta ja pealava kuulama ei lähe, aga ma võin tegelikult järgmiseks suveks veel ümber mõelda, sest minu jaoks seal siiski ju midagi oli ka. Näiteks sommide Honey B & the T-Bones.
Lihtsalt mulle ei mahtunud pähe mõningad kooslused, spetsiaalselt selleks puhuks kokku kutsutud festivaliprojektid, mida sinna pealavale paigutati ja mis pidi olema bluus, aga oli rokimaiguline estraad.
Ja mitu korda ma tabasin ennast kahjutundelt, et festivalid suureks paisudes kaotavad oma intiimse klubilise atmosfääri, mis need alguses just nii omaks ja armsaks tegi. Ma olen seal käinud algusest peale, kõik 19 aastat, vist üksainus aasta on vahele jäänud – see oli 2007. aasta minu mäletamist mööda ja siis ma olin andnud nõusoleku esineda ja teha töötuba Käärikul Metsaülikoolis.
Olen Augustibluusil noorena Väikese linnuse laudadel tantsinud, kui seal veel lauad olid (Augustibluus toimuski Väikeses linnuses kuni 2008. aastani, mil rahvas enam sinna ära ei tahtnud mahtuda ja üritus suurele lossiõuele üle koliti), olen igasugu tükke teinud ja lõbutsenud nii mis hirmus, lõpetanud hommikul kell seitse kultuurimaja tänavatreppidel koos purjus kitarripoistega ja igati tundnud, et see festival on minu ja mina olen tema.
Aga ma pean tunnistama, et ma ei suuda umbes 7000 inimese hulgas enam seda tunnet tunda.
Küllap teevad ka eluaastad oma töö. Nelikümmend ei ole siiski enam kakskümmend ja veidi üle, pean ma tunnistama.
Vilepid olid festivali ajal lastega meil, tore oli nendega! Riho Baumann tuli läbi, temagi oli Haapsalus käimas. Tints ja Tom käisid mitu korda sisse-välja ja edasi-tagasi, ka kontsertidel olime nendega koos. Meie koduaias istusime ja grillisime, olid soojad päevad.
Nüüd selle nädala esimesel poolel tuli mu teine ema suure kotitäie kraamiga oma suvila likvideerimiselt – köögi- ja sööginõud meie Tartusse siirduvale lapsele. Koos kiirkeedukannu ja röstriga. Luksus, ma ütlen. Minul küll omal ajal kiirkeedukannu ega röstrit ei olnud, ma ei näinud undki neist. Keeduspriraal ja üheraudne lauapliit ajasid asja ära, plekist kohvikannus keedeti ka makarone ja mune, kui vaja.
Mitte et ma kade oleks. Olgu õnnelik oma röstriga. Ja aitäh kõigi nende asjade eest. Taldrikuid oleks kodust mõne lapsele kaasa ju leidnud, aga talle eraldi poti ja panni ja muu ostmine oleks meile olnud praeguses seisus paras pähkel.
Ühesõnaga, meil on sel nädalal siis sellised argised teemad.
Täna käisime Tallinnas, tõime Apollost ära veel müümata “Lehmad, kanad ja kratid”, sest meie enda ladu on neist juba tühi, aga müüa tahaks. Neil seal nagu nii hästi ei õnnestu, ma vaatan. Pealegi kui me nüüd varsti Rootsi sõidame, siis seal võiks midagi autogrammide jaoks ju kaasas olla.
Oti pildid tulevad lõuendile ja puitraamile. Imeline. Aitäh Läänemaa muuseumile, kes nende vormistamise kinnimaksmise enda peale võttis ja pärast Stockholmi näitust need enda fondidesse saab! Küllap saame varsti Oti pilte näha ka Iloni Imedemaa seintel. Sealt on seda näitust ju mitu aastat juba küsitud, aga kogu aeg jäi vormistamise taha. Digiprint lõuendile on päris kallis, ja nii teha näitusetäis pilte… kui muuseum ei oleks nüüd taha tulnud, siis ei sünniks ka seda Stockholmi näitust praegu.
Homme saame pildid kätte. Ma ootan juba tõelise elevusega, millal ma neid näppida saan – nagu laps ootaks jõuluvana.

Augustikuu laul

See on ühe mu lemmikfilmi soundtrack. “August Rush”. Väga ilus film, klassikaliselt ilus, veidi dickenslik, õigemini vist üsnagi. YouTube’is on üleval ka need ilusad kohad, kus poiss viljapõldu ja linnaliiklust dirigeerib.
Mind liigutab see film kohutaval kombel. Võib-olla peamiselt teema pärast, ei tea. Noh, jutt käib ju sellest, kuidas andekus sünnib ja elab koos inimesega, olenemata tema tahtest või taotlustest, ja lihtsalt murrab end välja, seda on võimatu ignoreerida. See film on veel niisugune ilus muinasjutt, kus just see anne lõpuks ka üksteist kaotanud perekonna uuesti kokku toob.
Vahel on väga vaja ilu uskuda.

Igapäevases elus on aga hoopis teistmoodi asjad: Ellil on jooksuka tippaeg ja Hermann taas kiunub-ähib, raha hakkab jälle otsa saama, maja vajab koristamist ja pesu pesemist, panditaara äraviimist, roosipeenar tahab rohimist, ja siis tuleb plika ja teeb mulle nina peale ploomi.
Naljakas ikka see elu.
Ja tore, sest Ott on jälle terve ning homme tulevad Vilepid ning algab Augustibluus!

Varesele valu, harakale haigus…

…mustale linnule muu tõbi,
meie Ott saab jälle terveks.
Nüüd ütleme seda kõik omaette valju häälega ja usume, et mõjub.
Vaevu sain koju tagasi ja elu tundus mõnusasse rutiini tagasi minevat, kui Ott sai taas kord pankreatiidiataki ja viibib praegu Läänemaa haigla EMOs tilguti all. Homme saatke tema telefonile lohutavaid sõnumeid, ma arvan, et oma valude keskel ta vajab neid, et kiiremini terveneda.
Lõppude lõpuks ootab järgmisel nädalavahetusel meid kõiki ees Augustibluus koos kallite kaugete külalistega, selleks ajaks on kindlasti vaja terveks saada. Mis siis, et dieedil ja täiskainel režiimil, kuid ikkagi terveks saada ja muusikat teha ning nautida. Ja joonistada. Tänane töö jäi meil ära, sest Ott oli omadega juba hommikul liiga hädas selleks, et laua taga suuta istuda. Nii et homme ei ilmu ei “Lullamillat” ega “Nädal Nelja”.
Ajan augusti lõpu Rootsi-sõidu ja Oti näituse orgunni asju. Stockholmi Eesti majas tuleb 25. augustil Läänemaa päev, mille raames esinen mina ning Ott avab seal oma näituse, üldse teise näituse oma elus. Ta on kangesti laisk näitusevormistajana, aga seekord andis oma nõusoleku ja läheb asjaks. Eks nüüd, kui ta ma ei tea mitu päeva haiglas peab olema, läheb piltide vormistamisega (raamimise ja muuga) sutsu kiireks, aga vast ikka jõuame. Peab jõudma. Peab terveks saama.
Põhiline praegu ongi, et Ott peab terveks saama.

Töö- ja lõburohke Valge Daami aeg oli mul

Mõnes mõttes ma siiamaani lõõtsutan, sest läinud nädalavahetus kulus küll reede hommikust pühapäeva õhtuni rahateenimisele… ja tegelikult peaks ütlema, et lõbustustele ka, sest lõbus oli vägagi. Seda küll juba hilisematel õhtu- ja öötundidel, sest enne polnud aega.
Ja enne seda olin mitu päeva ragistanud ühe võimaliku uue noorteseriaali ideepaketi kallal. Tegin seda veel reede hommikul enne müügileminekut, ja laupäeva hommikul tunnikeseks… kuni pühapäeval enam ei jaksanud, hea, et hommikul kuidagi silmad selgeks ja uksest välja sai astuda. Reedel, laupäeval ja pühapäeval olin oma lasteraamatutega peatänava ääres müümas nagu miska. Tore oli. Ma vist ei näe poole aastaga ka nii palju tuttavaid, kui selle augustikuise kolmpäevakuga. Ja sellest tulenevad edasised õhtused ajaviited, mis seekord olid väga meeleolukad. Eriti laupäev, mis oli ühtlasi Oti sünnipäev, ja millele eelneval ööl kolme tunniga talle veel uue linase särgi sünnipäevakingituseks valmis õmblesin. Oi, ma olin enda üle uhke. Mis siis, et vähe magada sai, ikka oli uhke.
Klotsil oli laupäeva õhtul Gambrinos mäng ka, nad tegid väga hea kontserdi. Sealt edasi siirdusime umbes õhtul kümne ajal sõpradega Promenaadi tantsupaviljoni Untsakaid kuulama ja kastesel murul mürama. Poole üheks oli osa meist siia-sinna-kolmandasse kohta ära kadunud, osa koju läinud, aga osaga otsustasime minna Müristajatesse edasi… kohalik motoklubi. Sinna ma kohale ei jõudnud. Umbes poolel teel olin ma osanud ise ka ennast ära kaotada ja siis ma seisin ja pidasin endaga natuke aru, mis must niimoodi edasi saab ja kuidas ma homme päev läbi raamatute taga kuumas päikesepaistes seista suudan. Nii et minust ei saanud enam mingit müristajat, läksin koju – selgus, et Ott, kes ka vahepeal kaotsi läks, oli ka juba koju tulnud – ja tuttu. Hommikul olin hea tervise juures, puhanud ja õnnelik. Mida oligi vaja.
Kui lõuna ajal hakkasid eelmisel ööl kaotsi või Müristajatesse läinud inimesed välja ilmuma, siis oli nalja küll. Mõni oli leidnud end varahommikul ka traditsiooniliselt (no see on siin suht kõige napakam koht, kuhu pikkade pidude käigus kaduda, aga mõni meie kallis sõber saab selle sooritusega hakkama mitu korda aastas) Kalakülast (umbes 8 km Haapsalust Tallinna poole see forellipüügikoht), ja nende seiklusi ma parem siin kirjeldama ei hakka, kuigi need olid kohutavalt jaburad… äkki mõni pahandab pärast mu peale.
Pühapäeval lõpetas lava suhteliselt vara, ja nii saime ka mina ja Ott end sel päeval juba enne viit kokku pakkida. Läksime pitsat sööma ja otsustasime, et nüüd puhkame ka natuke, enne kui esmaspäeval uue hooga… Ja Pizza Grandes vajusid korraga kõrvalmaja Müristajatest meie lauda punt purjus ning väga rõõmsaid sõpru-tuttavaid, väga palju sai naerda, väga rõõmus ja vabastav oli kuidagi olla, ning ka veidi hiljem, kui me ostsime poest üht-teist kaasa ja läksime istusime Klotsi proovika hoovi päikesepaistesse. Kitarr ja lõõts ja mitmedki meist laulumehed – mul pole väga pikka aega enam Haapsalus nii tore olnud kui sel nädalavahetusel.
Kümne paiku jalutasin koju, nunnutasin-toitsin koerad, koristasin kogunenud kõntsa ja panin kirja nädalavahetuse müügid. Kõik see toimus jälle nagu mingi uue hoo, innu ja rõõmuga.
Mulle meeldivad minu inimesed kohe hirrrrrrmsasti.

Ja järgmisel päeval maabusin Paliverre, nii et siin ma nüüd reedeni olengi. Mu ema on reisil ja mina kantseldan tema majapidamist, kutsikat ja oma 94-aastast vanaema. Muuhulgas panin uued värskehapukurgid hapnema, marineerisin osa kurke purkidesse ka, korjasin mustsõstraid ja puhastasin neid, homme läheb suuremaks moositeoks.
Ärge arvake, et see on siin mingi niisama molutamine, mängimine ja puhkamine. Ema jättis mulle terve A4 instruktsioone, mis kõik vahepeal teha oleks vaja. Ma püüan kogu hingest sellega hakkama saada.
Täna muidugi selgus, et olen oma mobla laadija linna unustanud. Nii et reede pärastlõunani palun kasutage minuga ühendumiseks meili või Facebooki, palun!