Kompensatoorne tegevus

Ma olen pikka aega tahtnud vabandada aiahuviliste blogilugejate ees sellepärast, et sel suvel ma oma aiaasjadest kirjutanud ei olegi, kohe üldse. Polegi midagi kirjutada olnud, on ainult põdemine ja südamevalu ja rahulolematus. Kõik on liiga valmis, midagi kuhugi rohkem istutada ei mahu, veelgi enam – ainus aiategevus on taimede ärapäästmine üksteise, umbrohu ning tigude eest. Ärapäästmine on aga ajutine, päris päästmine oleks praegustes oludes võimatu missioon – ma peaksin umbes kolmandiku oma püsikutest hoopis välja kaevama ja aiast ära toimetama. Ja ma ei raatsi seda teha.
Kõige koledam on, et siis ma vahin seda džunglit ja kustutan muudkui tulekahju ja süda ei ole ikka rahul. Tahaks ära, kusagile, kus on ruumi ja õhku. Kus ma saaksin juurde kaevata peenraid ja taimekooslusi ümber mängida ja leiutada ja istutada ja koguda ja uurida ja nii edasi. Meie tulevases Tartu-kandi kodus nii ongi. Aga siin ei ole, ja see teeb mu tuju nii pahaks, et siis ma ei taha seda kõike enam siin vaadatagi.
Kevadest saadik on pottides üks väljakaevatud noorem roniroos ja Tellmanni kuslapuu lapsuke, kes suvega on tugevalt kosunud ja veel seda, teist ning kolmandat. Kuhu nad talveks kaevata? Istutamiskohta neile ei ole, kaevasin nad välja just sellesama pärast – neil polnud õiget ruumi. Ikka veel ei ole. Kas ma võiks nad talveks koos pottidega kasvuhoonesse kaevata ja katta pappkastidega? Et kui äkki jumal annab ja tuleb kolimine, siis võtan nad pottidega ja…
Ühesõnaga, ma olen seisus, kus ma ei tea enam, mida teha, ja siis ma parem ei teegi midagi. Mis masendab muidugi omasoodu.

Nii et sel suvel olen ma ebatavaliselt palju kudunud. Ilmselt siis kompensatsiooniks. Et suuta ignoreerida ummistust mu aias ja surnud seisu muudes ettevõtmistes. Vist. Valmis on saanud kaks kudupitsipluusi, mis pildistamiseks eeldavad, et ma leian sobiva kanga ja õmblen neile voodri. Siis tegin ühe apelsinikarva haapsalu salli, mis nädal aega juba söögitoa laua peal nööpnõeltega venituses on, sest raami mul pole. Käin mööda ja mõtlen hommikul ja õhtul, et peaks ta lahti võtma ja üles pildistama ja et sai ikka ilus küll, aga see nööpnõelte äranokkimine iga sakikese otsast tundub väga hirmsa tööna. Ma ei saa aru, kuidas ma viitsisin selle sinna niimoodi kinni panna.
Aga lihtne oli pildistada sokke. Neid olen kudunud nüüd päris palju, aga osa neist on pildistamata ära kingitud. Minu sellekevadine kiiks olid siksakitriibulised sokid, umbes sellised:


See on selline pitsilisem variant õhksilmade ja kokkukudumistega. Aga meeste variandi siksaksokkidest leiutasin ma ka, see käis ületõstetevate silmuste, paremipidiste ja pahempidistega. Kahjuks pildistanud ma neid ei ole, need sokid sai Tom endale. Aga siintoodud naiselikust variandist ühed tegin kevade poole veel, need olid roheliste ja kollaste toonidega ja need sai mu täditütar sünnipäevaks.

Siis tegin ühed ühevärvilised väikese numbri naistesokid enda ja oma tütre jala järgi. Nii, nagu mulle meeldib teha – laia portega ja (pits)koekirjalised.

Ees ja taga jookseb kena väike palmik.

Foto peal on nad küll minu jalas (korraks, pildistamiseks), aga tütar tahtis neid endale, nii et edaspidi võib neid siis tema jalas näha.
Ah jaa – kõik sokid koon nüüd kaks korraga ja ringvarrastel. Vilumuse sugenedes läheb see tõesti märksa kiiremini kui nelja varda peal.

Muide, heegeldatud värviline pits, mis viimasel fotol soki kohalt paistab, kuulub mu pruuni villase seeliku külge, mis algupärasest olekust ühe õnnetu pesepesu käigus tunduvalt lühemaks läks, ja siis ma heegeldasin talle villasest laia pitsi alla. Sarnased heegeldatud ribad on ülevalpool seeliku peal ka. See seelik on mul seljas praegu. Kui see nüüd pesus on ära käinud, siis kindlasti pildistan ka selle seeliku üles. Olin jah juba unustanud, et selle tuunimise kah tegin.

Tööd muidugi teen omasoodu, kuigi vahepeal hakkas lootus juba kaduma, et sellest veel kunagi midagi kasu võiks olla. Mitu teenimisvõimalust tõotanud projekti, mille kallal töötasin, on surnud seisus. Võib-olla isegi läbi kukkunud. Meeleolu muidugi vastav. Aga ei taha viriseda ja paha asja kasvatada, rohkem ei kurda. Tegelen endaga. Tegelen ja teen. Ühekorra keerab see elu jälle nina ülespoole. Muidu ei ole lihtsalt aus.
Pealegi sain leppe teha kord nädalas Läänlasesse arvamuslugu. Midagi reaalset. Reaalne raha järgmise kuu alguses peo peale.
Kaks esmaspäeva on mu lugu seal juba ilmunud: noorte perekonnahoiakutest ja poliitilise tahte ning teaduse põrkumisest. Esimese loo võttis Läänlasest üle Maaleht, teise Eesti Päevaleht.
Õpetajate Lehte kirjutasin ka selle kuueaastaste loo valmis, see ilmub 21. septembri numbris.
Nii ta praegu on jah. Nii tasapisi.
Ja Ott teeb nüüd karikatuuri Rootsi Eesti Päevalehele kord nädalas.
Eks ta tasapisi ikka lähe, jah.

Midagi meelelahutuslikku siiski kah:

KUMMIKUD

JALAS KUMMIK KUMMINE
JA OLEMINE TUMMINE.
EI LÄHE SEAL SEES MÄRJAKS JALG,
KUI TAEVAST VOOLAB VIHMAVALG
JA SÜGIS HÜÜAB: OLEN SIIN,
KUID KOLE MA
EI OLEGI,
KUI JALAS KUMMIK KUMMINE
JA OLEMINE TUMMINE.

Advertisements

3 kommentaari

  1. Köögikata said,

    17. sept. 2012 kell 15:25

    Kui Sul on maas mingeid daaliaid või muud, mida talveks üles võtta tuleb, siis saad need pottides taimed kaevata nendess aukudesse koos potiga maasse. siis neil pole mingit vahet maas kasvava taimega ja elavad kenasti talve üle. Kevadel võtad siis välja ja kolid oma uude koju. Hoian tugevalt pöialt, et selleks ajaks oled selle saanud. 🙂
    Kudumid on kenad.

  2. Maarit M.K. said,

    17. sept. 2012 kell 18:24

    Praegu algas kuuloomine, nüüd hakkavad asjad liikuma ja leiavad lahenduse. Kõik saab korda 🙂

  3. aidivallik said,

    18. sept. 2012 kell 12:01

    Jah, Köögikata, see daaliaaukude ärakasutamine on hea mõte. Kolmele potile on seega koht olemas. Supipeenrake tuleb ju ka üles – saab ka sinna panna. Aitäh hea mõtte eest!
    Kuuloomine on hea. Küllap aitab kaasa. Aga eelkõige pean ma ikka ise ennast kuidagi tagasi tasakaalu viima. Hakkasin üle aastate jälle mediteerima, kunagi sain selle abil enda probleeme lahendatud. Võib-olla siis nüüd ka.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: