Nädala lõpuks

Neljapäeval käisime Tartus, viisime oma lapse ühikasse koos kolahunnikuga. Niigi pinges mis kole – üks loodetav majaostja pidi enda lõplikust otsusest teada andma, aga ei andnud -, lisaks ilmnesid seoses ühikaga veel igasugused tarvidused, millega polnud üldse arvestada osanud. Näiteks teadsime, et boksis on olemas külmkapp, aga me ei teadnud, et see on igivana Saraatov umbes aastast 1978, mis töötades kohapeal hüppab, rappub, koliseb ja möriseb ja näeb välja, nagu ähvardaks teda kohe-kohe isesüttimine. Vabandage, ma ei jäta oma last 8. korrusele, toa ukse ees sellises seisukorras tuleohtlik rümakas. Sest sellisest amortiseerunud kodutehnikast süttibki konkreetselt igal aastal Eestis terve rida tulekahjusid. Ma lihtsalt pidin üritama seda külmkappi kahjutustada. Tänu reale telefonikõnedele ja eriti tänu Merjele õnnestuski paari loetud tunni jooksul välja ajada üsna kompu kasutatud, kuid siiski kaasaegne ja ohutuna tunduv külmik.
Ja siis hankisime oma lapsele olulise hulga toiduainete algkapitali.
Ja siis hankisime talle bussisõiduks kümne päeva pileti, linnaliinibusside teatmiku ja Tartu kaardi, sest ta tõesti pole oma teadliku elu jooksul Tartus rohkem käinud kui kaks korda.
Ja siis hankisime veel ühte ja teist, ning see kõik võttis paganama kombel aega, nii et ma olin sunnitud meie päevaplaanist välja lükkama mitu armsat ja oodatud kohtumist armsate inimestega. Ainult Vilepitesse jõudsime Aulile õnne soovima, muud midagi. Siis oligi juba kell kaheksa õhtul ja pidime hakkama kindlasti tagasi sõitma, et südaööks kodus olla.
Sest koerad olid kodus üksinda.
Nüüd hakkabki pihta. Kuni meil ei õnnestu siit ära Tartu poole saada, seni oleme praktiliselt oma kodu külge kinni keevitatud. Ei saa ju koeri ööseks koju üksinda jätta, söömata-joomata. Kõik inimesed, keda vanasti sai “koerahoidmisesse” rakendada, on meie lähikonnast nüüd lahkunud: Mari, Tark Naabrinaine Ülle, Papi ja Anne. Ülejäänud elavad liiga kaugel, et vahepeal meile kutsude juurde kõndida, või ei ole neil meie koertega sellist suhet, et julgeksid ise võtmega sisse tulla ning neid elukaid keelata-käskida. Keeruline.
Südaööks olimegi kodus, kantseldasime elukad ja keerasime tuttu.
Hommikul tervitasin päeva, olin veidi nohune, aga tragi – Lullamilla tuli esimese hooga ja suure lustiga. Aitäh täditütrele Annelile, kellega koos autos Tartust Haapsalu poole sõites kuupaistel rohtu söövaid lehmi kommenteerisime, et…

MAALEHM JA KUULEHM

LEHM VAATAB KUUD
ÖISEL KARJAMAAL,
KASTEHEIN SUUS.
AMMUU, AMMUU,
KAS KUU PEAL ON ELU
JA VESI?
KAS KUU PEAL KA
LEHMAKE LESIB
JA VAATAB MAAD,
TÄHETOLM SUUS?
AMMUU?
KUID KOKKU SÕBRAD EI SAA,
SEST ÜKS NEIST ON MAAL
JA TEINE ON KUUL.
NENDE VAHEL ON KOSMOS
NING IGATSEV PIKK
AMMUU.

Ja siis helistasin ühe kõne, mille tulemuseks olid halvad uudised ja edasine otse haigekstegev määramatus. Siis läks kõik minutitega. Tunni aja pärast olin mitte ainult tõelises nohus, vaid igati nihus, koos palaviku, valutavate liikmete ja vesiste kibedate silmadega ja nii haige mis kole. Üks viirus oli mu kehas oma aega oodanud, ja siis piisas ilmselt ühest lössivajumisest, ühest masendusmõttest, et ta sunnik saaks paljuneda 2 miljardit eksemplari minutis ja mu organismi ära vallutada. Rõve.
Mis siis edasi. Eks ma püüan nüüd terveks saada. Mingi viirus mind küll ei murra, sõitku ta seenele. Lakun natuke haavu ja avan uued rinded teises suunas.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: