Imedest

Ma usun, et asjad lähevad alati nii, nagu on hetkel õigeim. Ma olen seda elus varem palju kordi näinud, alati on olnud nii, et isegi kui kõik läheb minu meelest parajasti hirmus halvasti, on see olnud millegi väga hea vältimatuks seemneks.
Mul on olnud elus äärmiselt koledaid hetki.
Kõige hullem neist oli 14. märtsi ennelõunal aastal 1993, kui mulle teatati, et minu 4 tundi varem sündinud tütar on Lunini lastehaiglas elustamisaparaatide all ja et arstid ei prognoosi midagi. Ei, vist oli kõige hullem veel 3 päeva hiljem, kui mult taheti allkirja nende aparaatide väljalülitamiseks, sest efekti ei olnud sinnamaani näha. Ma ei vastanud kohe, ma küsisin endale mõtlemisaja. Nagu ma oleksin olnud võimeline sellisel hetkel mõtlema. Aga iseenesest ma küsisin seda ja see oli õige, sest teiste hulgas hoolitses haiglas mu eest üks vanem õde, kellele ma meeldisin. Mul on nii kahju, et ma tema nime ei tea – tol ajal nad ei kandnud veel nimesilte. Aga see umbes 5o+ õde ütles, et ma ei pea seda allkirja andma, sest seaduse järgi olevat kohustus hoida selliseid lapsi aparaatide all 7 päeva, kui vanemad allkirjaga neid varem eemaldada ei luba.
Ma ei lubanudki. Ja järgmise päeva hommikul hakkasid tööle mu lapse neerud. Kopsude töö algas tema 10. elupäeval. Ma mäletan seda päeva nii selgesti, siis ma olin ise juba ka haiglast väljas ja läksin tema juurde Lunini lastehaiglasse. Mul oli Tiuksilt laenatud jope seljas, sest vahepealse kahe nädalaga, mis jäi sünnituse alguse ning selle päeva vahele, oli korralikust talvest saanud täismõõduline kevad. Lumi oli pooleldi sulanud, vesi voolas igal pool, ere märtsilõpu päike pimestas mu silmi ja ma teadsin, et mu laps jääb elama.
“Olge valmis, et see laps ei õpi kunagi käima. Ta ei pruugi hakata kunagi rääkima,” öeldi mulle, kui meid kuu aega hiljem lastehaiglast välja kirjutati ja Haapsalu neuroloogi juurde edasi suunati. Ma olin siis ise nii noor, et need sõnad ei tähendanud mu jaoks siis midagi. Mis mõttes, ei õpi käima ega rääkima? Kui mina armastan teda nii väga?
Küll oli hea, et ma siis nii noor olin, kui ma ta sain. Ma ei olnud siis ju kunagi näinud ega kuulnudki sellistest lastest, kellega tegelikult kah nii läks, nagu mind hoiatati. Ma lihtsalt ei kujutanudki seda ette, ja ma arvan praegu, et see oli hea. Kui mul oleksid olnud need hirmud, kui ma oleksin keskendunud neile hirmudele, siis võib-olla poleks kõik läinud nii hästi, nagu läks. Jah, ma tean, et vastsündinute PCI on kohutavalt raske diagnoos, sellest ei paraneta. Aga mina olen imet näinud.
Mu laps hakkas esimesi selgeid sõnu ütlema 8-kuuselt, lihtlausetega rääkima juba aastaselt, jah, käima läks küll alles poolteiseaastaselt, aga mis siis? Kui ta oli neljane, kutsuti meid tagasi Tartusse järelkontrolli ja me ootasime peaaegu tühjas koridoris üle 2 tunni, aga meid ei kutsutud sisse. Vaatamas käidi küll, aga ei öeldud midagi. Mari jooksis lusti ja naeruga pikas koridori ühest otsast teise otsa, vahepeal lugesime raamatut, vaatasime pilte ja laulsime tasakesi omaette, kuid lõpuks läksin ise koputama ja küsima: teisi patsiente ei paista ju, aga meil oli aeg? Kas tema siis, imestati, ja ahhetati: me ootasime last, keda raamil lükatakse!
See laps oskas siis juba ise lugeda. Mis siis, et olid jah vahel väikesed tasakaaluprobleemid ning üks jalg kippus kiirustades teise taha kinni jääma ning eks sellest tingitud kukkumistega on väike mure olnud kogu ta lapsepõlve. Aga Haapsalu neuroloogiakeskus on teinud head, väga head tööd. Ja ma saan sada protsenti aru, miks tema nägemine ta neuroloogile särava naeratuse näkku toob. Tema, kes ta on mu lapsega tegelenud Tartust tulekust tema täisealiseks saamiseni, ütleb ka, et me oleme siin imet näinud.
Ja oma lapse sünniloost alates ma tean, et imed on maailmas olemas, päriselt ka. Võib-olla siis saigi minust muinasjututädi.
Ma ei tea, miks see mulle praegu meelde tuli. Võib-olla see on jälle see, et ta läheb nüüd tagasi Tartusse, oma sünnilinna. Ja ta on täiesti uskumatul kombel juba varsti sama vana kui mina siis, kui ta sündis.
See on kuidagi hoopis teistmoodi kui siis, kui ta Noarootsi gümnaasiumisse läks. Siis ma teadsin, et kui ta hätta jääb, siis on kõik vaid telefonikõne ja 35 km autosõidu kaugusel. Nüüd läheb ta vaata et peaaegu 300 km kaugusele, on ju vahe. Aga me siin üritame ikka ju sinnakanti järele minna, et talle lähemal olla. Ja muude asjade pärast muidugi ka. Töö pärast. Enda pärast. Raha-asjade pärast. Meie kõigi kolme pärast.
Hoidke meile pöialt ikka.
Saime täna Oti pildid lõuendile trükituna kätte – need on kah imelised. Kes järgnevatel nädalatel Stockholmi satub, minge Eesti Majja vaatama! Need jäävad sinna üles umbes poole septembrini.

6 kommentaari

  1. Lemmi Kann said,

    24. aug. 2012 kell 21:21

    Hoian pöialt. Kõvasti ja mõlemaid.

  2. Köögikata said,

    29. aug. 2012 kell 23:40

    Ilus, et selliseid imesid juhtub. Ja tegelikult on ainuõige oma usku ja lootust mitte kaotada. Küll kõik paika loksub.

  3. aidivallik said,

    2. sept. 2012 kell 13:53

    Aitäh.

  4. Ann said,

    4. sept. 2012 kell 14:12

    Kui meie perel oleks võimalik, siis me ostaksime ise Teie Haapsalu maja ära. Sest meie unistame sinna kolimisest ja saaksime aidata Teil minna sinna, kuhu Teie soovite. Ja see lapse arenemise lugu on tõepoolest ime. Aga uskumatu on see, kuidas arstid kiirustasid juhtme välja tõmbamisega. Häbilugu…

  5. aidivallik said,

    4. sept. 2012 kell 14:50

    Ma ise tegelikult mõistan neid arste. Üheksakümnendate algus, imikute elustamisaparaate oli Luninis siis vist vaid mõni üksik. Kui nüüd arstide prognoos oli minu lapse elu ja tervise suhtes negatiivne, aga samas vajasid aparaate teised, võib-olla parema prognoosiga vastsündinud, siis ei ole ju imelik, et nad mult seda allkirja küsima tulid. Ma ise arstina oleks tõenäoliselt ka nõnda talitanud, sest arstid ei tegutse ju imede usus, vaid lähtudes objektiivsetest andmetest, uuringutest, analüüsidest, näitudest jne.
    Imed ongi sellepärast imed, et nad langevad ennustatavusest ja ootuspärast täiesti välja. Nendega ei saa arvestada, neid ei tohi ka tegelikult oodata, sest nad ei ole loogilised.
    Minu lapse osas ei oska ka ükski arst seletada, mismoodi ja tänu millele ta paranes. Sellele ei ole loogilist seletust.

  6. trumm said,

    5. nov. 2014 kell 13:15

    imedele ei olegi loogilist seletust.. samas on neile kõige lihtsam ja õigem seletus üldse – armastus ja usk.. või pigem armastus ja teadmine

    aga seda ma ütlen küll, et selliseid asju ei tohi töö juures lugeda 🙂
    /lurts/


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: