Tütar kui kullane kuu

Just nimelt. Kuu aega tagasi sai tüdruk Tartusse viidud ja nüüd lõpuks saabus tema kauaoodatud koduskäimine. Ta ise arvab, et umbes sellise intervalliga kodus käia on kõige mõistlikum, sest eks see nelja ja poole tunnine bussisõit on paras tüütus ning kallis kah. Nii et nüüd liigub mu tütar kooskõlas kuuringiga. Minu emapilk mõtleb talle kohe kuldse kuu kuklasse. Lihtsalt nii tore on teda näha. Pealegi annab tema ilmumine taas üle pika aja põhjust kooki küpsetada!
Tegelikult on kuulõpuliselt kiire tööasjadega. Üks “Suletud uste” lugu saab veel täna valmis, jäänud on kakskümmend lehekülge seda asja ümber panna. Õhtuks saab tehtud. Lugu räägib teismelisest noorest emast, kes ei saa kuidagi aru, et ta on nüüd ema, mitte vaba ja vallatu teismeline tüdruk.
OOtan “Saladuste” järgmise hooaja kinnitust – et kas siis tellitakse veel järgminegi hooaeg või ei. Nad seal telekanalis reitingute pealt vaatavad. Aga et me sel hooajal oleme “Saladustega” TOP 10 telesaadete hulgast välja kukkunud, siis ma ei julge midagi ennustada. Kuu lõpuks lubati otsustada, see ongi ju praegu käes, aga vastusest pole ikka kippu ega kõppu veel.
Pagan, minul sõltub sellest sissetulek – see oluline osa stabiilsest sissetulekust, mida mul hädasti vaja on. Vaadake “Saladusi” ja tõstke reitingut! See on tore sari, ja ma mõtlen seda täitsa tõsiselt. Ise vaatan vanu osi ja kiidan sisimas ennast ja režissööre. Hästi tehtud asi. Iseasi on muidugi see, et teemadering ja formaat iseenesest ei pruugi paljudele meeldida.
Aga siis on mul augustikuistest kudimistest veel ühed sokid näitamata. Jälle ühed, mis siksaktriibukiiksust kantud. Kootud neist peaaegu et kõige väiksematest lõngalõpukeradest… ja kokku on neis sokkides 9 värvi. Need saab endale kindlasti keegi väga eriline inimene.

Advertisements

Ühed õnnetud kirimikud

Kirjutasin siin hiljuti, et kudusin kaks paari kirisõrmikuid hajameelsusest rämedate anatoomiliste vigadega ja siis pidin mõlemal kõik sõrmed pealt ära harutama ja uuesti tegema. Üks paar on nüüd korda tehtud. Laba muster on pärit ühest ennesõjaaegsest Taluperenaisest (aastast 1936), mõeldud labakinnastele või vestile.
Pakun siikohal välja lühendsõna kirisõrmikute tarvis – kirimikud.
Kirikindaid mulle jällegi eriti kududa ei meeldi, liiga lihtne on. Pealegi labakuid vist enam väga palju ei kantagi. Kui, siis eriti külmade talveilmadega. Mina ise eelistan küll iga kell just kirimikke. Kusjuures, pange tähele – talvisi temperatuure silmas pidades on minu meelest tark teha just eriti sõrmed kirjadega, sest ega käsi ju labast külmetama hakka, ikka sõrmedest.
Olen taolise ülesehitusega kirimikke kudunud oma elus umbes 10 paari: ühed endale, ühed Marile, kahed Otile, siis veel Ivarile, Kristelile, Tarmole, oma emale… ja kellelegi nagu veel, aga enam ei mäleta. Ah jaa, ühed tegin Annikale, aga need olid teiselaadsed, alt narmastega, õhemad ja ilma sõrmekirjadeta.
Kellele see paar läheb, seda ma veel ei tea.

Suurpuhastus mu kodus jäi stoppama, kui töötoani jõudsin – sel põhjusel, et töötoas on vaja praegu kuu lõpus ikkagi pigem tööd teha. Miski valemiga tuleks nädala lõpuks veel kahe “Suletud uste” looga kuidagi lõpuni jõuda. Ma ei kujuta päris hästi veel ette, kuidas. Aga pooleliolev lugu on õnneks üsna huvitav, räägib nimelt ühe hullunud lemmikloomaarmastaja perekonnaaelust. Me kõik teame selliseid kassitädisid, kes oma kümnete kiisude poputamise kõrval unustavad ära, et neil on naabrid.. ja isegi vahel mees ja lapsed.

Intensiivne nädalavahetus

Milline nädalavahetus! Intensiivne ja rahvarohke, nagu sügist polekski veel käes.
Klotsi reedeõhtune kontsert kultras läks toredasti. Gunnari kuju fondi kogusime kena seemne. Kontsert ise oli ka vahva, kuigi selle väikese saali akustilised võimalused ei ole just kiita. Aga rahvast silmas pidades oli just paras ruum.

Mehed mängisid kolm pikka plokki. Kell oli juba mingi pool üks, kui nad ükskord tinglikult lõpetasid. Tähendab, bänd lõpetas, aga päikesekiir Anto oli ennast vist alles õieti soojaks saanud, nii et ta mängis ja laulis veel tükk aega edasi, samal ajal kui teised lava peal juhtmeid kokku rullisid ja tehnikat ära vedasid.

Ühesõnaga, osa rahvast ja teised “klotsid” jäid minust ja Otist sinna saali maha mängima ja laulma, meie pidime ära koju tulema, sest linna peal oli ripakil minu vennake, kes pidi meie poole öömajale tulema. Tints tuli ka veel pärast konsat meile. Kohe saabus ka vennake brändi ja kringliga, istusime köögis ja tiksusime veel nii tunnikese koos, enne kui igaüks oma kotile kobis.

Laupäeval alustasin suurpuhastust ja pesin üle põhimõtteliselt kõik, mis köögis leidus, lagedest kappide sisemusteni. Nii põhjalikult asjale lähenedes ma suurphastusega muidugi kaugemale ei jõudnud, juba köök võttis terve päeva. Ning õhtul helistasid ja sadasid sisse varsti Ameerikasse siirduvad Hengid ning Haapsallu tagasi kolida igatsevad Kaius ja Helen. Veinitasime taas sügavate öötundideni.
Pühapäeval jätkus põhjalik puhastusorgia esikus. Siis ema juurde sauna, siis olime veel Heleni ja Kaiuse poole kutsutud. Neil on korteris remont, niisiis istusime rõdul. Lõbus oli! Mõnel meist oli siiski natuke külm ka.

Ott näeb selle pildi peal välja nagu Blitzkriegiks valmistunud, kuid ootamatult Siberi talvega kohtunud frits. Me teised olime alkoholiküttel, aga tema ei ole pärast oma augustikuist pankreatiidiatakki enam kraadiga jooke suu sisse võtnud. Nii me mässisime ta enam-vähem kõigesse, mis sealt remondistest oludest leida võis. Ja Kaius kah istub imelises fliiskombinesoonis. Kõik need huvitavad esemed oli Helen hommikul hankinud Humana rüüsteretkelt.

Nii tore oli nädalavahetusel puhata ja mängida ja mitte kirjatööd teha! Ma arvan, et see on mul ikka täitsa õige plaan nii hakatagi. Pigem kontsentreerin oma töid argipäevadel veidi rohkem, ja nädalavahetuse pühendan ainult koduasjadele ja lõbustustele. On ju? Ei jaksa enam nii, et iga jumala päev istun arvuti taga ja üritan midagi pealuu seest välja pigistada.

Ah jaa, minu reedel kirjutatud tükk on tänases Läänlases.

Septembri lugu veel polegi

Ma pean küll enne õhtut veel esmaspäevase arvamusloo ära kirjutama, aga enne ei saa jagamata jätta septembrikuu laulu:

Sekeldamist on täna küll, õhtul on kultras Klotsi sünnipäevakontsert, millega me kogume ühtlasi raha Gunnari kuju püstitamiseks. Peaksin helistama Aitale ja kuulama seda korjandusasja, kas tal on karpe või midagi, ja kuidas me teeme selle piletimüügi. Võib-olla ma pean ise seal ukse taga istuma hoopis. Plikat ka ei saa enam orjastada, ta on turvaliselt Tartus. Nagu ma olen aru saanud, läheb tal seal hästi ja rahulolevalt.
Aga mina avastasin eile, et oma tuhinas üksteise otsa kaks paari kirisõrmikuid kududa olin teinud mõlemale paarile sisse väga olulise inimese anatoomiat puudutava vea. See on liiga piinlik, et seda siia kirja panna. Nagu ma poleks kunagi enne sõrmikuid kudunudki, päh. Ma ei saa aru, kuidas see minuga võis juhtuda. Igatahes nüüd mul on kahel paaril vaja sõrmed otsast ära harutada ja uuesti kududa. Nii nagu inimese käsi loodud.
Hämmastav, milline tola ma võin olla.
Ja mina juba lootsin, et valmis ja nüüd pildistan üles ja kekutan natuke blogis. Uhkus ajab upakile. Ma pean selle omale pealuusse raiuma. Koos teadmisega, kuidas inimese käsi ehitatud on.

Ah jaa, see paar nädalat tagasi mainitud arvamuslugu kuueaastaste koolimineku teemal ilmus tänases Õpetajate Lehes.

Minu esimene haapsalu sall

Siis minu enda tehtud esimene haapsalu sall on selline. See, mis tegelikult juba mitu nädalat tagasi valmis sai, aga seejärel kaua-kaua söögitoa suure laua peal nööpnõelte all venituses oli… mida ma ei viitsinud lahti nokkida. No täna siis tegin selle ära ja pildistasin ta põisenela peal üles. Muide, pitsi ääresilmused on kah veel vardaga lahti venitamata – alles praegu tuli meelde, et seda on ju ka vaja teha. Eks õhtul…
Sall on apelsinikarva ja vahtralehekirjaga. Kudusin ja kirusin ennast – esimeseks salliks oskasin ikka hea keerulise kirja valida. Aga see tundus lõnga sooja sügisese oranži värviga nii hästi sobivat.
Vigu on. Tahtsin teha ta laiema, kui harilikult need sallid käivad, aga siis avastasin, et pikkus hakkab kannatama lõnga lõppemisohu tõttu. Äärepits sai ka sellesama pärast liiga kitsuke. Ja sall tervikuna on traditsioonilistest proportsioonidest väljas. Mõõdud said 80 x 160 cm.
Nuppudega pole ma ka veel päris sina peal, millegipärast ei tule mul need tihked ja tugevad numpsud, vaid sellised pehmed. Aga ehk ma õpin veel. See mul ju alles esimene haapsalu sall teha, kuigi pitsi olen ma varem kudunud küll, kordi.

Eile käisime seenel ka. Pikk käik ei olnud, sest tööd oli vaja teha ja kodust välja saime alles viiest. Nii et metsas olime umbes poolteist tundi ja saime Otiga kahepeale umbes kolmveerand suure korvi täit peamiselt kitsemampleid, aga ka umbes kausitäie kasepuravikke, lehmatatikuid, limavöödikuid, ebavöödikuid, kaseriisikaid ja magedat pilvikut. Pilt oli üsna nadi, seeni oli selles kohas üsna vähe, aga mujale me enam vaatama ei hakanud, sest pimedaks hakkas kiskuma.
Igatahes saime eile suure kausitäie segaseenekastet kartulipudru kõrvale, karbitäie kitsekaid sügavkülma ja kaks purgitäit kitsekaid meemarinaadis. (Mesi käitub kitsemamplite maheda maitsega paremini kui valge suhkruga tehtud marinaad. Muidu kuskilt just lugesin, et kitsekaid üldse marineerida ei soovitatagi, aga meega läheb korda hästi. Olen aastaid nii teinud ja see on paljude meie külaliste ja meie endagi lemmik. Marineerida on hea neid päris noori numpse koos jalaga, neid, mis samblast end alles välja upitavad… mõne meelest näeb see purgis küll sutsu siivutu välja, aga roppudest naljadest hoolimata on tegemist väga maitsva kraamiga.)

Tõlgin järjekordset “Suletud uste” osa, kus abielunaine ja kahe lapse ema oma mehe ja lapsed kuritegelikku hooletusse jätab. Ei midagi meeliülendavat, aga noh, selles formaadis… Vaatasin eilset osa seentega möllamise kõrvale, seda, kus 16-aastane poiss hirmsasti ühe kahtlase minevikuga tüdrukuga abielluda tahtis, ja nentisin, et kui ise selle sarja juures ei töötaks, siis ilmselt ei vaataks. Eile torkas ka kuidagi väga kangesti silma, et rolle mängivad ikkagi ilma ettevalmistuseta inimesed (elukutselisi tuntud näitlejaid sarja õigusi valdav Saksa pool kasutada ei luba). Aga mis sest ikka, reiting pidavat olema OK ja kevadeks telliti järgmine hooaeg, nii et kuni raha makstakse, sobib mulle seda tõlkida/adapteerida küll.

Kompensatoorne tegevus

Ma olen pikka aega tahtnud vabandada aiahuviliste blogilugejate ees sellepärast, et sel suvel ma oma aiaasjadest kirjutanud ei olegi, kohe üldse. Polegi midagi kirjutada olnud, on ainult põdemine ja südamevalu ja rahulolematus. Kõik on liiga valmis, midagi kuhugi rohkem istutada ei mahu, veelgi enam – ainus aiategevus on taimede ärapäästmine üksteise, umbrohu ning tigude eest. Ärapäästmine on aga ajutine, päris päästmine oleks praegustes oludes võimatu missioon – ma peaksin umbes kolmandiku oma püsikutest hoopis välja kaevama ja aiast ära toimetama. Ja ma ei raatsi seda teha.
Kõige koledam on, et siis ma vahin seda džunglit ja kustutan muudkui tulekahju ja süda ei ole ikka rahul. Tahaks ära, kusagile, kus on ruumi ja õhku. Kus ma saaksin juurde kaevata peenraid ja taimekooslusi ümber mängida ja leiutada ja istutada ja koguda ja uurida ja nii edasi. Meie tulevases Tartu-kandi kodus nii ongi. Aga siin ei ole, ja see teeb mu tuju nii pahaks, et siis ma ei taha seda kõike enam siin vaadatagi.
Kevadest saadik on pottides üks väljakaevatud noorem roniroos ja Tellmanni kuslapuu lapsuke, kes suvega on tugevalt kosunud ja veel seda, teist ning kolmandat. Kuhu nad talveks kaevata? Istutamiskohta neile ei ole, kaevasin nad välja just sellesama pärast – neil polnud õiget ruumi. Ikka veel ei ole. Kas ma võiks nad talveks koos pottidega kasvuhoonesse kaevata ja katta pappkastidega? Et kui äkki jumal annab ja tuleb kolimine, siis võtan nad pottidega ja…
Ühesõnaga, ma olen seisus, kus ma ei tea enam, mida teha, ja siis ma parem ei teegi midagi. Mis masendab muidugi omasoodu.

Nii et sel suvel olen ma ebatavaliselt palju kudunud. Ilmselt siis kompensatsiooniks. Et suuta ignoreerida ummistust mu aias ja surnud seisu muudes ettevõtmistes. Vist. Valmis on saanud kaks kudupitsipluusi, mis pildistamiseks eeldavad, et ma leian sobiva kanga ja õmblen neile voodri. Siis tegin ühe apelsinikarva haapsalu salli, mis nädal aega juba söögitoa laua peal nööpnõeltega venituses on, sest raami mul pole. Käin mööda ja mõtlen hommikul ja õhtul, et peaks ta lahti võtma ja üles pildistama ja et sai ikka ilus küll, aga see nööpnõelte äranokkimine iga sakikese otsast tundub väga hirmsa tööna. Ma ei saa aru, kuidas ma viitsisin selle sinna niimoodi kinni panna.
Aga lihtne oli pildistada sokke. Neid olen kudunud nüüd päris palju, aga osa neist on pildistamata ära kingitud. Minu sellekevadine kiiks olid siksakitriibulised sokid, umbes sellised:


See on selline pitsilisem variant õhksilmade ja kokkukudumistega. Aga meeste variandi siksaksokkidest leiutasin ma ka, see käis ületõstetevate silmuste, paremipidiste ja pahempidistega. Kahjuks pildistanud ma neid ei ole, need sokid sai Tom endale. Aga siintoodud naiselikust variandist ühed tegin kevade poole veel, need olid roheliste ja kollaste toonidega ja need sai mu täditütar sünnipäevaks.

Siis tegin ühed ühevärvilised väikese numbri naistesokid enda ja oma tütre jala järgi. Nii, nagu mulle meeldib teha – laia portega ja (pits)koekirjalised.

Ees ja taga jookseb kena väike palmik.

Foto peal on nad küll minu jalas (korraks, pildistamiseks), aga tütar tahtis neid endale, nii et edaspidi võib neid siis tema jalas näha.
Ah jaa – kõik sokid koon nüüd kaks korraga ja ringvarrastel. Vilumuse sugenedes läheb see tõesti märksa kiiremini kui nelja varda peal.

Muide, heegeldatud värviline pits, mis viimasel fotol soki kohalt paistab, kuulub mu pruuni villase seeliku külge, mis algupärasest olekust ühe õnnetu pesepesu käigus tunduvalt lühemaks läks, ja siis ma heegeldasin talle villasest laia pitsi alla. Sarnased heegeldatud ribad on ülevalpool seeliku peal ka. See seelik on mul seljas praegu. Kui see nüüd pesus on ära käinud, siis kindlasti pildistan ka selle seeliku üles. Olin jah juba unustanud, et selle tuunimise kah tegin.

Tööd muidugi teen omasoodu, kuigi vahepeal hakkas lootus juba kaduma, et sellest veel kunagi midagi kasu võiks olla. Mitu teenimisvõimalust tõotanud projekti, mille kallal töötasin, on surnud seisus. Võib-olla isegi läbi kukkunud. Meeleolu muidugi vastav. Aga ei taha viriseda ja paha asja kasvatada, rohkem ei kurda. Tegelen endaga. Tegelen ja teen. Ühekorra keerab see elu jälle nina ülespoole. Muidu ei ole lihtsalt aus.
Pealegi sain leppe teha kord nädalas Läänlasesse arvamuslugu. Midagi reaalset. Reaalne raha järgmise kuu alguses peo peale.
Kaks esmaspäeva on mu lugu seal juba ilmunud: noorte perekonnahoiakutest ja poliitilise tahte ning teaduse põrkumisest. Esimese loo võttis Läänlasest üle Maaleht, teise Eesti Päevaleht.
Õpetajate Lehte kirjutasin ka selle kuueaastaste loo valmis, see ilmub 21. septembri numbris.
Nii ta praegu on jah. Nii tasapisi.
Ja Ott teeb nüüd karikatuuri Rootsi Eesti Päevalehele kord nädalas.
Eks ta tasapisi ikka lähe, jah.

Midagi meelelahutuslikku siiski kah:

KUMMIKUD

JALAS KUMMIK KUMMINE
JA OLEMINE TUMMINE.
EI LÄHE SEAL SEES MÄRJAKS JALG,
KUI TAEVAST VOOLAB VIHMAVALG
JA SÜGIS HÜÜAB: OLEN SIIN,
KUID KOLE MA
EI OLEGI,
KUI JALAS KUMMIK KUMMINE
JA OLEMINE TUMMINE.

Täna päevakorras

NÕIA KODU

NÕIAL NELI HAMMAST SUUS,
TASKUS KONT, MIS TEEB UMBLUU,
SOOLATÜÜGAS NINA PEAL,
KUS TA ELAB, KAS SA TEAD?
SURRAMURRA METSA TAGA,
NAABRITEKS TAL TONT JA PAGAN,
KÄRNKONN KETIS MAJA EES
JA MÜRGIMADU TIIGIVEES,
MUSTI KASSE- KUKKI HOOVIL
UMBSELT SIIA-SINNA VOORIB.
LASTELE SEAL, OH KUI KOLE,
ENAM RUUMI TÕESTI POLE,
NII ET ÄRGE MINGE SINNA.
SEAL ON IGAV. JÄÄGE LINNA.

Muidu ma tahan öelda, et vanad “Nõukogude Koolid” (ajakiri, mis 1989. aastal muutus “Hariduseks”) on väga huvitav lugemisvara. Ma muudkui üllatun järjest. Mida kõike pedagoogikateadlased siis ei uurinud! Noorte perekonnahoiakud pole selle hulgas tegelikult üldse veel kõige huvitavam teema, aga et leppisime Ivariga kokku iganädalase kolumni asjus, siis selleks andis too uuringukokkuvõte ideed küllaga. Artikkel ise on juba tänases Läänlases.

Töötan kuueaastaste teemal

Tegelen siin Õpetajate Lehele ühe artikli jaoks materjalide läbitöötamisega. Teema puudutab 6-aastaste kooliminekut, millest nüüd jälle õhinaga räägitakse – aga millegipärast ei ole kusagil mainitud, et see on Eestis korra juba läbiviidud eksperiment, mis lõpetati kolme või melja aastaga ära. Kuueaastaselt mindi kooli aastatel 1987 – 1989 ja selle ürituse tulemusena tekkiski meil 12 klassi. Nii et mina olen nende aastakäikude seas, kellel n.ö üks klass lihtsalt vahele jäi.
Mina läksin ise kooli seitsmeaastaselt, 1978, kuigi kolmeselt olla ma juba lugema õppinud ja nelja-aastaselt kirjutasin trükitähtedega grammatiliselt veidrat teksti. Väga tahtsin minna nii viieselt kui kuueselt ja ma arvan, et minu jaoks isiklikult oleks kuueaastase koolikohustus olnud väga tervitatav. Seitsmeselt minnes ma õppisin koolis algklassides põhiliselt viisakalt igavlema ja looderdama.
Kuid vähemalt sama palju, kui on neid kuueselt täiesti kooliküpseid, on neid, kes kuueselt vaevu veerida suudavad, kelle sotsiaalsed oskused, enese eest hoolitsemise võime ja kogu muu areng vaevalt süsteemseks ja konventsionaalseks õppetööks valmis on. Jah, eriti poiste hulgas. Mulle on mõni algklassiõpetaja rääkinud, et praegu seitsmeseltki kooli tulles on ikka klassis paar last, kellel on probleeme näiteks vetsus eneseteenindamisega, oma asjade korrastamise, ülesannete täitmise, keskendumise ja muu sellisega.
Ma usun, et kui selliste aeglasema arenguga laste puhul on tegemist lisaks veel mingi käitumis- või psüühikahäire seemnega, siis neile oleks varane kooliminek otseselt lausa kahjulik.
Peale selle on oht, et kuueselt kooli tulnud klassis on oskuste, arengu ja võimete erinevused nii suured, et see destabiliseerib kogu klassi õppetööd. Tublimad jäävad unarusse, kui õpetaja võhm läheb titemate kantseldamise peale. Või siis vastupidi – kannatavad nõrgemad, kui õpetaja eelistab keskenduda lastele, kellega on mugavam töötada. Ma ei ütle, et praegu seitsmeselt kooliminejate klassid võimete poolest ühtlased oleksid, vaid seda, et kuueselt on see pilt veel kirjum kui seitsmeselt. Ja siin ma näen probleemi.
Minu meelest oleks mõistlik lasta see kooliminekuiga üldse lõdvemaks ja teatud ulatuses lapsevanemate endi otsustada. Eks nemad näevad oma lapse arengut ja valmisolekut vast kõige paremini siiski, ja kõhkluste korral peaks neil olema võimalus lasta nõustajal oma lapse suutlikkust objektiivselt hinnata. Selles on kasvatusteadlased ju üsna sama meelt, et kooliküpsus saabub lapsest olenevalt 6 – 8 aastaselt. Intellektuaalselt võimekast perekonnast pärit heade geenidega lapsed on kuueselt kooliks igati valmis, vähemalt tüdrukud kindlasti. Kuid samas on terve rida teistsugusest keskkonnast pärit lapsi, eriti poisse, kellele sobiks märksa paremini alustada kooliteed 8-aastaselt.
Praegu ajakirjanduses käivast poleemikast oli minu meelest väga arukas ka see sõnavõtt (ei mäleta küll, kelle), mis meenutas suurt väljalangevust juba põhikoolist ning kutseõppe praeguse korralduse haakumatust käsiloleva plaaniga. Tõsi – mida teha siis lastega, kes praegu katkestavad oma põhikooli nii 8. – 9. klassis, olles ise 15aastased? Siis oleksid need katkestajad veel nooremad. Täielikud lapsed. Ja kutsekoolides jätkamine langeks ka varasemasse ikka, kuid kui juba praegu 16-aastaselt ei olda kutsevalikuks või kodust kaugemale õppima minekuks võimeline, siis mis selles valdkonnas saama hakkab? Samasugused raskused tuleksid lapse saatmisega kaugemale gümnaasiumisse ja õpilaskodusse.
Täpselt selline mulje jääb, et kuueaastaselt algava koolikohustuse propageerijad näevad oma vaimusilmas ainult suurte linnade hea tasemega (eliit)koole, kus õpilaste vaimsete võimete tase ühtlasem, kus õppiv laps oma haridusteed naljalt pooleli ei jäta, kust reeglina minnakse edasi õppima ülikooli ja mitte põhikoolijärgsesse kutseõppeasutusse. Aga Eestis on enamik koole siiski ju teistsugused.

Kui nüüd oleks nii, et hiljemalt kaheksaselt peab iga Eesti laps kooli olema läinud ja koolide esimesse klassi võib lapsele kohta taotleda alates 6. eluaastast, siis oleks see minu meelest kõige lapsesõbralikum ja individuaalset arengut arvestavam viis. Nii me teeksime, kui mõtleksime eelkõige lastele. Kuid siis muutuks lasteaedade lõpurühmadesse puutuv jälle väga segaseks. Osa lapsi ei teekski seda kaasa, aga osa peaks siis nagu seal veel mingi lisa-aasta saama. Nii et see oleks päris-päris keeruline. Kuigi lastele vist parim.
Aga kui me mõtleme rahale, lasteaiakohtade juurdeloomisele ja sellele, kuidas oma lapsed noorte spetsialistidena võimalikult vara tööturule paisata, siis jah, olen nõus, et kuueaastased kooli lüüa oleks ökonoomsem. Teatud ajaks.

Aga ma tegelen selle teemaga edasi, võib-olla mu vaatenurk muutub veel.

Nädala lõpuks

Neljapäeval käisime Tartus, viisime oma lapse ühikasse koos kolahunnikuga. Niigi pinges mis kole – üks loodetav majaostja pidi enda lõplikust otsusest teada andma, aga ei andnud -, lisaks ilmnesid seoses ühikaga veel igasugused tarvidused, millega polnud üldse arvestada osanud. Näiteks teadsime, et boksis on olemas külmkapp, aga me ei teadnud, et see on igivana Saraatov umbes aastast 1978, mis töötades kohapeal hüppab, rappub, koliseb ja möriseb ja näeb välja, nagu ähvardaks teda kohe-kohe isesüttimine. Vabandage, ma ei jäta oma last 8. korrusele, toa ukse ees sellises seisukorras tuleohtlik rümakas. Sest sellisest amortiseerunud kodutehnikast süttibki konkreetselt igal aastal Eestis terve rida tulekahjusid. Ma lihtsalt pidin üritama seda külmkappi kahjutustada. Tänu reale telefonikõnedele ja eriti tänu Merjele õnnestuski paari loetud tunni jooksul välja ajada üsna kompu kasutatud, kuid siiski kaasaegne ja ohutuna tunduv külmik.
Ja siis hankisime oma lapsele olulise hulga toiduainete algkapitali.
Ja siis hankisime talle bussisõiduks kümne päeva pileti, linnaliinibusside teatmiku ja Tartu kaardi, sest ta tõesti pole oma teadliku elu jooksul Tartus rohkem käinud kui kaks korda.
Ja siis hankisime veel ühte ja teist, ning see kõik võttis paganama kombel aega, nii et ma olin sunnitud meie päevaplaanist välja lükkama mitu armsat ja oodatud kohtumist armsate inimestega. Ainult Vilepitesse jõudsime Aulile õnne soovima, muud midagi. Siis oligi juba kell kaheksa õhtul ja pidime hakkama kindlasti tagasi sõitma, et südaööks kodus olla.
Sest koerad olid kodus üksinda.
Nüüd hakkabki pihta. Kuni meil ei õnnestu siit ära Tartu poole saada, seni oleme praktiliselt oma kodu külge kinni keevitatud. Ei saa ju koeri ööseks koju üksinda jätta, söömata-joomata. Kõik inimesed, keda vanasti sai “koerahoidmisesse” rakendada, on meie lähikonnast nüüd lahkunud: Mari, Tark Naabrinaine Ülle, Papi ja Anne. Ülejäänud elavad liiga kaugel, et vahepeal meile kutsude juurde kõndida, või ei ole neil meie koertega sellist suhet, et julgeksid ise võtmega sisse tulla ning neid elukaid keelata-käskida. Keeruline.
Südaööks olimegi kodus, kantseldasime elukad ja keerasime tuttu.
Hommikul tervitasin päeva, olin veidi nohune, aga tragi – Lullamilla tuli esimese hooga ja suure lustiga. Aitäh täditütrele Annelile, kellega koos autos Tartust Haapsalu poole sõites kuupaistel rohtu söövaid lehmi kommenteerisime, et…

MAALEHM JA KUULEHM

LEHM VAATAB KUUD
ÖISEL KARJAMAAL,
KASTEHEIN SUUS.
AMMUU, AMMUU,
KAS KUU PEAL ON ELU
JA VESI?
KAS KUU PEAL KA
LEHMAKE LESIB
JA VAATAB MAAD,
TÄHETOLM SUUS?
AMMUU?
KUID KOKKU SÕBRAD EI SAA,
SEST ÜKS NEIST ON MAAL
JA TEINE ON KUUL.
NENDE VAHEL ON KOSMOS
NING IGATSEV PIKK
AMMUU.

Ja siis helistasin ühe kõne, mille tulemuseks olid halvad uudised ja edasine otse haigekstegev määramatus. Siis läks kõik minutitega. Tunni aja pärast olin mitte ainult tõelises nohus, vaid igati nihus, koos palaviku, valutavate liikmete ja vesiste kibedate silmadega ja nii haige mis kole. Üks viirus oli mu kehas oma aega oodanud, ja siis piisas ilmselt ühest lössivajumisest, ühest masendusmõttest, et ta sunnik saaks paljuneda 2 miljardit eksemplari minutis ja mu organismi ära vallutada. Rõve.
Mis siis edasi. Eks ma püüan nüüd terveks saada. Mingi viirus mind küll ei murra, sõitku ta seenele. Lakun natuke haavu ja avan uued rinded teises suunas.